“Eliitüksus” võitis Kuldkaru Brasiilia võimude kiuste
Tänavust Kuldkaru laureaati laval välja kuulutades nentis žürii esindaja, et tegemist on filmiga, mille üle hindajad vaidlesid kõige vähem – praktikas tähendab see enamasti kõige turvalisemat valikut. Brasiilia režissööri José Padilha “Eliitüksus” on dokumentaalses laadis üles võetud mängufilm politsei eliit-rühma ettevalmistustest paavst Johannes Paulus II 1997. aasta visiidiks Rio de Janeirosse.
“Eliitüksus” on tähelepanu-väärne nähtus juba üksnes selle pärast, et filmi oli enne ametlikku linastamist näinud tema kodumaal umbes 12,5 miljonit inimest. Nimelt oli kusagilt pääsenud ringlema üks režissööri montaaživersioonidest, mida piraadid agaralt müüsid, rõhudes sellele, et valmisfilmi keelab politsei niikuinii ära. Oma tõepõhi sellel väitel oli, sest politseikorruptsioonist jutustava filmi režissööri üritati mõjutada muutma lõppmontaaži, teda ennast taheti arreteerida.
Kumbki võimude katse läbi ei läinud ning José Padilha kulutas Berlinale pressikonverentsil tublisti aega, et Brasiilia ametivõime maapõhja manada, täpsustades, et tegelikult tahtis ta algselt teha üleüldse dokumentaalfilmi, aga mõistis varsti, et keegi poleks olnud nõus temaga rääkima ning ilmselt oleks ta ise varsti ka maha löödud.
Ajupestud kollanokad
Kui Kuldkaru võitja ainult plaanis teha dokfilmi, siis Hõbekaru laureaat ameeriklane Errol Morris ongi tunnustatud dokumentalist ja tema tõsieluline “Tava-protseduur” esimene dokumentaalfilm Berlinale võistlusprogrammi ajaloos. Oscari-võitjast Morrise “Tavaprotseduur” lahkab viie aasta tagust skandaali, kui fotod USA sõjaväelastest, kes alandavad Abu Ghraibi vangla kinnipeetavaid, vapustasid kogu maailma.
Morris on intervjueerinud neidsamu sõdureid, kes on publikule fotodelt tuttavad, ning nood edastavad oma tõlgenduse fotode saagast. Filmi peamine paatos seisneb tõdemuses, et kogu alandusi sisaldava ülekuulamistaktika olid Donald Rumsfeld ja Dick Cheney eelnevalt heaks kiitnud ning tekitati olukord, kus otse keskkoolipingist tulnud noored ässitati ülekuulatavatega tegema ükskõik mida, peaasi et tulemus käes oleks. Mitte ühtegi kõrgema astme sõjaväelast pole Abu Ghraibi afääris süüdi mõistetud, seisab filmi lõputiitrites. Fotode üks “tähtedest”, Lynndie England, teatab, et iga USA naissõjaväelane oli Iraagis mingil moel mõne mehe pärast ning ka tema polnud erand.
Parima naispeaosa Hõbekaru läks Sally Hawkinsile, kes kehastab Mike Leigh’ “Muretuses” algkooliõpetajat Poppyt. Kuna rõõmsameelne “Muretu” erineb tuntavalt Leigh’ eelmistest tõsistest realistlikest filmidest, küsiti reÏissöörilt ühtlasi, millest siis selline Ïanrimuutus. “Mina pole üldsegi muutunud, ma pole kunagi teinud filme, kus puuduks koomiline element, nii nagu selleski filmis on küllalt tõsiseid ja tumedamaid toone,” vastas Leigh. “21. sajandi algul, kus maailm sööstab hukatuse poole, on minu arust väga oluline hakata vastu levivale suundumusele olla haletsusväärne ja sünge.”
Parima meespeaosa laureaat Reza Naji Iraani filmist “Varblaste laul” oli küll väga võluv oma rollis, kuid Daniel Day Lewise naftaparunile filmis “Veri hakkab voolama” jäi ta siiski kindlalt alla. Ilmselt mängis siin oma osa geopoliitika ja teatav poliitiline korrektsus ning üritades olla meele järele nii huntidele kui ka lammastele, andis Ïürii parima reÏissööri auhinna “Vere…” lavastajale P. T. Anderssonile.
Festivali eelviimasel päeval linastus võistlusväliselt Andrzej Wajda viimane film “Katõn”, mis räägib mitmekümne tuhande Poola ohvitseri massihukkamisest Nõukogude vägede poolt 1940. aastal. Filmis on laia joont, mida toetab Krzysztof Penderecki muusika, kuid oma tõde on ühe Poola ajakirjaniku märkuses, et Poola ajalugu tundmata on välismaalastel võib-olla raske filmist tervikuna aru saada.
Mõningad väljavõtted pressikonverentsilt: “Miks olete valinud keskseteks tegelasteks ohvitseride naised?” – “Minu ema ootas minu isa tagasi kuni oma surmani 1950-ndatel, sestap ka säärane jutustamisviis. – “Kas pöördute Teise maailmasõja teema juurde veel tagasi?” – “Ei, enam ma seda teemat käsitleda ei taha. Tahaks teha midagi tänapäevast, ühiskonnas toimuvad kummalised asjad – kaks miljonit poolakat on kodust laia maailma lahkunud ja otsivad oma kohta kusagil mujal.”
58. Berlinale
Kuldkaru
“Eliitrühm” (režissöör Jose Padilha, Brasiilia)
Hõbekaru, žürii Grand Prix
“Tavaprotseduur” (režiissöör Errol Morri, USA)
Naisnäitleja Hõbekaru
Sally Hawkins (“Muretu”, reÏ Mike Leigh, UK)
Meesnäitleja Hõbekaru
Reza Naji (“Varblaste laul”,
rež Majid Majidi, Iraan)
Parima režissööri Hõbekaru
Paul Thomas Andersson
(“Veri hakkab voolama”, USA)
Veel auhindu: www.berlinale.de
