Elmo Nüganeni jaoks ei ole Tammsaare end veel ammendanud

Elmo Nüganen usub, et kui ei luba organismil kokku kukkuda ja haigeks jääda, siis seda ka ei sünni. See juhtub ainult pingelanguse ajal, mida aga ühe Eesti tuntuma lavastaja silmapiiril veel niipea terendamas ei näe. Vajadust Platonovi kombel Linnateatri teise korruse aknast iga “Pianoola” etenduse ajal välja hüpata, all Laia tänava valus munakivisillutis, ta ka ei näe.

Täna tehakse Vargamäel ajalugu, teatriajalugu. Õnnelik publik, kes oli teatrikassas esimestel minutitel, kui Tammsaare maratoni pileteid müüdi, saab Albu vallas, Tammsaare muuseumit ümbritsevatel nõlvadel 22 tundi istuda (tõele au andes ka lavade vahel liikuda, kohvikus käia ja jutustada) ning lasta tõde ja õigust enda sisse.

Mees, kes selle eest vastutab, kõnnib, kummikud jalas, kergelt porisest, suure kirikukella all kulgevast nõlvast alla, et asetada süsimustale välilavale Linnateatris ülimenukas etendus “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4”. Tema maal veedetud päevadest ja päikesest parkunud nägu on tõsine ja keskendunud, kuid alati optimistlik. Seda kroonib truu kaaslane mururoheline müts ning käe külge on nagu kleebitud tumepunane “mögafon”, sest kohati võib tuul hääle täitsa metsa viia.

“Musi-musi,” ütleb Elmo Nüganen telefoni ja pöördub näitlejate poole. Lavale astuvad näitlejad ei olegi rollis, nad on ikka näitlejad, hõbedastes kilejopedes, kapuutsid peas, nalja viskamas.

Vaikse kodusaali peab unustama ning andma teksti ja emotsioone edasi nii, et seda kuuleks looduse mängulaval ka tagumistesse ridadesse. Vargamäe nõlvade kohal levib massiivsuse ja mastaapsuse hõng, mis jutustab ähvardava tuule saatel linnusuul, et sündima hakkab midagi suurt.

“Mingil hetkel oleme ka ise aru saanud, et see on natuke hullumeelne ettevõtmine,” räägib Elmo Nüganen naerdes Tammsaare maratonist. “Aga tuleb välja, et Eestimaal ei olegi neid hulle nii vähe.” Näitlejatel on suur huvi vaadata ära teised “Tõe ja õiguse” osad, kus nad ise ei mängi, või kui nad neid juba näinud on, siis saada kinnitust sellele terviklikule pildile ja seostele, mis neil peas on. Vaatajad aga pidid tulema lausa telkidega ning nende huvist annavad tunnistust ka vaid mõne minutiga läbi müüdud piletid.

Tammsaare, mitte Vargamäe

“Kas teadsite, et seda kohta nimetati vanasti Tammsaareks,” alustab Nüganen õhinal. “Anton Hansen võttis endale kirjanikunimeks Tammsaare ning kirjutas romaani oma elust ja suguvõsast ning paigutas selle kohta nimega Vargamäe, mis tegelikult on laen 50–60 kilomeetrit eemal asuvalt kohalt. Seepeale aga muudeti Tammsaare kohanimi Eesti kaardil ümber Vargamäeks. Ma ei ole kuskil mujal millestki sellisest kuulnud, et kirjanik mõtleb välja kohanime ja see muutub reaalseks!”

Nüganen on vaimustuses võimust, mis Tammsaarel kirjanikuna on, ja usub, et too sama võim on see, mis ka publiku terveks ööpäevaks etendust vaatama toob.

“Hullumeelne” mõte kõik lavastused järjest ära mängida tekkis Nüganenil siis, kui ta samas Vargamäel eelmisel suvel vaatas Rakvere ja Endla teatri ühist lavastust “Vargamäe kuningriik” (Urmas Lennuki dramatiseering “Tõe ja õiguse” 1. ja 5. osa põhjal).

“See algab sellega, et peategelane Indrek astub neljandast osast viiendasse, Vargamäele,” seletab Nüganen. “Ja nii kui ta tuli, siis ma sain kohe aru, kust ta tuli. Selle esimese vaatuse ajal tekkiski idee, et ma tahaks seda seotust inimestele edasi anda.”

Nüganen usub, et Eesti inimesed väga ei loe “Tõe ja õiguse” osasid järjest läbi ning ilmselt ei ole paljud esimesest osast kaugemale jõudnudki. Ta hääl ei ole etteheitev, vaid mõistev, mistõttu ta tahabki anda inimestele võimaluse näha “Tõde ja õigus” ära järjest, kogu oma hiilguses. Muidugi ei mõelnud ta sealsamas “Vargamäe kuningriigi” etendusel istudes maratonile, kuid – nagu välja tuleb – ei saa tervet Tammsaare viieköitelist suurteost kahe tunni sisse mahutada, vaid pigem ikka kahekümne kahe tunni sisse.

“Ma ei tea, mis see on, võib-olla ealised iseärasused,” arutab Nüganen oma huvi üle Tammsaare vastu. Veel nädal tagasi mängiti publikule esimest korda Nüganeni lavastatud “Tõe ja õiguse” kolmandat osa, 2006. aastast saadik on välja müüdud neljas osa ning aasta varem esietendus teine osa.

“Teatud eas hakkab inimene huvituma teatud asjadest. Kooli ajal ei osata väga Tammsaaret lugeda, teda ei mõisteta ja see on ka loomulik. Aga siis läheb aeg mööda ja sa hakkad aru saama ja tekib huvi.”

1970. aastate lõpus läks üks Jõhvi Adolf Kesleri nimelise keskkooli klass, oli see 5., 6. või 7. klass, Tallinna Draamateatrisse ühiskülastusele. Nad pidid vaatama üht tükki väikeses saalis, kuid kaugete tulijate piletitega aeti midagi sassi ning nad sattusid hoopis Draamateatri suurde saali. Laval oli “Inimene, inimene”, lavastaja Panso, autor Tammsaare ning peaosatäitjat Pearut mängis Kaarel Karm.

Selle klassi õpilaste seas oli ka noormees Nüganen ning ega ta paljut sellest lavastusest ei mäleta, aga Karmi Pearut ei võta ükski vägi tema mälust ära. See on Nüganeni esimene mälestus kokkupuutest Tammsaarega.

Nüüd on Nüganen lavastanud kolm Tammsaare osa viiest (“Tõde ja õigus. Teine osa.” 2005, “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4” 2006 ja “Wargamäe wabariik” 2008), kuid 25-kroonise rahatähe plakatipoiss pole end tema jaoks veel sugugi ammendanud.

“Tammsaare vääriks seda, et kõikidest “Tõe ja õiguse” osadest oleks ka film,” paljastab Nüganen ühe oma filmiidee, mis võiks pakkuda väärilisi kaaslasi 1972. aastal Mikk Mikiveri lavastatud filmile “Indrek” (“Tõe ja õiguse” teise osa põhjal, nimiosas Harri Kõrvits).

“Asi ei ole lihtsalt käivitunud, sest ma ei ole endas leidnud piisavalt otsustusvõimet või tahet, et kõik muu kõrvale jätta ja filmiga tegeleda,” põhjendab Nüganen, miks pärast “Meeletut” ei ole temalt ühtegi filmi tulemas, kuigi ideid on palju.

Kui saaks, oleks laisk

Enne kui oli maal vastu lõikelauda koputavast ärimehest rääkiv film “Meeletut”, oli kassarekordeid löönud isamaaline film “Nimed marmortahvlil”. Veel enne seda vallutas Nüganen Venemaa teatrilavasid, kuid Tallinna Linnateatri lavade kuningas on ta olnud juba 16 aastat.

Ta on võitnud loendamatul arvul preemiaid (minge vaadake kas või Linnateatri kodulehelt, tema preemiate loend on pikem kui lavastuste või rollide nimekiri), alustades noore näitleja preemiast, lõpetades vabariigi teenetemärgi või kaitseväe aunimetusega, arvukatest lavastajapreemiatest rääkimata.

Aastal 1995 alustas ta Linnateatri lavaaugus “Kolme musketäriga” suvelavastuste buumi, mis kestab siiani, tipnedes ta enda suure, ajalugu tegeva teatrimaratoniga. Võiks ju arvata, et kuldses keskeas tuleks selliste saavutuste järel laiskus peale.

“Kui aus olla, siis ega mul ambitsiooni eriti ei olegi,” tunnistab Nüganen vabalt. “Olemuselt olen ma ikkagi laisk. Mulle tundub, et paljud inimesed oleksid laisad, kui nad vaid saaksid. Aga siin maailmas ei saa ju laisk olla, tuleb kogu aeg liigutada! Kõik on kallis ja me ei saa siin endale lubada palmi alla pikali visata, lootes, et banaan suhu kukub.”

Muidugi ei ole raha ja primitiivne ellujäämisinstinkt ainuke, mis lavastajat tegutsema ergutab. Kuid selle tõeline põhjus on midagi kunstiinimestele omaselt krüptilist.

“Vahel tundub, et see on vajadus või tarvidus anda edasi midagi, mida sa oled kogenud,” püüab Nüganen oma mootori käivitamismehhanismi sõnadesse panna, kuid tuleb tagasi mugava elu juurde ning leiab, et vahel on asi ikkagi ka selles, et maailm ja bensiinihind ei jäta muud võimalust kui rabeleda.

Toompeal käib praegu peale eelarvevaidluse ka sisseastumiseksamite periood. Kui Vargamäe maraton läbi saab, siis tuleb varsti juba uusi näitlejahakatisi üle vaadata ning valida, kes saab sügisel Nüganeni kursusel alustada. Ülieduka 20. lennu (Priit Võigemast, Ott Aardam, Evelin Pang, Hele Kõre, Elisabet Tamm, Maria Soomets jt) koolitanud ja teatrimaailma staarideks saama saatnud Nüganenil on küll ettekujutus, milliseid näitlejaid ta uutest noortest vormida tahaks, kuid konkreetset plaani mitte.

“Ma väga tahaks, et need näitlejad ei oleks ainult pintslid, mitte ainult vahendid,” avab Nüganen oma soove üsna kujundlikult. “Nad peaksid olema ka värv, tooma oma olemasoluga – ükskõik kas laval või filmis – sisse mingi teema, värvi, isiksuse või karakteri. Need noored näitlejad peaksid endas kaasas kandma iseennast. Nad peaksid olema isiksused, aga samal ajal paindlikud.”

Nagu enamasti, on ka Elmo Nüganenile laval või filmis kõigest kõige olulisem inimene. Inimeselt inimesele inimesest – nii võib võtta kokku kreedo. Igasuguses kunstis tahetakse jõuda inimeseni, vaatajani, kuid kinos ja teatris tehakse seda vahendaja, teise inimese, näitlejaga.

“Inimene peab eksisteerima, ükskõik, kas ta on professionaalne näitleja või mitte, inimest on vaja,” on Nüganen valmis veenma ka kõige abstraktsemaid kunstnikke ja mõtlejaid. Seetõttu on temale ka teater ja kino tegelikult üsna üks ja sama, kui tehnilised aspektid kõrvale jätta.

“Filmikeel ja teatrikeel ei ole mitte keeled, mida räägitakse erinevalt, vaid mille kirjatehnika on erinev,” seletab tunnustatud lavastaja ja filmirežissöör ning võtab kokku olulisima: “Kui sa kirjutad, siis peab sul midagi öelda olema.”

Teatrimaraton

“Tõde ja õigus”

•• 21.–22. juunil mängitakse maha ligi 22-tunnine maratonetendus – kõik neli Tammsaare etendust üksteise järel, paaritunniste pausidega, alustades kell 12 päeval ja lõpetades järgmisel keskhommikul.

•• Laupäeval, 21. juunil kell 12 “Tõde ja õigus. Teine osa” Kukenoosi viljakuivatis (Albus, seitse kilomeetrit Vargamäest)

•• Laupäeval, 21. juunil kell 19 “Wargamäe Wabariik” (3. osa) Tammsaare Väljamäe lõunalaval

•• Pühapäeval, 22. juunil kell 00 “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” Karjalaste mänguplatsil

•• Pühapäeval, 22. juunil kell 6 “Vargamäe kuningriik” (1. ja 5. osa) Tammsaare Väljamäe kesklaval

•• Kahel nädalavahetusel on vaatajatel võimalik näha ka “poolmaratoni”, mis tähendab, et koos ööbimisega saab kahe päeva jooksul ära vaadata lavastused “Tõde ja õigus. Teine osa”, “Wargamäe Wabariik” ja “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”.

•• Reedel, 4./11. juulil kell 19 “Tõde ja õigus. Teine osa” Kukenoosi viljakuivatis

•• Laupäeval, 5./12. juulil kell 15 “Wargamäe Wabariik” Tammsaare Väljamäe lõunalaval

•• Laupäeval, 5./12. juulil kell 23 “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” Karjalaste mänguplatsil

Mees ja legend

Elmo Nüganen

•• Sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis

•• 1982–1983 õppis Tallinna pedagoogilises instituudis näitejuhtimist, kuid toodi üle lavakunstikateedrisse, mille ta lõpetas 1988. aastal 13. lennus.

•• Alates 1992. aastast on Tallinna Linnateatri peanäitejuht.

Rollid:

•• File – R. Nashi “Vihmameister” (Ugala 1990)

•• Pantalone – C. Gozzi “Armastus kolme apelsini vastu” (Ugala 1991)

•• Lopahhin – A. Tšehhovi “Kirsiaed” (Ugala 1993)

•• Felton – A. Dumas’ / E. Nüganeni “Kolm musketäri”, 1995

•• Platonov – A. Tshehhovi “Pianoola ehk Mehhaaniline klaver”, 1995

•• Paul – J. Rohumaa/ M. Tuulingu “Ainus ja igavene elu”, 1996

•• Väitsa-Mackie – B. Brechti / K. Weilli “Kolmekrossiooper”, 1997

•• Paulino – J. Sanchis Sinisterra “Ay, Carmela!”, 2002

•• Sinjoor Ponza – L. Pirandello “Nii see on (kui teile nii näib)”, 2006

•• Tuletõrjuja – R. Bradbury “451 kraadi Fahrenheiti” (Moskva teater Et cetera 2007)

Lavastajana:

•• C. Gozzi “Armastus kolme apelsini vastu” (“Ugala”, 1991)

•• W. Shakespeare’i “Romeo ja Julia”, 1992

•• T. Rózewiczi “Valge abielu”, 1993

•• A. Dumas’ / E. Nüganeni “Kolm musketäri”, 1995

•• A. Tshehhovi “Pianoola ehk Mehhaaniline klaver”, 1995

•• T. Stoppardi “Arkaadia” (Peterburi Suur Draamateater, 1998)

•• F. Dostojevski / E. Nüganeni “Kuritöö ja karistus”, 1999

•• W. Shakespeare’i “Hamlet”, 1999

•• A. Tolstoi / E. Nüganeni “Burattino”, 2000

•• Mängufilmi “Nimed marmortahvlil” režissöör ja stsenaariumi autor (Taska Film, 2002)

•• J. Tätte “Kaotajad”, 2003

•• Y. Jamiaque’i “Tout payé ehk Kõige eest on makstud” (Moskva Lenkomi teater, 2004)

•• W. Gombrowiczi “Laulatus” (Toruni Wilam Horzyca nim teater, 2004)

•• A. H.Tammsaare / E. Nüganeni “Tõde ja õigus. Teine osa”, 2005

•• A. H. Tammsaare / E. Nüganeni “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.”, 2006

•• Mängufilmi “Meeletu” rezˇissöör (ETV ja Taska Film, 2006)

•• C. Gozzi “Ronk”, 2007

Preemiad:

•• 1986 V. Panso noore näitleja preemia

•• 1992 A. Lauteri preemia

•• 1994 Peterburi rahvusvahelise teatrifestivali Baltiiski Dom parima lavastaja ja parima kõrvalosatäitja preemia

•• 1992, 1995, 2000 teatrikunsti aastapreemia – parim lavastaja

•• 1996 Eesti vabariigi kultuuripreemia

•• 1996 vabariikliku teatrifestivali Draama lavastaja- ja meesnäitleja preemia

•• 1997 Peterburi akadeemilise draamateatri parima lavastaja aastapreemia Kuldne Sofitt

•• 1998 Venemaa teatritegelaste liidu eripreemia

•• 1999 vabariikliku teatrifestivali Draama lavastajapreemia

•• Eesti Vabariigi teenetemärk: III klassi Valgetäht teenete eest teatrikunsti vallas, Tallinna Linnateatri ülesehitamise eest

•• Eesti Vabariigi kultuuripreemia 1999. aasta loominguliste saavutuste eest

•• 2001 Venemaa riiklik kunstipreemia

•• 2002 kaitseväe ühendatud õppeasutuste poolt omistatud aunimetus Riigikaitsesõber ning sellega kaasnev mõõk filmi eest “Nimed marmortahvlil”

kui Eesti riigi kaitsmist toetava tegevuse eest

•• 2002 Eesti kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia: debüüdiauhind filmi eest “Nimed marmortahvlil”

•• 2007 Eesti teatri aastaauhind parimale lavastajale (“Karin. Indrek. Tõde ja õigus .4.”)

•• 2007 preemia festivalilt Draama lavastuse “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” eest