Elmo Nüganen: sportlased saaksid minust väga hästi aru!

 (1)

Elmo Nüganen ütleb, et ta ei tundnud enne tuntud Moskva teatris peaosa mängimist mingit kartust. “Kartmine ei anna mitte midagi.”

•• Mulle tundub, et te mängite selles lavastuses väga suure mõnuga.

Kui see on märgata, siis tuleb öelda, et vist on jah nii. Üks oluline moment on see, et lavastusel on tugev sõnum. On ju vahet, kas sõita tuhat kilomeetrit maha selleks, et nii-öelda nägusid teha, või sõidad näitemängu pärast, millel on selline teema ja sõnum, et vaataja istub hiirvaikselt saalis ja kuulab. Selles on mingi eriline moment juures.

•• Mis on selle lavastuse kõige olulisem sõnum just Vene vaataja jaoks?

Bradburyst räägitakse, et ta kirjutas hoiatavaid romaane. Selline hoiatus on selle lavastuse sõnumis sees: kas meie siin, Venemaal – kuigi see ei puuduta muidugi ainult Venemaad, see on täna-päeva tsivilisatsiooni teema –, kas me äkki ei ole sellel ohtlikul teel, mis võib viia kuristikku?

•• Lavastus räägib ajupestud inimestest ja see võib olla aktuaalne Venemaal, aga miks mitte ka Eestis. Kokkuvõttes jääb lavastusest mulje, et see on väga Venemaa praeguse võimu kriitiline.

Mulle ka.

•• Kas see lisab kriitilisele sõnumile veel ühe olulise nüansi, ühe vindi juurde, et peategelast mängib eestlane?

Ma arvan küll. Mingi lisaelekter on juures. 

•• Miks Šapiro tahtis peaosasse võtta just teid?

Ta kõigepealt rääkis mulle, millist näitlejat ta vajab. Istusime tema juures ja ta rääkis, et ta hakkab tegema üht lavastust. Selleks hetkeks oli tal dramatiseering juba valmis, kunstnikuga ta tegi juba tööd, teater oli juba kindel, aeg oli ka juba kindel. Aga polnud kindel, kes hakkab peaosa mängima.

Ja siis ta rääkis, et ta otsib nii ja nii vana näitlejat ning hea oleks, kui ta ei oleks kino ega televisiooni slepiga. See pidi olema selline näitleja, kelle näoga ei seostu vaatajale tema eelmised rollid filmis või televisioonis, muidu oleks see roll kohe kokku kukkunud. Ja siis ta lõpetaski selle jutu sõnadega: ta peaks olema nagu sina. Ja kui ta selle välja ütles, siis tal ilmselt see mõte tuligi: kuule, miks sa ei võiks.

•• Kuidas teile lava pealt tundub, kas Moskva publik saab hästi aru selle etenduse sõnumist?

Mulle tundub, et saab küll. Aga iseasi on see, kas kõik on meeltmööda. Kas ta on kõigega nõus. See küsimus huvitas ka mind ennast proovide ajal kõige rohkem, kogu aeg kummitas, et huvitav, kuidas vaataja selle vastu võtab, kui talle sisuliselt peegel nina alla pannakse. Mina ei oska öelda, et kui ma elaksin Venemaal, kas mulle selline peegli nina alla toppimine meeldiks.

Mul on tunne, et etenduse jooksul toimub vaatajate seas mingi lahterdumine. Mõni võib hakata seda vaatama niimoodi, et “ärge mulle seda näidake, ma tean küll seda asja, aga mina ei ole selles süüdi, see ei ole mina”. Mõni võib jälle mõelda: jah, ma olen ise ka niimoodi mõelnud. Need viimased on vist need inimesed, kes etenduse lõpus püsti tõusevad ja “Braavo!” karjuvad.

•• Detsembri lõpus, kui mängisite seda etendust kolmandat korda, tähistas teater 15 aasta juubelit ja ligi pool saali oli täis võimupartei Ühtse Venemaa tegelasi. Kui palju see pinget lisas?

Minu arust oli siis saalis topelt elektrit. Üks pool publikust, võimuladvik, sai aru, kuidas teine pool, tavavaatajad, vaatasid ega reageerinud sellepärast, et ootasid nende, võimuladviku, reaktsiooni. Ja see võimuladviku pool ei reageerinud jälle sellepärast, et muidu nad oleksid andnud märku: me saime aru, kuidas teie aru saite, ja see, mis lava pealt tuleb, käib meie pihta. Oli selline pingestatud vaikus näidendi jooksul, aga väga tugeva lõpuaplausiga. Samal etendusel istusid saalis ka mõned eestlased ja nemad ütlesid, et neil hakkas veidi kõhe.

•• ·apiro ütles intervjuus enne esietendust, et toimuvate sündmuste suhtes on intelligents liiga vait ja tasalülitet. Ta küll ei öelnud konkreetselt, et peab Vene intelligentsi silmas, aga seda oli aru saada.

Loe veel

Vaat see on hirmus asi. Lavastuses on ju episood, kus tuletõrjuja ehk siis n-ö töölisklassi esindaja või siis isegi miilits – sest Bradburyl on tuletõrjuja korravalvur, kes on kasvanud n-ö mitteinimesest uuesti inimeseks – läheb professori juurde ja ütleb: “Teie peate seda tegema! Kui teie olete vait, siis kes siis veel?” See on etenduses karm koht ja eriti intelligentsi jaoks. See on mõtlemapanev asi, see on vastutus. Ja mitte ainult Venemaal, vaid üldse igal pool.

•• Ma ei tea miks, aga mulle tõi lavastuse lõpp pähe “Meistri ja Margarita” kuulsa tsitaadi, mis ütleb, et käsikirjad ei põle. Kuigi lavastus pole üldiselt sellest.

Kindlasti on see paralleel. Mulle väga meeldib see Bradbury mõte, et kui kõik raamatud on ära põletatud, siis inimestel jääb ju mälu alles. Inimesed hakkavad siis tsiteerima seda, mida nad mäletavad, ja kirjutavad kõik need raamatud uuesti.

•• Mis te arvate, kas see konkreetne tükk oleks ka Eestis praegu nii aktuaalne? ·apiro on öelnud, et kuskil läänes ta seda tükki praegu ei lavastaks.

Ma arvan küll, et ei oleks. Loomulikult, need probleemid, mida see etendus puudutab, on igal pool.

•• Jah, raamatuid võiksid ju ka eestlased rohkem lugeda... Või nagu üks meie ühine tuttav ütles: iga päev kas või 20 minutit lugemist oleks juba suur asi.

Loomulikult, loomulikult, aga see dramatiseering on tehtud lähtuvalt Venemaast ning nende inimeste jaoks ja inimese poolt, kes elavad Venemaal. Siin on paljusid asju teravdatud, võimendatud. Ma arvan, et kui see lavastus tuleks Eestisse, siis inimesed ikka tuleksid vaatama. Aga mulle tundub, et siis tuldaks lihtsalt vaatama seda, kuidas nende rahvuskaaslane mängib võõras keeles.

•• Arvestades, et see on väga kriitilise sõnumiga tükk, teie jaoks veel teises keskkonnas ka, kas te kartsite seda rolli?

Ma pigem keskendusin või valmistusin selleks tööks, kui et ma kartsin. Ma sain aru, et see kartmine ei anna mitte midagi. Selliseid ettepanekuid ju väga tihti ei tehta. Pigem on ikka nii, et kui sa selle töö mingilgi moel ära teed ja sul jääb sellest hea mälestus, siis ongi juba kõik tehtud. Kui sul jääb midagi kripeldama ja pärast selgub, et iseenda pärast... Ühesõnaga, ma valmistusin ja olin valmis. Ma usun, et sportlased saavad minust väga hästi aru, mida see tähendab.

•• Kõlab hästi!

Ma ikka tahtsin, et Eesti näitlejatest jääks hea mulje. Eks ma püüdsin mängida sellist ideaal-näitlejat. (Naerab.)

•• Kas vene keelega ei tekkinud raskusi?

Natuke ikka tekkis, eriti alguses. Eks mind parandati ka, ma ise palusin. Põhiline probleem oli selles, et ma vahel eksisin rõhuga. Hiljem on mitmed inimesed öelnud, et neil on lausa kahju, et mul pole enam sellist salapärast, arusaamatut aktsenti.

Elmo Nüganen – Venemaal tuntud mees

Elmo Nüganen

Vene kunstipreemia laureaat

•• Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen (46) on Venemaal väga hinnatud lavastaja ning näitleja.

•• Venemaal on ta lavastanud kolm korda.

•• 1997. aastal Melehhovos Anton Tšehhovi muuseumis peetud õpitoas “Kajakas”

•• 1998. aastal Peterburi Suures Draamateatris Tom Stoppardi “Arkaadia”

•• 2004. aastal Moskvas Lenkomi teatris Yves Jamiaque´i “Tout payé ehk Kõik on makstud”

Preemiad Venemaal

•• 1994. aastal Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali Baltiiski Dom parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia

•• 1997. aastal Peterburi Akadeemilise Draamateatri parima lavastaja aastapreemia Kuldne Sofitt 1997

•• 1998. aastal Venemaa teatritegelaste liidu eripreemia

•• 2001. aastal Venemaa riiklik kunstipreemia