Electric Storm – paranoia ja suupill

Äsja avatud rokiklubis Tapper astusid reedel kolmandat korda toimunud Electric Stormil üles kodumaised legendid ÖÄK ja Pedigree ning USA artist Dälek.

 1990-ndate algul no-wave’iliku müraduona (Erkki Tero – bass­kitarr, Allan Amberg – trummid) alustanud ÖÄK on teinud aastaga üllatava comeback’i. Paljude jaoks on ansamblil nostalgiline väärtus, ent see on vaid asja üks külg. ÖÄK isikupära paneb kuulama ja muljub ajukurdude vahele mälujälje, isegi kui lõpptulemus kuulaja maitsega kokku ei lange. Peagi on ÖÄK-l ilmumas uus album „Imeväärne higi”, mille lugusid esitati ka rokiklubis. Esiplaanil on Tero väikeses ulatuses tiirlev äraolev vokaal, mis meenutab veidi Jim Morrisoni manamist, meloodiakorduste ja lihtsa harmoonia tõttu sarnaneb aga regilauluga. Lisandunud on sünteeshelisid ja sämpleid, mida seekord tekitas Janek Murd.

Pedigree üks loomevalemeid on teadupärast lükkida üksteise otsa rida arhetüüpseid kitarririffe, seejärel aga haakida „söödana” külge mõni elektrooniline vidin, kummituslik helin vms, mis loob palale identiteedi. Eriti selgelt avaldub skeem loos „Deathmask”. Lööklaulu staatusele läheneva pala seekordses esituses mõjus üllatavalt Bonne suupillimäng. Miks ei võiks Pedigree proovida kätt ka kantri või psychobilly kallal?

See valem ei ole siiski ainumäärav ja nii kõlas kontserdil ka sellest vabastava karakteriga lugusid, nagu sfääriline „Formula for Freedom”, samuti new-age’ilike või psybient’i sugemetega „Ghost Train”, milles kõrv sai kitarrimürast puhata.

Puhkus oli kõrvade jaoks eluliselt vajalik, sest Ameerika alternatiivse hiphopi esindaja Dälek alustas kurdistava huugamise ja sisikonda pahupidi keerava bassiga. Pärast esialgset ehmatust ja helimeeste korrektiive oli aga võimalik aru saada, et introna mõjuv mürakaskaadide pulseerimine kujutab endast tegelikult juba edasise rütmilist baasi. Kusagil selle massiivi all hakkas tiksuma ka vaevu eristuv perkussiivne biit, mis funktsioneeris küll ainult tänu MC-le, hiljem see viga aga parandati...

Undamine kõrvades

Kui see ikka oli viga (kontseptsiooni suhtes), sest nn veaesteetika järgi näis joonduvat kogu muusikaline materjal. Läbi distortion’i ja bitcrusher’i pressitud kitarrimüürid ning äratundmatuseni moonutatud alghelid ujusid veerandtoonidel, luues omavahelisel põimumisel mikrointervalle. Üks huvitavamaid aspekte müra puhul on, et see on väga subjektiivne ja loob kujutlusvõimele avara mänguruumi. Seda need tagasisidestatud, „glisseerivad”, kohati kakofoonilised, kohati harmoonilised helimassiivid ka tegid, mõjudes lisaks veel tantsuliselt. Drone-hop?

Teine huvitav aspekt on muidugi see, et müral ei ole „optimaalset” helitugevust. Olles kuulanud etteaste lõpuni, avastasingi, et maailm on muutunud oluliselt vaiksemaks – kui jätta tähelepanuta see kosmoselaeva rootorit meenutav undamine kõrvades.