EKA – kodutu, kuid vajalik
Kui keskkoolilõpetaja otsustab kunstitudengiks kandideerida, võib lapsevanem kindel olla, et laps saab „päris” hariduse koos põhjalike erialateadmistega. Ent see, kas need ka leiva lauale toovad, sõltub juba tudengist endast.
Kunstiteadlane ja Tallinna ülikooli õppejõud Heie Treier leiab kõrvaltvaatajana, et silmapaistvalt nõrku erialasid EKA-l ei ole.
„Ühed erialad on rohkem või vähem rakenduslikud, teised jäävad „puhta kunsti” poolele – tehnoloogiline baas, materjalivajadus, spetsiifika ja ajalooline taust on väga erinev,” sõnab ta. „Seetõttu oleks ebaõiglane erialasid sportlike tulemuste põhjal ritta seada. Et süsteemi sees toimub üsna tugev konkurents, püüeldakse igal erialal üldiselt oma valdkonna rahvusvahelise tipu poole.”
Keraamikud, naha-, tekstiili- ja klaasikunstnikud, ehte- ja moekunstnikud on enamasti vabakutselistena iseenda tööandjad või ühinevad väikeettevõtte lipu alla. Kõige keerulisem elu on Treieri sõnul kujutavatel kunstnikel – maalijatel, skulptoritel, graafikutel, foto- ja videokunstnikel: „Kuna Eestis puudub stipendiumide süsteem, töötavad paljud neist kunstikoolides või kunstiametnikena, ühesõnaga kunstiga seotud valdkondades.”
Noor ja andekas kunstnik võib küll loota võimalusele, et tal õnnestub piisavalt palju teoseid müüa – ainult et sel juhul on ta suurem õnneseen kui näiteks Van Gogh ja Cézanne. Fakt on see, et Eesti rahalises mõttes hinnatuimad kunstnikud on surnud kunstnikud, nende järel tulevad väärikas eas autorid, nagu Toomas Vint, Peeter Mudist või Enn Põldroos.
„Vabade kunstide vallas on vaja oma karjäär ise luua ja kõigil, isegi väga andekail, pole alati piisavalt ettevõtlikkust või mõistvat keskkonda,” ütleb endine EKA rektor Jaak Kangilaski. „Isegi meist rikkamate riikide kunstikoolide lõpetajate töövõimalused on mõnel erialal ebakindlad.”
Kunstniku „tase” pole muidugi arvudes mõõdetav. Maine seevastu teatud määral küll – kui vaadata, keda eksponeeritakse rahvusvahelistel näitustel. Enamik lugejaid on küllap kuulnud iga kahe aasta tagant peetavast Venezia biennaalist. Kuuest kunstnikust või kunstnikupaarist, kelle Eesti on sellel sajandil sinna läkitanud, puudub EKA-ga otsene seos vaid ühel – 2005. aastal Eestit esindanud fotograafil Mark Raidperel. Nagu kõrval toodud tabelist näha, on kõik ülejäänud EKA lõpetanud ja enamasti seal ka õppejõuna töötanud.
Glamuurne sepakunst
Üheks glamuursemaks ja seetõttu ka ohtralt meediakajastust saavaks EKA erialaks peetakse ehte- ja sepakunsti. Treieri sõnul räägivad välismaa kunstiteadlased ülejäänud maailmast eristuvast Tallinna koolkonnast. Kui esimene Tallinna ülikooli rektor Rein Raud vajas ametiketti, disainisid selle EKA magistrandid Merle Kasonen ja Rait Siska. Kui mõni Eesti kokk pääseb „kokkade olümpiale” Bocuse d’Or, tellib ta kandiku EKA ehtekunstnikelt.
Ehtekunsti osakonna juht Kadri Mälk hoiatab aga, et elatist maailm noorele Tallinna koolkonna juveliirile kandikul kätte ei too. „Juveelitööstust, kes tööjõudu vajaks, Eestis ei ole ega vist ka tule,” ütleb ta. „Igasugune kunstiõpe on riskiõpe, nii meil kui ka mujal.”
Koolkonna elujõudu näitavad tema sõnul kutsed rahvusvahelistele näitustele. „Müncheni Schmuckszenel, väga tiheda sõelaga rahvusvahelisel näitusel, oleme olnud esindatud alates aastast 1998, mil ise olin sinna valitud.
Järgnevatel aastatel on olnud seal valitute seas pea kõik me nooremad kunstnikud – tänavu Kristiina Laurits ja Tanel Veenre. Teine kriteerium on esindatus rahvusvahelistes avalikes kunstikogudes. Ma ei leia, et peaksime end kogu aeg kellegagi võrdlema, kuid näiteks Soome või Läti ehtekunstnikel sellist esindatust ei ole.”
Kui sisestada EKA arhitektuuri- ja urbanistikamagistrite nimed otsingumootorisse, on näha, et enamik töötab linnaplaneerijatena, maastikuarhitektide või „puhaste” arhitektidena. Kulka preemiatest läks maastikuarhitektuuri auhind tänavu Pärnu Vallikäärule, mille autorite seas oli ka EKA magistrant Heidi Viilop. Arhitektuuripreemia said Põhuteatri autoritest EKA vilistlased Maarja Kask, Karli Luik, Pelle-Sten Viiburg ja Ene-Liis Semper, arhitektuurialase tegevuse
preemia LIFT11 installatsioonide kuraatorid – jälle EKA arhitektid ja kunstiteadlased – Margit Argus, Margit Aule, Ingrid Ruudi ja Maarin Ektermann.
Ometi nendib arhitektide liidu juht Peeter Pere, et ühiskonnas väga prestiižikaks peetud arhitekti eriala ei pruugi buumijärgsel ajal kindlat ametit anda. Tema teada on arhitektide tööpuudus praegu suur kõikjal Euroopas, nii et isegi eelmist Pritzkeri preemia – nn arhitektide Nobeli – võitjat, portugallast Souto de Mourat ähvardab töötuks jäämine.
„Buumi ajal muutus arhitekti elukutse Euroopas ahvatlevaks ja koole tekkis juurde – Portugalis näiteks on arhitekte koolitavaid ülikoole umbes 20,” ütleb Pere. Tema sõnul leiab arhitekt praegu tööd kasvavates majandustes: Lõuna-Aafrika Vabariigis, Brasiilias, Indias, Türgis, Hiinas ja võib-olla ka Venemaal, kuhu käib suur tunglemine.
EKA kui Eesti arhitektuurimõtte keskuse taset nimetab Pere aga heaks, hoolimata asjaolust, et alates läinud aastast on akadeemia jäetud ilma õigusest anda arhitektuuri ja ehituse doktoriõpet. „EKA doktorikoolis on kunsti ja disaini õppekava muutmisel õppekavaks „kunst, disain, arhitektuur”. Uus õpe on seadistatud just loomingulise tegevuse edasiarendamiseks ning selle uurimiseks. Selles valguses võib öelda, et arhitektide doktoriõpe EKA-s ei puudu, vaid pigem on saamas hoopis uue näo ja hingamise,” räägib ta ja lisab, et praegu on probleemiks pigem Eesti kõrgkoolide omavaheline konkureerimine.
Nõutud disainerid
EKA pressiesindaja Solveig Jahnke sõnul on EKA kõige popim eriala siiski graafiline disain: eelmisel aastal kandideeris ühele kohale 21,6 inimest. See on ka ainus eriala, kus tööhõive on lõpetajale sama hästi kui garanteeritud.
„Tänapäeval ilma graafilise disainita enam ei saa,” ütleb Jahnke. „Liiklusviitadest raamatukujunduse, interaktsiooni ja teenusedisainini – kõikjal on graafilise disaineri käsi mängus.”
Ka Treieri sõnul leiab just graafiline disainer pidevalt erialast tööd. „Aga nemad peavad välja kannatama rohkeid amatööre, kelle tegevus põhineb arvutiprogrammide valdamisel,” lisab Treier.
Heal järjel on ka EKA moedisain. „Eestis on tugevad moebrändid, nagu Ivo Nikkolo, Monton, Gowri, Baltika ja teised,” ütleb Jahnke. „Igal aastal lähevad meie moeosakonna lõpetajad sinna tööle.”
Läinud aasta lõpus kaitses doktorant Reet Aus moedisaini erialal Eesti esimese loomingulise doktoritöö „Trash to Trend”, mis oli pühendatud rõivatööstuse jääkmaterjalide ärakasutamisele ehk upcycling’ule.
Märkimisväärseid saavutusi on ette näidata ka vähem räägitud erialadel. Näiteks on kõrgelt hinnatud Eesti nahakunst. Tänavu märtsis lõppes Hongkongis rahvusvaheline disainikonkurss „Design-A-Bag”, kus EKA-st cum laude magistrikraadi saanud nahakunstnik Kadri Paloveer korjas disainerite arvestuses ühe peapreemiatest. Tudengite arvestuses sai samal võistlusel ühe peapreemia magistrant Inga Radikainen.
1936. aastasse ulatuva ajalooga klaasieriala lõpetanute jaoks on üks olulisemaid üritusi iga kolme aasta tagant Jaapanis Kanazawas korraldatav konkurss. Eestlane Ivo Lill on „klaasikunsti Oscaritelt” ühe korra ehk 2001. aastal ka grand prix’ koju toonud. 2010. aastal võitis ERKI vilistlane ja õppejõud Mare Saare konkursil hõbepreemia, tema endine õpilane ja nüüdne kolleeg Kristiina Uslar on seal saanud esialgu kahel korral äramärkimise osaliseks.
Restauraatorid ja muinsuskaitsjad pannakse erialasele tööle juba ülikooli ajal – näiteks äsja lõppenud suurnäituse „Bosch & Bruegel” ettevalmistamisel osalesid EKA restaureerimistudengid, keda juhtis õppejõud ja EKA doktorant Hilkka Hiiop.
Kunstiteaduse monopol
Alles 2006. aastast õpetatava animatsioonieriala puhul seisavad lõpetajate suuremad sammud alles ees. Väärib siiski märkimist, et märtsis osalesid Priit Pärna ja Ülo Pikkovi õpilased 11 filmiga Tampere festivalil ning mulluse Tallinna graafikatriennaali võitis EKA magistrandi Edmunds Jansonsi film „Väikese linnukese päevik”.
Praktiliste kõrval õpetatakse EKA-s ka teoreetilisi erialasid, sh kunstiteadust ja kultuuriantropoloogiat. Kunstiteaduse instituudi vilistlane ja ajakirja kunst.ee toimetaja Andres Trossek leiab, et EKA on Eesti kunstiteaduse valdkonnas saavutanud monopoli – hoolimata asjaolust, et konkureeritakse Tartu ülikooli kunstiajaloo erialaga.
Mitmed vilistlased on leidlike inimestena saanud kenasti hakkama ka absoluutselt erialakaugetes ametites, olgu näiteks siis autoajakirja peatoimetaja või telediktor,” lisab Trossek.
Kui läinud aasta lõpus kuulutas haridusministeerium välja aasta parimad teadustööd, kuulus üks neist Cambridge’i ülikooli bioloogile Leopold Partsile, teine oli värske EKA doktori Tiina-Mall Kreemi uurimus Eesti luterlikust arhitektuurist Aleksander II ajal.
Veebruaris sai ühe riigi teaduspreemiatest EKA professor, 1998. aastal kunstiteaduse alal doktorikraadi kaitsnud Mart Kalm.
„Me ei taha uhkeldada, aga EKA ei konkureeri Eestis, vaid rahvusvahelisel kõrgharidustandril,” resümeerib Jahnke. „Kui rääkida arengutest, siis on arutatud erialade veel suuremat sünergiat.” Vabades kunstides tehti selline muudatus juba mõni aasta tagasi – toimub ühtne vastuvõtt õppekavale „Kunst” ja teisel aastal spetsialiseeruvad üliõpilased graafika, joonistamise, maali või skulptuuri erialale.
Kaalutakse ka disainiõppe integreerimist. „On olnud aastaid, kus näiteks moe- ja tekstiilidisain on olnud ühisõppekava,” märgib Jahnke. „Samas ei ole tänapäeval tekstiil vaid moe- ja mööblitööstuse pärusmaa, vaid tungib paljudesse valdkondadesse. Teine jõudsalt arenev eriala on tootedisain.”
Kõige selle taustal vaevab akadeemiat endiselt kinnisvaraprobleem. Treier muretseb, et ebakindluse ja vastuoluliste uudiste voolu jätkumine võib kogu kunstivaldkonnale pidurdavalt mõjuda. „EKA on vaid üks lüli kogu laiemas kunstiprotsessis, ometi on siia koondunud sageli eksperimenteerivam ja vabam vaim, mis on kultuurile hädavajalik nagu hapnik,” ütleb Treier. „Paraku jäävad saavutused sageli eriala inimeste endi teada ja neid ei osata väljaspool eriala hinnata.”
Kangilaski lisab, et kunstnikest sõltub ühiskonna visuaalne tundlikkus ja kujutlusvõime: „Nende haridus ja toimetulek peaks olema kogu ühiskonna mure.”
VENEZIA BIENNAALIL
2001 – Ene-Liis Semper (BA 1995), Marco Laimre (BA 1996, praegu õppejõud)
2003 – Marko Mäetamm, Kaido Ole (BA 1992, endine õppejõud)
2009 – Kristina Norman (BA 2003, MA 2010, praegu doktorant)
2007 – Marko Mäetamm (MA 1995, praegu õppejõud)
2011 – Liina Siib (BA 1989, MA 2003, praegu õppejõud)
Bakalaureuseõppes 586
Avatud akadeemias 241
Magistriõppes 319 ja ühisõppekaval TTÜ-ga 27 üliõpilast
Doktoriõppes 44
Välisüliõpilasi 85
