Elmar Kits – andekas

 (1)

Kui kunstnikku nimetatakse andekaks, siis peab selleks olema eriline põhjus. Me ütleme ühe või teise kunstniku kohta, et ta oli võimekas, produktiivne, hea maalija või isegi klassik, kuid sõna andekas sulepeast välja ei ime.

Olen “Kunstiülikooli” sarjas juba eristanud Picasso ja Matisse’i tüüpi kunstnikke. Ühed on pidevas muutumises, altid uutele vooludele, teised ajavad kogu elu oma rida.

Elmar Kits on kindlasti Picasso tüüpi kunstnik, kes on läbi teinud mitmeid muutumisi ja stiile. Picassoga ühendab teda ka 1960. aastate picassolik geometriseeritud abstraktsionismilähedane laad. Veel seob teda Picassoga tohutu produktiivsus – tema töid tuleb välja igal oksjonil, sest ta oli ka helde oma tööde kinkija. Arvan, et igal vanema põlve Tartu intelligendil on kodus vähemalt üks Kits. Ta jättis endast maha ka graafikaklotse, millest saab siiani teha uusi tõmmiseid.

Värvide mäng

Elmar Kits lõpetas Pallase 1939. aasta lennus, mida peetakse väga tugevaks. Lõputööde näitusel oli tal väljas tervelt 14 maali. Tal olid Pallases ka parimad õpetajad.

Kuna Kitse majanduslik seis oli vilets, siis tasus tema esimese semestri õppemaksu Kaarel Liimand. Pallase algklassis õppis ta Aleksander Vardi, aktiklassis Kaarel Liimandi, maaliklassis Villem Ormissoni ja lõpuks maaliklassis Ado Vabbe käe all. Paremat kunstiharidust oli tol ajal raske saada.

1930. aastate lõpp tähendas impressionismi taassündi pärast aguliromantismi. Nii oli see ka Pariisis. Kitsel õnnestus 1938. aastal käia ekskursioonil Helsingis prantsuse uuema kunsti näitusel, järgmisel aastal oli Tallinnas sama näitus, mis mõjutas oluliselt noori eesti kunstnikke.

Siit kujunes ka tema stiil, mida Voldemar Erm on iseloomustanud järgmiselt: “Juba sellal ilmneb Kitse töödes koos tugeva vormitundega tähelepandav koloristitalent, hea maitse ning püüe igas teoses saavutada uudseid värvide kokkukõlasid. Tema maalides paelub pilku murtud pooltoonide värskus peenekoelises, vaheldusrikkas, vormide plastiliselt kujundavas pintslitehnikas.”

Villem Raam kiitis omakorda Kitse “rafineeritud värvikultuuri” ja lisas, et Pallase lõputööde näitustel on harva olnud nii häid akte.

Muidugi ei aita need kunstiteaduslikud tiraadid vaatajat, kuid igaüks näeb palja silmaga, millist värvinaudingut Kitse portreed, maastikud ja natüürmordid pakuvad. Eesti impressionism ja vabaõhumaal on enamasti kuidagi hall ja porine, mis on ka arusaadav, sest meil pole sellist valgust nagu Prantsusmaal. Muide, paljud impressionistid maalisid Lõuna-Prantsusmaal, kus päike on kõrgemal ja valgus-varjud teistsugused kui põhja pool.

Kitsel on midagi sarnast – ilmselt ootas ta natuurist maalides kõige eredamat päikest, kindlasti küllastas ta värve ja improviseeris natuurivaatlusele juurde.

1950. aastatel valmisid Kitse parimad impressionistlikult sillerdavad looduspildid. Tema 1939. aastal valminud “Lilli” ja “Figuuri tooli ja lilledega” võrreldi nende õrnuse ning peene värvimaitse tõttu luulega (Leo Soonpää).

Kohanemisvõime

Kuid vahepeal tuli teha hoopis midagi muud. Elmar Kits kohanes 1940. aastal kiiresti uue võimu nõudmistega kunstile. Seda lubas ka tema oskus maalida suhteliselt realistlikult. Korraldati ideekavandite võistlus uue nõukoguliku temaatika esitamiseks. Kitsel valmis kolmikmaali kavand “Võim Internatsionaali...” Samal ajal tegi ta valgusküllaseid interjööre.

Saksa okupatsiooni ajal Kitse ei mobiliseeritud (erinevalt Tallinna kunstnikest – sakslased jõudsid Tartusse varem), ja nii oli ta igaks juhuks redus Viljandimaal Uus-Suislepa vallas, kus valmisid jällegi valgusküllased maastikumaalid. Kunstnik hakkas looduses maalima vastu päikest, mis tegi värvid eredamaks ja varjud väiksemaks.

Saksa okupatsioon oli kunsti vastu üllatavalt leebe. Saksa ohvitserid käisid näituste avamistel ja ostsid sellist kunsti, mida nende kodumaal nimetati “mandunuks”. Kunstielu oli vilgas ja valitses hilisimpressionism. Ent Kitse maalidesse ilmusid süngemad ja hallimad teemad. Palju maalis ta pommitatud Tartut.

Loe veel

Nõukogude võimu taaskehtestamine 1944. aastal muutis taas olukorda. Kunsti kallale kohe ei jõutud, kuigi teemad olid juba ette kirjutatud. Formalistide materdamine algas 1949. aastal. Enne seda jõudis Elmar Kits koos Richard Sagritsa ja Evald Okasega teha Estonia teatri kuppelvõlvile Eesti suurima monumentaalmaali.

Kunstnikud tegid selle töö kolme kuuga, sest lähenes Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäev. Maaliti tellingutel selili lae poole, sealsamas söödi, joodi ja magati. Tulemus on kaugel kanoonilisest “sotsrealismist”, kuigi maaliti etteantud teemadel.

Uusi värvi- ja valguselamusi pakkusid loomereisid Armeeniasse ja Kesk-Aasiasse. Kitse Stalini ajal eriti ei pigistatud, kuigi ideoloogia- ja teatritegelane Kaarel Ird olevat põrutanud: “Kaua ma ühte kitse pean söötma, et hakkaks piima andma.” Teisalt sai Kits ruttu pärast Stalini surma 1956. aastal ENSV teeneliseks kultuuritegelaseks. Kitsel jagus ka riiklikke tellimusi – küll tehastele, täitevkomiteedele, restoranidele ja hotellidele. Peale selle jõudis ta raamatuid illustreerida.

Voldemar Erm kirjutas 1959. aastal: “Kitse viljakas töö ja senised silmapaistvad saavutused kõnelevad selget keelt tema tõsisest kunstnikukutsumusest ning ta suur talent on pandiks, et tulevikus võib talt oodata veel rikkalikku lõikust meie kunsti varasalve.”

Nii ka läks. Kits jõudis loogilist teed pidi poolabstraktse laadini, tehes samal ajal edasi realistlikke maastikumaale ja portreid. Tartus oli Elmar Kits suur autoriteet, kuigi ka suur napsimees, mis aga ei kahandanud tema erakordselt suurt produktsiooni – vastupidi, ehk isegi stimuleeris.

Loometee oleks võinud veel kaua jätkuda, kuid kunstnik suri 1972. aastal 58-aastaselt. Aasta varem oli talle omistatud ENSV rahvakunstniku aunimetus.

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare