„Ma olen selleks kümme aastat liiga vana,” põhjendasin, miks ma Viljandi folgile ei kipu. Argument aga ei veennud kedagi ja nii ma sinna sõidangi.

Esimese hooga näib reedene Viljandi kesklinn tühjavõitu. Kus oled sa, mu hipist sõber? Sa ei mängi enam tänavanurgal oma häälestamata kitarri. Sa ei moodusta koos sõpradega sabasid, mis poeustest tänavale vooklevad. Sinu asemel jalutab siin omajagu ontlikke kodanikke. Kuhu on kadunud Balkani mustlaskomöödia, mis kunagi selle linna neljaks juulilõpupäevaks alati üle võttis?

Sel aastal esimest korda kasutusel olev pärimeeter folgi ala eraldamiseks, sikkude-lammaste lahushoidmiseks teeb folgist midagi lennujaama rahvusvahelise tsooni taolist. Siin toimub korrastatud kulgemine lavade ja toidutelkide vahel.

Pärimeeter oleks justkui tapnud folgi, nagu mina seda mäletan. Sama nendivad ka vastu tulevad tuttavad. Kui folk on surnud, siis pärimeeter on mahamaetud kirst kadunukesega ja mina koos teistega lihtsalt üks ablas vagel, ei enamat.