Kui lugesin teie lapseea meenutusi, tundus hämmastav, kui üksikasjalikult teil kõik meeles on. Kas teil on fenomenaalne mälu või söövitavad sõjasündmused mälestused ajju?

Mul on filmilik mälu. Kui kirjutan, tulevad mu silme ette pildid momentidest, dialoogidest ja inimestest, kes seal olid.

Elasite vanaema ja vanatädiga Haapsalus, kust põgenesite 1944. aastal pommitamise eest. Mis tunne oli hiljem sinna tagasi minna?

Esimene kord oli päris õudne. Oli veel Vene aeg ja mind viidi sinna kirjanike liidu ametliku delegatsiooniga. Olin väga närvis, sest tahtsin oma maja näha. Kui lõpuks leidsime Tšaikovski pingi kõrval asunud krundilt vana mudahoidla telliskivivaremed, oli see suur šokk. See oli prügihunnik.