Elagu Lapin, eesnimega Leonhard!
Kui ma kohtasin tänavuse Tallinna trükigraafikakunsti triennaali põhinäitusel Lapini uut teost (ka koodi-sarjast), siis nägin ja tundsin silmapilk, et selle teose autori tunnistan moodsalt superstaariks!
Kes veel ei tea, et Lapinit tuntakse Eestis ja Venemaal, Soomes ja Põhja-Ameerikas, Hispaanias ja Brasiilias, Jaapanis ja Saksamaal, Prantsusmaal ja Hiinas, Räpinas ja Tallinnas…? Lapin on Ida-Euroopa kunstiloominguline vulkaan. Ta on kui sündmusi algatav ja protsessi kulgu mõjutav pärm. Ta puistab oma ümber ideid ja nõuandeid. Ühtaegu on ta produktiivne, oma kavasid realiseeriv loovisik. Ta on erudiit, kes mõtleb ja arutleb loovalt. Tema puhul kipuvad võrdluseks meelde tulema Euroopa kultuuri renessansiaja suurmehed. Olen teda palju kordi imetlenud.
Tutvusime 1970. aastal ja sestpeale oleme aeg-ajalt teineteist aidanud või üheskoos toiminud. 1994. aasta jaanuaris olin Pariisis esimest korda. Leo oli juba varem seal olnud ja nii hakkas ta mind juhatama. Tõusime Eiffeli torni kõige kõrgemale vaateplatvormile ja uurisime-mõistatasime lumeta südatalvise Pariisi vaateid. Kui tagasi maa peale jõudsime, tunnistas Leo, et kui ta käis seal tornis esimest korda, siis ei julgenud ta kõige alumisest vaateplatvormist kõr-gemale tõusta. Ta kinnitas, et ainult koos minuga on ta nüüd nõnda julge – ning toitis niiviisi meie sõbratundeid.
Kui me 1994. aasta 14. mail Pariisi lennuväljal bussiga lennuki juurest jaamahoone poole sõitsime, siis heitis meie poole pilke keegi professionaali foto-aparaadiga noor daam ja talle kippus naer peale. Kui teda uurivalt silmitsesin, astus ta meie juurde ja küsis, kas võiks meist pilti teha. New Yorgis töötav soome kunstnik-fotograaf Miira Ojanen oli teel Nizzasse puhkust veetma. Pärast saatis ta meile hea pildi. Seda vaadates võib küll mõista, mis võrdlus teda lõbustas: meie täishabemetega muhelevate peade vahelt meie tagant vaatas otse kaamerasse tõsiselt tähelepanelik lutti imev laps. Miirale meeldis eriti Leo, kes organiseeris peatselt talle isikunäituse Tallinna kunstihoone galeriis.
Siivas Veenus
Oleme olnud ühiskondliku tunnustuse taotlejad korraga ühel ja samal kitsal tsirkuslikul trapetsil ning rivaalitsedes teinekord ka tülitsenud, aga ennem ikka moepärast kui päris tõsiselt. Leo on kui emake Maa, kes magmatulega keedab ja ilmutab oma ihust aina uusi mäeahelikke välise maailma vee ja jää ja tuule murendava-tasandava võimu vastu. Ta filosofeerib tühjusest ja avardab oma kunstiloomele kasvuruumi. Kõige siivsam Leo on ta vaevumärgatavalt naeratav ning meelalt epateeriv “Milo Venus”.
Leo on mu poja ristiisa, mina olen ta tütre ristiisa. Leo projekteeris mu poja kalmule mälestuskivi, mille me koos kohale viisime. Tunnen ja mõtlen, et püüan valmistuda lõplikuks äraminemiseks, aga iga päev selgub ikka uuesti, et tahan veel elada ja olla. Oleme juba üsna vanaks saanud. Mina olen vanem ja nõnda oleks mu meelest õiglane, kui noorem Leo annaks mulle võimaluse enne kõiksusse jõuda.
•• Elagu Leonhard Lapin!
•• Elagu Leonhard Lapini ja kunsti ühtsus!
•• Elagu Leonhard Lapin, suur poeet ja filosoof!
•• Elagu Leonhard Lapini ja Eesti Vabariigi ühtsus!
•• Elagu Leonhard Lapini ja maailma kõigi rahvaste sõprus!
•• Elagu Leonhard Lapin, kaupluste, sööklate, teenindusettevõtete, raviasutuste ja saunade agar külastaja!
•• Elagu Leonhard Lapini ülikonnad, aluspesu, sokid, kaelasidemed!
•• Elagu Leonhard Lapini hea isu!
•• Elagu Leonhard Lapin, köieltantsija ja akrobaat!
•• Elagu Leonhard Lapin – daamide lemmik!
•• Elagu Leonhard Lapini ja Hiina rahva sõprus!
•• Elagu Leonhard Lapin – kõigi aegade parim Leonhard Lapin!
