Eino Baskin: ma olen seda naeru nii palju näinud
Ühel suursuguse nimega tänaval Tabasalu tagumisel piiril kunagise Saksa-aegse hobusetalli asemel on Eino Baskini üks lemmikkohti. Sirelipõõsaste taga asub väike tiik, mida valvavad neli konna (neist kaks ilmselt printsid, kroonidega), selle vastas asuvat maja aga kolm aiapäkapikku, kes nurgas luurates oma mütsi alt kavalalt muigavad. Tegelik majavalvur on ajakirjanike tulles esikusse puuri pandud, mida ilus hundikoer Cilla natuke nagu oma pesakski peab. Kui ta lahti pääseb, siis musitab kõik külalised sõbralikult üle ja muutub aktiivselt ülemeelikuks.
„Ärge kartke, ta ei hammusta,” rahustab uksele vastu tulnud soliidse kaelarätiga juubilar. Väikese töönurga, aga suure kirjutuslauaga elutoa tugitooli istudes jääb tema kõrvalt paistma kunagi 1957. aastal Rein Raamatu maalitud portree. Mööda sama joont jooksevad seintel aafrika stiilis maskid, väiksemad maalid ning foto ühest eelmisest viiest hundikoerast, kes on Baskinit liikumas hoidnud.
Juubeli eel (külastasime Eino Baskinit teisipäeval, päev enne ta 80. sünnipäeva – T.L.) on näitleja väga asjalik ja suurest antud intervjuude kogusest hoolimata töölainel. Ta räägib esmalt juuli keskel esietenduvast Vana Baskini Teatri tükist „Hullem kui Hollywoodis”, millega oktoobris uude keskusesse Solaris kolitakse. „30. oktoobril on minu juubeli tähistamine ning kui tervisega on kõik korras, siis ma ise astun seal üles Toomas Kalli kirjutatud kavas, millel veel nime ei ole,” vaatab Baskin tulevikku. „Ja seda saan mängida nii kaua, kui kannatab.” Baskin vaatab üllatavalt tihti tulevikku ebakindlalt. Samas täpsustab ta kohe, et kõik oleneb rahast. „Praegu on läinud väga kitsaks – majanduslangus, kultuuris igal pool tõmmatakse koomale, piletitele tuli juurde 18-protsendiline käibemaks –, olime kohustatud hinda tõstma.”
Vana Baskini Teater annab aastas kuni 250 etendust väljaspool Tallinna ning paljudel maainimestel käib üle jõu kahe teatripileti eest 300 krooni välja käia. „Ka meie kõige parema publikuga kohtades, kus meid alati täismajadega vastu võeti, olgu siis Paides, Kilingi-Nõmmel või Haljalas, helistatakse ette ja öeldakse, et me ei saa teid selliste hindadega enam vastu võtta,” tõdeb Baskin, keda masendab kas või Linnateatri näitel praegune olukord. „See kõik masendab. Masendab. Ja siis hõisata, et me töötame ja elame veel kaua, oleks natuke liig optimistlik. Kui me Aarne Valmisega (teatri majandusdirektor – T. L.) pillid kotti paneme, siis kõik lõpeb. Kui ei pane pille kotti ja ots otsaga kokku tuleme, siis mängime edasi. Võileivaraha me enam ei taha, peaasi et oleks leib, mille peale natuke margariini määrida. Minu jaoks on see lõpetamine juba harjumuslik. Olen lõpetanud väga paljudes kohtades iseseisvalt, vabatahtlikult ja sunduslikult.”
Lahkumised ja lõpetamised
Baskin on öelnud, et tal on õige lahkumise või lõpetamise aja peale lausa nina. Jutt sellest, et ta enam ei lavasta ja teatriga ehk lõpparve teeb, on praegu veel kobav, mitte sajaprotsendiliselt tunnetuslik. „See on niisugune optimistile omane väike pessimistlik kübe,” muigab ta ja meenutab, et kui ta esimest korda teatrist lahkus, siis oli see Draamateater ja nad olid just Ita Everiga lahku läinud. „Raske oli mängida endise abikaasaga koos,” tunnistab Baskin. „Me mängisime pidevalt armastajaid ning temal tekkis teatris uus sümpaatia.”
Teine asi oli muidugi see, kui Baskin teisel korral Leningradi sõitis. „Siis oli see juba sunniviisiline,” tõdeb ta rahulikult elu karmidele katsumustele tagasi vaadates. „See oli vangla, sest siin võeti mult esinemisluba ära. Kuna mul ei lubatud enam Eestis esineda, siis olin kohustatud ära sõitma ja ära jäin ma viieks aastaks. Siis aga tulin jällegi Draamateatri kutse peale tagasi ning suured võimud rehabiliteerisid mu ja lubasid „suursuguselt” mul esineda.”
Baskin meenutab, et kui ta 1980. aastal Vanalinnastuudio lõi, oli ta sunnitud Draamateatrist ära minema kõige magusamal hetkel – „Päikesepoisid” tuli pooleli jätta. „Sellepärast oli mul Järvetiga (Jüri Järvet, Baskini partner selles lavastuses – T. L.) suur konflikt. Ta elas seda nii üle, et oli aasta otsa mu peale tige,” tunnistab Baskin, lisades, et hiljem mängisid nad veel mitmeid kordi koos laval.
Enam kui 20 aastat pärast oma teatri loomist ja teatrimaja välja võidelnuna pandi Baskin aga sundseisu. „Kultuuriminister Paet otsustas mind pensionile saata koos terve seltskonnaga,” selgitab ta veel ühe oma teatri sünni ajendit. See teater saab veebruaris viieaastaseks ja on selle aja jooksul teinud 16 lavastust ja andnud umbes tuhat etendust. Baskini arvates võib üldiselt rahule jääda, sest keskmine saalide täitumus on korralik. Ta räägib, et on viimasel ajal teatris käies märganud pooltühje saale Draamateatris ja tühje kohti Linnateatris. „See näitab tendentsi,” usub ta. „Eesti rahvas on muidu võrdlemisi teatrihuviline, raamatud, teater ja muusika on eesti rahvale küllaltki oluline. Aga nüüd hakatakse selekteerima, et mida võtta, kuhu minna. Kui kriitik kirjutab, et on hea lavastus, siis tavaliselt ei minda. Sest kui kriitik kirjutab, siis keegi ei usu. Aga kui rahvas räägib, kui telefoni teel öeldakse üksteisele, et „eile käisin ja kuradi hea oli, mine kindlasti”, siis rahvas läheb. Kui imelik see ka ei ole, aga külastatavus sõltub rohkem nii-öelda kuulujuttudest kui sellest, mida lehes kirjutatakse.”
Baskin arvab, et publik läheb ka praegusel ajal head komöödiat ja head estraadietendust alati vaatama, kui ta teab, et see on kvaliteetne ja naerda saab. „Labasuste peale inimene ei lähe,” on ta kindel. „Me oleme teinud paar estraadietendust, mis ei ole võib-olla nii väga head olnud, ja kohe on väikest tagasilööki tunda.” Samas toob ta näite, et tema 75 aasta juubeli etendust lauluväljakul käisid kümned tuhanded inimesed vaatamas. „See näitab, et huvi on,” märgib ta jälle. „Aga ega publik vana inimest väga näha taha, ta tahab noori näitlejaid ja nägusid. Ma olen näinud 100-aastast näitlejat, see oli nagu tsirkuses käia ja vaadata kahe jalaga känguru, aga kunstiliselt oli see mage. Nii et mis ma siin ikka üllataks väga, kui ma nüüd läheks ja teeks.”
Ta toob näiteks ka elulooraamatu alternatiivpealkirjaks olnud lause „Keda see kotib”, mida oli öelnud üks ETV inimene Baskini pakkumise peale teha vanade näitlejate jutusaade. Ka see näitavat suhtumist kultuuri. „Kui kultuuriministeeriumis inimestega, ametnikega suhelda, siis saab kohe aru, kui kaugel nad kõigest on,” läheb ta kurja juure juurde. „See oleks sama, kui postiametnik küsiks postkontoris minu käest, kust marke osta. Kui kultuuriministeeriumis küsida, kas te seda etendust olete näinud, siis küsitakse vastu, et mida ja kus. Aga pole midagi parata, kui poliitika valib kohtadele inimesi, kes on asjadest kohutavalt kaugel. Inimene istub ja jamab 24 tundi opositsiooniga selle asemel. Ja telekas näidatakse puhvetit, kus saiakesed on valmis ja ootavad.” Baskin läheb leebemaks ning arvab, et riigikogus on kindlasti isiksusi, aga vaid väike osa 101-st. „Gräzini - taolisi on vähe,” noogutab ta.
Pange nüüd tähele, et mitte mina ei viinud juttu selleni, vaid härra Baskin nendib, et paljud küsivad ta käest, miks ta Keskerakonda astus. „See on nagu mingi haige küsimus,” ütleb ta, pannes rõhu eelviimasele sõnale. „Internetikommentaatoritest rääkimata. See on minu meelest Seevaldi filiaal, lihtsalt hullud kokku tulnud. Teate seda anekdooti, et tuleb hullumajja delegatsioon koos peaarstiga ja näeb, et üks mees ripub üleval laes konksu otsas. Delegatsioon küsib, et mis ta seal ripub, ja peaarst vastab, et see on meie lamp. „Lollid olete või, võtke inimene alla, ta ju kukub surnuks,” hüütakse delegatsioonist. „Aga siis läheb ju pimedaks,” ütleb arst. See on täpselt samasugune värk.”
Poliitikateema juurde tagasi tulles selgitab Baskin, et mõned aastad Tallinna linnavolikogus olles oli seal toredaid inimesi küllaga. „Ma ei suhtu asjasse niimoodi, et sa oled reformist – fuh, ma sinuga ei suhtle. Sa oled Isamaast – mina sinuga ei räägi. Mul on häid tuttavaid igasugustes erakondades,” pajatab Baskin ja meenutab, et kunagi olid kultuuritegelased üldse poliitiliselt aktiivsemad ja eks praegugi on see trend natuke liikvele läinud. Baskini arvates võiks ka president Ilves enda ümber rohkem kultuuriinimesi ja teadlasi koondada, et informatsioon tuleks nendelt ja mitte ainult Toompealt.
Poliitikaga sai Baskin aga Nõukogude ajal kõvasti rinda pista, sest tsensuur oli karm. Kord oli tal selline nali: „Kui sa 75-aastaseks saad, siis sa niikuinii enam rääkida ei oska, sest sul on väga kehv diktsioon”. „See võeti maha kohe paugupealt, sest samal aastal oli Brežnevi 75 aasta juubeli ja mul oli veel kaabu ka peas, kui ma seda rääkisin,” selgitab Baskin, kuidas tsensorid pliiatsitega teksti kallal käisid. „Selliseid asju juhtus kohutavalt palju. Aga ridade vahelt lugemine pakkus suurt lõbu. See oli ikka fantastiline, kuidas inimesed raadio valgesse saali tormasid. „Meelejahutaja” (raadioestraad – T. L.) salvestuse piletid ei maksnud ju midagi, aga selle eest võis kaupluses saada leti alt vorsti ja midagi veel paremat, näiteks heeringat.”
Palju oli ka disklahve, et kolm kuud ei tohi esineda. Leningradis estraadi alal töötades sai Baskin kord kolmekuise keelu ainult ühe sõna – Kirov – eest, sest nimetas seda julgeolekutöötajate üritusel, samas kui kõik teadsid, et Stalin lasi julgeolekutöötajatel Kirovi tappa. Pärast kolmekuist esinemiskeeldu ei tohtinud ta veel järgmised kolm kuud esineda Leningradi linnas. „Ainult kuskil maal, kuskil pärapõrgus Mgas oleks te näinud seda auku, kultuurimaja peldik oli tänaval, paberit ei ole,” räägib ta vastikustundega. „Ma esinesin Kaug-Idas Merenga saarel ühes kultuurimajas, kus oli kuus inimest. Me 12 näitlejat sõidame lennukitega pika tee ära ja nii vähe vaatajaid! Kultuurimaja juhataja aga ütles, et terve küla tuli kokku, neid rohkem ei olnudki! Pärast tuli üks kultuurimaja tegelane, pilusilmne vanamees, minu juurde ütlema, et kuule, jää siia tööle. Ma küsisin, et kellena. Ta vastas, et kultuurimaja juhatajana – aasta-kahe pärast saad teeneliseks.”
Esinemiskeelud ei olnud muidugi päris tipp, sest võimud olid endale pähe võtnud, et Baskinist tuleb lahti saada. „KGB käis mul sabas, jälgis mind ja võttis postkontorist mu kirju, luges läbi ja kleepis uuesti kinni,” meenutab kaks korda vangis istunud Baskin. 1964. aasta niinimetatud pornoprotsessi tõttu oli ta pool aastat ühiskonnast isoleeritud ehk… istus kinni. „Mul muidugi näkkas, sest näitleja elukutsega pandi mind esimesel korral vanglas kunstnikuks ja teine kord olin haiglas sanitar, tegin süste ja isetegevust.”
Baskin usub, et ega draamanäitlejal ole oma elu traagikaga laval kergem olla kui estraadinäitlejal, kes aga inimesi pidevalt naerma peab ajama. Kord Leningradis suurt kontserti konfereerides sai Baskin haiglast kõne, et ta kolmeaastane tütar on suremas. Hiljem pidi ta tööd tegema matusekorralduste kõrvalt. „Kuulus vene baleriin Galina Ulanova tantsis samal päeval, kui ta tütar uppus,” tõsineb Baskin. „Meie töös on palavikuga mängitud neli tundi. Ja südamevaluga „Saatevigasid” tehtud. Teise vaatuse alguses tegin ühe kunstliku käigu lava taha ja võtsin nitroglütseriini, läks natuke kergemaks ja mängisin edasi. Aga siis jälle valud. Niimoodi mängisin lõpuni välja. Sosistasin veel Itale (Ever – T. L.) kõrva, et ma trepist enam üles ei liigu ja misanstseeni ei muuda, et istugu ta mu kõrval ja mängime selliselt lõpuni, nagu nii peakski olema. Keegi ei saanud aru.”
Estraad nõuab palju
Nõukogudeaegsete gastrollidega on Baskin 800 suure Venemaa linna läbi käinud ja elus 12 000–13 000 kontserti andnud. Estraadinäitleja töö on raske aga just selle tõttu, et peab suutma väga kiirelt ühest rollist teise minna. Miks aga omal ajal nii populaarne estraad edu minetama hakkas? Baskin usub, et asi on järelkasvus. „Meil on palju laulukonkursse, igas telekanalis,” toob ta võrdluse. „Aga mis puutub sõnakunstnikesse… No oli üks anekdootide konkurss, aga me ei saanud sealt ühtki head tegijat. Ma arvan, et hea estraadiartist ja koomik peab ikkagi olema teatrikooli lõpetanud. Lia Laats, Jüri Järvet, Ines Aru, Tõnu Aav, Ervin Abel, Sulev Nõmmik – kõik teatrikooli lõpetanud. Teatri kõrvalt hakatakse nõndanimetatud haltuurana estraadi tegema. Ja kui siis oma tegemiste ja tööde eest vastutada ja ühe rohkem esinedes tuult tiibadesse saada, siis võib sinust meister saada.”
Kuigi seis ei ole kiita, ei saa Baskini arvates öelda, et tegijaid üldse ei oleks. Ta toob näiteks Ott Sepa ja Märt Avandi, kes näitasid ennast üleöö just estraadipaarina – mõlemad teatrikooli poisid, märgib Baskin. Ka nimetab ta Jan Uuspõldu, kes toob „Ürgmehe” tükiga saalid täis. „Minule isiklikult see tekst ei istu, aga noortele tundub meeldivat,” tunnistab vana estraadikala. „Ma läksin Vene kultuurikeskusesse ja vaatan, et kassaluugi juures kaks tüdrukut nutavad „üüühühühüüüü”. Ma küsin, et mis viga on. „Ei saanud piletit,” nutavad nad.
Samuti kiidab Baskin Priit Võigemasti paroodilist Rein Rannapi rolli „Rujas”, nimetab heade parodistidena ka Hendrik Normanni ning arvab, et eriti tugev noorte näitlejate punt on Tallinna Linnateatris.
„Aga miks huumor praegu ei lõika? Sellepärast, et see on adresseeritud valesse kohta,” selgitab Baskin mõnetist ebaedu, mida ei usu tulevikus ka pöörduvat. „Bürokraatia, tööpuudus, poliitilised kemplemised, demagoogia, valetamine, lubadused – need ei ole üldse huumori teemad, kaugel huumorist, sellega võib humorist ainult spekuleerida. Need on rohkem teemad, mis toovad tülgastust, mitte nalja. See, mis nalja teeb, on igapäevases elus ja seda tuleb lihtsalt märgata. Aga ei ole kirjamehi, kes oskavad seda kirja panna.” Baskin nimetab küll lühikese mõtlemise peale Toomas Kalli, Priit Aimlat ja Peep Pedmansoni. Ning lisab, et „Ärapanijas” Juur ja Oja püüavad ka nalja teha. „Ma pean ütlema, et Oja on väga hea näitleja, aga temal on see miinus, et ta mängib üle, pressib üle,” sosistab Baskin. „Huumor on selline asi, kus peab väga peenelt, moka vahelt ütlema sõna ja see puänt peab olema kõigile arusaadav.” Ja ta purskab ootamatu energiavaruga välja peeterojaliku jauramise ning lisab siis rahulikult, et Juur on selles mõttes delikaatsem. Samuti kuulab Baskin nii palju kui võimalik Juure ja Kivirähki raadiosaadet „Rahva oma kaitse” ja peab Kivirähki Eesti Päevalehe laupäevaseid kolumne huumori piksevardaks. „Minu anekdoodid Päevalehes on ka sellised, et kui viie-kuue anekdoodi seas on üks väga tabav, siis on hea saavutus,” on ta tagasihoidlikult realistlik. „Mõnikord satuvad head ja päris naljakad lood, nii et ise ka naerad. Aga ma olen seda naeru nii palju näinud, et ma ise naerda ei taha. Näiteks komöödiaid ma üldse ei vaata telekast. See on sama, kui hakata günekoloogile kodus organitest rääkima.”
Baskini isikliku estraadi kõrghetk oli 1970-ndatel, kui laval olid kavad „Asi pole teps mitte kübaras”, „Viimane rong” ja teised. „Helged momendid olid siis, kui ma tundsin, et rahvas käib mind vaatamas,” meenutab ta kerge naeratusega. „Kui kontserdisaalis oli 750 kohta ja ühte etendust mängiti 70 korda. Siis ma hakkasin tundma, et see, mis ma teen, huvitab inimesi, et nad tunnevad naudingut ja naeravad. Ja väga vähe oli musta kriitika tegijaid. Aga ega arvustusi väga ei olnud, estraadi kohta ei kirjutatud palju, paar-kolm rida, sest see oli madal žanr.”
Venemaal paistab estraad veel praegugi põhiline meelelahutus olevat, aga see on Baskini arvates nii jube, et ta ei suuda seda vaadata. „Seal on paar tähte, aga nad on tähed, tõesti suured isiksused, kõik teatrikooli poisid, aga ülejäänud jama... Sellepärast äkki Eurovisionil võitiski selline lihtne poiss, kes mängib oma primitiivset lugu ja kõik on vaimustuses. Sellepärast, et pahna taustal tundub selline lihtne ning sealjuures sarmikas ja tore asi hea.”
Ka oli Baskinile heaks ajaks 1969. aastal tagasitulek Draamateatrisse, kui Panso tuli teatrisse ja Baskin sai häid rolle teha. „Mis puutub lavastustesse, siis muidugi on tükke, mida oleks kunagi tahtnud teha, aga minu teatri žanr ei andnud selleks võimalust,” mõtleb Baskin järele. „Tšehhovit olen alati tahtnud lavastada, Gorki teost „Põhjas” ka. Eks iga näitleja mõtleb, et seda rolli oleks veel tahtnud teha… Praegu mul enam selliseid soove ei ole. Ei tahaks enam midagi teha…”
Kui Eino Baskini teatritegemised läbi on, mida ta siis tegema hakkab? Praegu kirjutab ta iga nädal 30 anekdooti Eesti Päevalehte, kuus on see 120, aastas 1200. „See on ka küllaltki koormav töö, ma pean sellega ikka iga päev tund või kaks tegelema,” räägib ta, akna juures arvutikuvar kumamas. „Ega ma ise neid anekdoote välja ei mõtle. Kui ma mõtleks anekdoote välja, siis ma oleks miljonär. Ei, ma vaatan internetist, Google’ist otsin. Vene omasid ja saksa omi, isegi Soomest vahetevahel. Põhiliselt on venelastel need suured anekdootide failid, aga see tase on väga nõme – vene anekdoodid on väga allapoole vööd, selline kollane kirjandus. Seal on osa rubriike, kus räägitakse ainult seksist ja perverssustest, ma ei ole seda ühtegi korda kasutanud oma kümneaastase anekdoodikirjutamise repertuaaris.”
Kõva kalamees
Nii kaua, kui perel koer on, käib Baskin koeraga jalutamas. Samuti on ta kõva kalamees, eluaeg on olnud. „Kahjuks viimastel aastatel vähem,” muutub ta natuke kurvaks. „Ma käisin varem mootorpaadiga, aga ma ei julge enam üksi paati minna. Käisin naise pojaga ja ka naisega, kes on samuti kõva kalamees. Aga meres on ka kalu vähe, järvede ja jõgede äärde sõitmine on raske, tervis ei luba väga. Ilmad on kõvasti muutunud, varem olid ilusamad. Ikka püüame suvel natuke väljas käia, ka kuskil jõe-järve ääres. Vanasti sai Peipsist püütud ja Kauksis elatud telkides ja rännatud palju.”
Baskin leiab, et ta on elus väga palju reisinud ja aitab juba neist sõitudest. Soomes ja Hispaaniaski on eksootilisemat kala püütud, Kanadas operatsioonil käidud, Budapesti ja Prahat nauditud. Ameerikasse pole ta jõudnud ning Tai ja Vietnami kanti ka mitte. „Ega sinna skorpionide poole tõmbagi ja sääski seal näha ei taha,” põhjendab ta trotslikult. „Veneziat tahaks veel näha. Oleme naisega arutanud, et võib-olla juuli lõpu poole minna.”
„Helge on, et nii kaua on saanud elada, vaatamata kõigile oma drastilistele tervislikele häiretele,” otsib Baskin elust pärleid. „Ikka hommikul ärkad ning siit valutab ja sealt valutab, jalg või selg või neer või kops või maks. Ma mäletan, kui ma noor poiss olin ja lamasin haiglas, mul oli endokrinoloogiline haigus, ja siis öeldi, et andku jumal, kui 50 täis elad. Hiljem, 1985. aastal, doktor Sulling lõikas mind, ma olin 47 päeva koomas ja siis arstid juba ütlesid pojale, et kas äkki oleks vaja matmise peale mõelda. Pärast seda öeldi, et kui ellu jääb, siis vist enam teatrit küll teha ei saa. „Ega ta siis vist enam täitsa normaalne pole,” öeldi. Aga on saadud sellest üle, kauaks – kes seda teab.”
Kes ta on?
Eino Baskin
Sündinud 17. juunil 1929
Jeino Baskinina
•• Töötas pärast II maailmasõda Punalipulise Balti Laevastiku teatris ja käis ohvitseride maja (praegune Õpetajate maja Raekoja platsil) näiteringis
•• Mõisteti 17-aastasena talongide võltsimise eest kolmeks aastaks vanglasse, poole karistuse kandmise pealt anti armu
•• Pääses 1948. aastal teatriinstituudi teisel lennul vabanenud kohale
•• Teatriinstituudist suunati Draamateatrisse tööle
•• Teatri kõrvalt hakkas estraadi tegema
•• 1954. aastal abiellus Ita Everiga, abielu lahutati ametlikult 1960. aastal
•• 1958. aastal läks tööle Leningradi riiklikku komöödiateatrisse
•• 1961. aastal hakkas Eesti riikliku filharmoonia konferansjeeks, kus konfereeris tihti Georg Otsa
•• 1961. aastal abiellus Galina Dõrdinaga
•• 1964. aastal mõisteti … pornograafia levitamises süüdi ning töötas paranduslike tööde korras hospitali sanitarina
•• Pärast karistuse kandmist töötas Leningradi oblasti filharmoonias ja Armeenia estraadiorkestris, kus sai konfereerida ka Charles Aznavouri
•• 1960-ndate keskel läks tööle Lenkontserdi Music Halli
•• 1968. aasta lõpus naasis Draamateatrisse
•• 1973. aastal hakkas vedama populaarset raadiosaadet “Meelejahutaja”
•• 1980. aastal lõi Eesti riikliku filharmoonia alla Vanalinnastuudio
•• 1965. aastal tehti südameveresoonkonna operatsioon, mille järel langes 47-päevasesse koomasse
•• 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses lavastas Soomes Lahti ja Turu linnateatris
•• 2000. aastal loobus Vanalinnastuudio teatrijuhi kohast
•• 2004. aastal tõmmati Vanalinnastuudiole kriips peale
•• 2005. aastal lõi koos Aarne Valmisega Vana Baskini Teatri
Rollid
•• 1951 noor Andres, „Vargamäe”
•• 1952 Mitrofan, „Äbarik”
•• 1955 Aleksander Belski, „Tagahoovis”
•• 1957 Louis XIII, „Kolm musketäri”
•• 1971 Ostap Bender, „12 tooli”
•• 1972 Gustav Heink, „Mees, naine ja kontsert”
•• 1974 meister, „Püha Susanna”
•• 1976 Looseleaf Harper, „Õnne sünnipäevaks, Wanda June”
•• 1979 Bo’dog, „Saateviga”
•• 1981 Al Lewis, „Päikesepoisid”
•• 1998 Al Lewis, „Päikesepoisid”
•• 2002 Marvin, Sidney Nichols „Hotell California”
Teater
•• Teinud 28 estraadietendust
•• Loonud ER-i saatesarja „Meelejahutaja“
•• Lavastanud teleteatris
•• Eesti Draamateatris
•• Vanalinnastuudios
•• Vene Draamateatris
•• Vana Baskini Teatris
