Elu mitme paradiisi vahel
Võib-olla see lihtsalt tundub mulle nii, aga igasuguste mälestusteraamatute avaldamine on viimastel aastatel moodi läinud. Või on ehk põhjuseks see, et lähestikku on ilmunud või taasilmunud mitmed tähelepanuväärsed teosed?
Kunstiajaloolase Kaalu Kirme, keda teatakse eesti ehete ja kullassepakunsti parima asjatundjana ning mitme poolilukirjandusliku biograafia autorina, memuaarid pealkirjaga “Kolm paradiisi” on kahtlemata huvitav lugemine. Raamatupoed tituleerivad teose avameelseks ja ühtlasi diskreetseks, millest ei puudu irooniagi. Hinnangu esimese poolega võib kõhklematult nõustuda. Kirme on elanud põneval, ent samas ka eestlaste jaoks traagilisel ajal. Aga seeläbi on ta olnud tunnistajaks mitmele olulisele ajaloolisele murrangule. Paraku ka läbi isiklike kannatuste.
Mälestusraamatute juures on oht, et nende kirjutaja, eriti veel siis, kui ta on olnud mingite ajalooliste sõlmpunktide tunnistajaks, soovib oma rolli sündmustes suurendada, enda vigasid ja möödalaskmisi vähendada või oma rivaalidele ja vaenlastele kätte maksta. Õnneks ei ole säärast ärategemissoovi “Kolmes paradiisis” märgata. Samuti tuleb arvestada mälu selektiivsust. Inimesed unustavad, aga see, mis meeles, ongi just põnev – subjektiivne killuke ajalugu, sündmused, inimesed, detailid, mida kirjutaja on ise kõige olulisemaks pidanud.
Oleviku ja igaviku piiril
“Kolm paradiisi” on muuhulgas huvitav kultuurilooline materjal. Oma elus on Kaalu Kirme kokku puutunud mitmete olulist rolli mänginud isikutega ning suurest osast neist on juttu ka mälestusteraamatus. Eriliseks maiuspalaks on Kirme tekst muidugi kõigile Nõmme-huvilistele. Nõmme on Kaalu Kirme vaimse arengu häll. “Isiksuse kujunemise mõttes sain Pargi tänava koolist Hiiu mändide all kõige enam,” kirjutab ta Nõmme gümnaasiumi kohta.
Kirme on varem oma stiili iseloomustades enesekriitiliselt öelnud, et ta kirjatükid on kogu aeg kannatanud teatava literatuuritsemise all. Mõnikord on talle seda biograafiate puhul ettegi heidetud, kuid Kirme enda memuaaride puhul on see pigem vooruseks. Vähemalt lugeja seisukohalt.
Poeetiline, kuid täielikult lahtikirjutamata on pealkirjaks valitud kolme paradiisi kujund. Suurem osa mälestustest jääb autori esimesest paradiisist väljaajamise ja teise paradiisi sisenemise vahele. “Minu esimene paradiisist väljaajamise võrdkuju oli kodutalu aampalkide läbimädanemine, kuid sellel põrgusselangemisel oli veel mitu nime: isatuksjäämine, vanaisa ja vanaema surm, onude Eedu ja Antoni hukkumine Venemaal, meie kõigi ellujäänute kaksikelu oma südametunnistuse ja kohustusliku punase meelsuse vahel, uus küüditamine, minu vintsutamine parteisse surumise eesmärgil ja veel palju muud.”
Kolmas paradiis on igavikuline. “Mu naine keelab mul rääkida sellest, mida ma nimetan kolmandaks paradiisiks. Ta vist ei taha, et ma ta kõrvalt kaon. Aga kunagi ikka. See maailm, mida ma juba üle kolmveerandi sajandi olen tunnetanud ja kaasa elanud, on nii põnev, et tõesti oleks lahkumine traagika.”
