Elas kord J.R.R. Tolkien...

 (3)

Mõiste kultuskirjanik tähistab kirjanikku, kelle looming on midagi enamat kui lihtsalt põnev lugemisvara.

See mõjutab lugejaid teatud erilisel moel, sellele on omased isikupärased mütoloogilised maailmad, põhivoole vältiv erak- ja erandlikkus, unikaalsed tekstimehhanismid, mis on võimelised ennast järjest uute tähendustega täitma.

Kahtlemata on John Ronald Reuel Tolkien üks suurimaid kultuskirjanikke ja ”J.R.R. Tolkien” suurepärane ülevaade tema elust. Humphrey Carpenter on asja tõsiselt käsile võtnud ja varustab lugejaid põhjalikult detailidega.

Samas on hea biograafia kirjutamine väga keeruline, sest raske on teha materjalist huvitavamat, kui seda on kõnealuse objekti enda elu. Ja Tolkien ei tundu just olevat põnevaima elukäiguga kirjanik maamunal. Tihti suretab autor tempot tühiste asjade pikkade ja pikaldaste kirjeldustega, ning kõõlub “biograafilise stilistika” banaalsuste piiril. Näiteks: “Neiu oli silmatorkavalt ilus, väike ja sale, hallide silmadega, tugevate selgete näojoonte ning lühikeste tumedate juustega.” (Lk 57) Kõlab nagu tagaotsimiskuulutus.

Rääkides Tolkieni ülikooliaastatest jääb autor häirivalt napisõnaliseks homoseksualismi küsimuses. “Kõiki mõ-nusid ja avastusi, mis tulid ette järgmise kolme aasta jooksul (---) ei jaganud ta mitte Edithi, vaid teiste omast soost kaaslastega, ja nõnda hakkaski ta meessoost seltskonda seostama kõigega, mis elus on head.” (Lk 65, aga vt ka lk 76) Saa nüüd aru – oli Tolkien siis omasooihar või mitte?

Oma suures filoloogiahuvis oleks Tolkien heaks eeskujuks praegustele kooliõpilastele. Ta mõistis nende vanuselt juba ladina, kreeka, hispaania, vanainglise, keskinglise, vanaskandinaavia, kõmri, gooti jt keeli ning lisaks mõtles ise uusi välja. Ja kõige selle kõrval jäi tal veel aega teha “tudengimürglit”.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare