Elu nagu raamatus

Paljude inimeste elu on loetav nagu mõni põnevusromaan või draama. Vähesed on sellest must-valge jälje jätnud. Veel vähematest on saanud kirjanikud.

Iga kirjanik, olgu ta kasvõi kõige suurem väljamõtleja, kirjutab ühel või teisel viisil ikkagi ümber omaenda elu. On aga neidki, kel pole kirjutaja-ambitsiooni, kes on teostanud end muudel aladel – ja ometi, kelle jutustaja-anne võiks vabalt tõsta nad ka kirjanikuks. Üks neist on dirigent Eri Klas.

Lahkuvat aastat ja sajandit jääb tähistama teie autobiograafia "Kes ma olen?". Ütlete selle avaleheküljel, et selle kirjutamisega (õigupoolest kokku jutustamisega, sest aluseks on olnud teie saatesari raadios "Tere, Eri. Avatud oopus") täidate Georg Otsale ta 50. sünnipäeval antud lubaduse panna kirja lugusid oma elust. Raamatu küsiv pealkiri ja pihtimuslik kude laseb aimata teisigi motiive peale pelga lubadusetäitmise. Mis ikkagi on see esma-ajend, mis paneb ühe inimese nii avameelselt kõnelema oma elust?

Igavikku läinud inimesed ja kohustus nende ees. Juba kümme aastat tagasi oli mõttes teha tagasivaatav kokkuvõte oma kirjust ja rikkast elust. Sinna oli mõeldud ka kolleegide kirjutusi, üks kiri Neeme Järviltki oli seal sees. Asi sai küll kaante vahele, kuid sinnapaika see jäigi.

Nüüd muutus tunne kindlamaks. Pean arvestama ka lastelastega. Ikka küsitakse, kes on vanaisa ja kes omakorda tema vanemad. Iseäranis, kui käib vanade fotoalbumite lehitsemine. Meenub oma lapsepõlvest, et mind pani see piltide vaatamine hoopis magama. Aga ometi, eks see tasapinnaline jälg ole üks vähestest, mis teistele jääb. Igatahes mõtlesin, et kuna mul on oma elust teistele nii palju jutustada, siis parem räägin sellest, mis on olnud enne, kui olen saanud selleks, kes olen täna. Kahju, et mu armas ema, kes jõudis elada pika elu, seda kokkuvõtet minu teest enam ei näinud. Ikka on nii, et me jääme kogu aeg hiljaks.

Muusika ja spordi kõrval on teil olnud juba varases eas kokkupuuteid ka kirjandusega. Mõned neist on olnud päris naljakad. Õpetaja Endel Lippus meelitas teid viiuli juurde "Ivanhoe" ja "Robin Hoodi" ettelugemisega. Mida mäletate veel oma varasemast kokkupuutest raamatuilmaga? Kellest arvate end kõige rohkem olevat mõjutatud?

Käisin Raua tänava koolis ja muusikakoolis. Kirjandusõpetajad olid seal nõudlikud. Muidugi tuli lugeda sundkirjandust, aga mis kohustuseks pandud lugeda, ega see nii väga lähedaseks saagi. Minu vabakirjandus algas täikalt, kust sai ostetud juturaamatute lõppusid, Black Hilli kabelikell, kriminullid ja mis nad kõik seal olidki. Ema muidugi vihkas kogu seda kraami. Aga lugude jutustamine jäi vist sealt külge.

Minu kirjanduslikud eeskujud on Erich Maria Remarque ja Ernest Hemingway. Ma tean küll, et selles pole midagi originaalset, sest minu põlvkonnas on palju teisigi, kes neist vaimustunud. Põhjus on selles, et nad on kujutanud väga veenvalt isiksuse saamise soovi täitumist. Ja mind on alati kütkestanud tugevad isiksused.

Hiljem olen lugenud ka palju. Aga see pole nii, et bussis, metroos – nagu nõukogude ajal – või lennukis, nagu nüüd. Lugemine vajab eraldatust. Naljaga pooleks, mina loen raamatuid ka väljakäigus. Seal saad päris omaette olla. Kui käisin Kuubal Hemingway majas, siis imestasin, kui suur oli tal väljakäik. Giid ütles, et Hemingway lugeski peamiselt väljakäigus.

Tahate, ma näitan, mul on siin Nõmme koduski väljakäigus väike raamaturiiul. Nüüd, kus mul on kabinet, hoian seal riiulil raamatuid, mis ei sunni mind istuma liiga kaua (väljakäigu riiulil seisavad kaks köidet Leninit, üks Stalin ja kolm köidet Maksim Gorkit).

Viimasel ajal loen ise palju elulugusid. Inimeste elud on enamasti rikkamad, kui seda mõni kehv romaan suudab kajastada. Näiteks Charlie Chaplini autobio-graafiat – mida praegu loen – suudaks vaevalt mõni kirjamees üle kirjutada.

Teie eesti keele õpetaja Aino Villand soovitas teil kunagi hoopis kirjanikuks hakata. Teist sai dirigent. Ometi paistavad teiega juhtunud lood kurioossemad ja naljakamad, kui nad seda ehk elus võisid ollagi. Kui palju on olnud neid kordi, mil olete pidanud end lihtsalt "välja rääkima"? Ka olete ka põrkunud inimestele, kes teie lugusid on vääriti mõistnud või koguni teie vastu kasutanud?

Midagi põrutavat pole küll olnud. Mäletan, kord istusin Raimond Kaugveriga koos Raua tänava saunas laval. Üks saunaline tundis Kaugveri ära – mind muidugi mitte – ja ütles talle: "Te olete nii hea kirjanik, et oskate lausa koerte mõtteid üles kirjutada".

Mõtlesin siis: püha Jumal, kui kirjanikku selle järgi mõõdetakse, siis minust küll kirjanikku ei saa. Mul pole ka selleks püsivust. Üks lugu ajab teist taga ja minuga juhtunu võtab kuidagi iseenesest lõbusa kuju. Aga ega see elus endas sellepärast alati lõbus polnud.

Kõneandi – niipaljukest kui mul teda on olnud – on siiski vaja läinud. Keerulistest olukordadest väljatulekuks. Nüüdki, Amsterdami sümfooniaorkestri kontsertmeistrit taheti pensionile saata, kuigi mehel veel võimekust küll. Lendasin siis kohale ja rääkisin kolleegile aasta pikendust juurde. Ühte tean kindlasti: õiged sõnad tuleb valida õiges kohas. Ja kui neid pole, siis parem jäta ütlemata. Üldiselt on aga nii, et orkestrandid vihkavad lobisevaid dirigente. Ja mitte ainult dirigent, vaid iga inimene peab teadma, et kaks aastat õpib inimene rääkima ja järgmised 80 aastat vaikima.

Sorava jutustuse kõrval torkab teie raamatus silma ka portreteerimisoskus. Mida on üldse tähendanud teile teised inimesed?

Minu jaoks on väga tähtis esimene mulje, kuigi olen sellepärast ka kõrvetada saanud. Kasvõi sellesama "Kes ma olen?" raamatuga seoses. Teisalt, ega inimese välisest vormist või alati ka kohe järeldusi tegema hakata. Kui vaatan kasvõi ennast teleriekraanilt, siis ei meeldi ma endale kohe mitte: sihuke paks ja kähedahäälne ei ärata just usaldust. Aga olen tähele pannud, et inimesed, kes minuga tutvunud, on ometi hakanud minuga päris hästi läbi saama. Rõõm ongi sellest, et mul on palju sõpru. Aga eks inimeste hindamisega on ikka nii, et kõigepealt pead olema kriitiline enese vastu, siis oskad teisteski nende iseärasusi paremini mõista.

"Kes ma olen?" raamatu liigutavamad kohad on seotud teie emaga, tädi Juuliga ja siis kellegi Jaan Ermanniga, keda peeti tädi Juuli elukaaslaseks ning kes sai muldaminekuks selga teie fraki. Need kohad on otsekui oodid inimese kohustusele olla tänulik? Kuidas on lood tänases Eestis tänulikkusega, heategevusega?

Mind hirmutab, kui palju tänases Eestis jagatakse lubadusi – ja kui vähe neist täidetakse. Asi pole jõudmises, vaid teadmises, et lubadus ei maksa midagi, ja siis pole vaja seda ka pidada. Võib-olla on see ka üks tohutu ebavõrdsuse põhjus, milles me tänases Eestis elame. Hoolitse teiste eest, austa vanemaid – neid õilsaid soove võib kuulda hulgi valimiste aegu, aga kui juba võimu juures ollakse, siis ununeb ühiskond ja eesmärgiks saab vaid enda heaolu. Eestis on veel kirik ainus institutsioon, kes kuulutab headust.

Mul endal on heategevusega isiklik kogemus, mõtlen Rahvuskultuuri Fondi juhtimist. Ma näen, kuidas firmad või ka inimesed, kes meie fondis oma allfonde avavad, leiavad endas otsekui uue mõõtme. Nad saavad aru, et jagamine ei tee kedagi vaesemaks, vaid vastupidi – selles võidab inimlikkus. Me kõik peame kord lahkuma, olgu meil vara kasvõi taevani. Viimasel ülikonnal pole taskuid. Aga annetaja nimi – kasvõi Rahvuskultuuri Fondis jääb kestma niikaua, kui kestab eesti kultuur.

Aasta algul oli mul julgust näha teis Eesti üht võimalikku tulevast presidenti. Viimased valimised osutasidki sellele, et ega neid poliitikuid selles rollis nii väga näha tahetagi. Kas jagate arvamust, et tulevane Eesti riigipeagi võiks olla valitud loovharitlaste seast ja rahva poolt?

Nõustun sellega täielikult. Poliitika on kahjuks must mäng ja kokkupuude sellega ei tee inimest puhtamaks. Siin on ka seletus, miks mina pole oma tegemistes ja taotlustes toetunud poliitilistele karkudele. Ja ma ei kavatse ka hakata esindama mõnda erakonda, olgu üks või teine neist mulle kuitahes sümpaatne. See, kes Eestit ka poliitilises mõttes maailmas esindab, peab olema igatahes erudeeritud ja südamlik isik.

Meil ei ole vaja võimukat ja ambitsioonikat presidenti, ammugi end selles rollis eneseimetlejat või originaalitsejat. Oma kogemusest võin öelda, et ega pult orkestri ees ei mängi ja isegi see, kes seal puldis vehib. Mängib orkester. Ja ta mängib seni, kuni usaldab dirigenti. Rahva usaldus ongi peamine presidendiks saamise eeldus, mitte erakondlik truudus või kokkulepe. Ja selleks peaks teda ka valima rahvas.

Mis aga minusse puutub, siis see, et ma räägin seitset keelt ja suudan juhtida suuri kollektiive, ei tee veel minust presidenti. Kuigi olen tänulik ettepaneku välja-käimise eest, usun siiski, et kasulikum Eestile saan olla sellisena, nagu olen, dirigendi ja UNICEF-i Hea Tahte saadikuna.

Kuigi teie autobiograafia "Kes ma olen?" on suures osas mõnus lugemine, lõikub sellesse ka valusaid toone, muret tuleviku pärast. Mida on teil – meie paljude vana-aasta ärasaatmiste eestkõnelejal öelda täna – Eestile ja tema rahvale?

Loodan väga, et algav aasta toob rõõme mitte niivõrd rahakotis, vaid sinna, mille peal meie rahakott põues asub – südames. Et sünniksid inimesed, kellele suudaksime luua inimväärse elu. Ja et juba eakad inimesed ei peaks tundma hirmu oma eluõhtu ees. Ja et me rohkem teeksime lastele pai. Ja et me rohkem üksteist embaksime ja sõpru lõbusalt sakutaksime. Et me esindaksime arukalt oma maad. Ma soovin, et headuse tuluke ei kustuks raha pimestavas säras.

"Kes ma olen?" esileheküljele kirjutatud pühenduses leidsin rõhutuse "minu esimese raamatu". Kas võib oodata ka järge? Kas võime siis sealt leida vastuse küsimusele "Kes te ikkagi olete, Eri Klas?"

Ei usu, et minust on veel ühe raamatu kirjutajat. Imestan, et sellelgi on olnud suur lugejaskond. Tõenäoliselt ilmub see ka vene ja soome keeles. Aga kui elu veel väljakutseid pakub, mida oleks teistegagi jagada, siis miks mitte. Lõpliku vastuse sellele, kes ma olen, annab ikka minu elu ise. Kunagi, konservatooriumi lõpetuseks kinkis Gustav Ernesaks mulle raamatu itaalia viiulitest, mille tiitellehele ta kirjutas : "Eri, tee oma elust meistriteos". Eks ma püüa. Aga eks see võiks olla meie kõigi ühine siht.

Kuidas me Eri Klasiga raamatut tegime

Võin vaid ette kujutada Eri Klasi telefoniarvet veebruarist juunini. Meie koostöö laabus nii sujuvalt peamiselt tänu eeskujulikule telefonisidele. Klas ei läbe ju nädalatki ühes kohas püsida. Lõbus oleks olnud näha ka hotelliadministraatorite nägusid, kes pidid talle üle andma meetrite kaupa tihedat rullikeerdunud arusaamatut faksiteksti.

Kõige keerukam selle mosaiigi kokkupaneku juures oli raadios kuuldud kõnekate mõttepauside asendamine kirjakeelse tekstiga, kust ometi kostaks läbi maestro veidi kähisev mahlakas tämber. Tihti on tema kõnekeelne õhku jäänud poolik lause kõnekam, kui mitu rida tihedat teksti. Ei saa ju raamatulugejat sundida pidevalt ridade vahelt mõtet otsima.

Ka viimased pool aastat olen kuulanud tema antud intervjuusid ja ikka on see tekst mulle kohe must-valgena silme-ette tulnud. Olen liiga pikalt jäänud selle raamatu võimusesse.

Panen siis täna sellele tööle enese jaoks punkti, soovides maestrole ja kogu tema perele tugevat jaksu ka uuel aastatuhandel.

Elo Lutsepp, toimetaja