Elu veerahu lätetel
Tüli elu allika ehk vee pärast on muistne. Selleks ajaks, mil inimkond kirjutama õppis, olid veega seotud kuriteod ilmselt sama sagedased kui abielurikkumine. Egas muidu Hammurapi koodeks ligi 4000 aastat tagasi neile võrdselt palju tähelepanu oleks pööranud.
Aeg läks ja vargamäelikust sigatsemisest Eufrati ääres said veesõjad kogukondade, rahvaste ja riikide vahel. Võrdeliselt sellega, kui tõhusalt kõikehävitavaks on veesõjad aastatuhandete jooksul muutunud, ilmutavad juristid üha enam abitust vee õigusruumi paigutamisel nii, et inimene vee pärast liigikaaslasi, ja juba enam kui sajandi vältel ka kõiki teisi liike, tapma ei peaks. 4000 aastat seadusloomet ja tulemus – 0!
Inimeste sõda vee pärast on muutunud sõjaks vee enesega ja vähestele kargab pähe, et selle sõja kaotaja on ette otsustatud. Veeringe planeedil Maa toimub häirimatult edasi ka siis, kui inimest (ja üldse mitte kedagi elusat) selles ringes ei osale. Kui aga pole veeringet, pole teatavasti ka elu.
Märg, kuiv, rikas, vaene
Kui sellest mingitki kasu oleks, võiks ära needa inimkonna veehäda arhitektid, need, kes 65 miljonit aastat tagasi elupaikade loosimisel lühikese kõrre tõmbasid ja seetõttu kuivale maale arenema kolisid. Hiljem sai selgeks, et see tähendas loobumist üldmõõtudelt suuremast ja füüsikaliste näitajate poolest hoopis stabiilsemast eluruumist kui ebatasane, tuuline ja paiguti põletavalt kuum või külm maismaa.
Kui pindala poolest saadi pügada ainult 1:2, siis ressursi enda osas 1:50. Soolase ookeaniveena jäi “teiste” kasutada ligi 98% kõigist maakera veevarudest, sest ainult 2,15% kõigest on meile vajalikku puhast magedat vett. Mis veelgi hullem, sellestki piskust pääseb kergesti ligi omakorda ainult poolele protsendile, ülejäänu vedeleb jääna pooluste ümber või on salvestatud sügavale maakera sisemusse, millele ligipääsu võimaldavad puurid pole just kuigi vana leiutis. Delfiinid, ma arvan, itsitavad tänapäevani selle lihtsa triki üle, millega nende eellased meie omad veest välja raskele maatööle petsid.
Siiski on praegu õigem jätta veemure liigi siseasjaks, tegelda juristide, mitte delfiinidega. Maailma veefoorumitel kõneldakse tubli inimpõlve jagu sellest, kuidas reguleerida juurdepääsu veele, selle omandi- ja kasutusküsimusi nii, et kõigi põhilised inimõigused oleksid kaitstud. Inimkonna vaese enamiku eestkõnelejad käsitlevad veele juurdepääsude erastamist (mis on valdav suundumus globaalses veemajanduses) kui suurimat roima inimkonna ajaloos. Kurjategijateks, teadagi, hiidkorporatsioonid nagu Vivendi, Monsanto, Coca-Cola. Maailmapank on globaalse veeäri aastamahuks hinnanud triljon dollarit. Kes sellesse ärisse ei mahu, läheb ka pururikkana tigedaks, rääkimata siis vaesest.
Turureeglid janu ei kustuta
Juriidiliselt on küsimus selles, kas vett üldse saab omandina käsitleda või on tegemist looduse (jumala) anniga, millest igal elusolendil oma osa saada. Või saab vee õigusruumi üles ehitada kombineerides demokraatlikke põhiõigusi ja omandiõigust.
Eesti põhiseaduse § 16 kinnitab: “Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.” Ilus, aga veeseadus küll kuidagi meie inimese õigust elule ei kaitse. Veerikkas Eestis on see esialgu ehk ainult teoreetiline probleem. Aga see ei muuda asja. Fakt on, et juurdepääs puhtale veele on piiratud ja meilgi toimub diskrimineerimine elukoha, varandusliku seisundi ja tegevusala järgi.
Mida peab näiteks tegema inimene, kelle veehorisondi naabruses tegutsev kaevandus ühel õnnetul päeval tilgatumaks laseb? Hakkab poest pudelivett ostma hinnaga 10 000 krooni kuupmeeter (tallinlane kasutab aastas oma tarbeks 25 kuupmeetrit aastas)? Või peab vahetama elukohta, selleks oma taskust peale makstes? Igal juhul on ju veeta kinnistu (maja) odavam kui veevarustusega kinnistu. Ehk tuleks kaevandusega aastaid kohut käia? Ilma veeta peab inimene vastu alla nädala ja keegi ei too talle tasuta vett koguses, millest piisaks elukvaliteedi säilitamiseks.
Olla eeskuju või võtta eeskuju?
Maailma veedemokraatia põhipostulaadid on, et vesi on looduse and; tema kogus on lõplik, mistõttu vett tuleb kasutada nii, et seda ei solgitaks rohkem, kui loodus puhastada jõuab; igale elusolendile kuulub õiglane osa veest ning vesi ei ole millegi muuga asendatav. Järelikult ei saa vesi omandi tähenduses kuuluda kellelegi muule kui globaalsele, kõigi elusolendite ühiskogukonnale ja omandisuhete reeglistik vee puhul samuti kehtida ei saa.
Vesi peab paiknema väljaspool turgu ja turumajandust.
Eestis populaarsust koguval ideel põhiseaduse muutmise asemel täiesti uus põhiseadus kirjutada on jumet ainult juhul, kui vee- ja laiemalt naturaaldemokraatia põhimõtted sinna sisse raiutakse. Nii selgelt, et ühelgi kohtul tõlgendamisvõimalusi ei tekiks. Meil on kõik eeldused asi ära teha, sest erinevalt peaaegu kõigist maailma rahvastest on meil vett rohkem, kui suudame tarvitada, oleme suhteliselt väikese osa veevarustusest (mis tähendab monopoolset kasutusõigust) erakätesse maha müünud, riigil on reservis piisavalt raha, et müüdu välja osta. Ka veevarudest on vaid sümboolne osa, väikesed väljavooluta tiigid ja järvesilmad, eraomandis. Seega on Eesti globaalse veerahu ideaalne sünnikoht, sillapea, kust uue usu maailmavallutus turvaliselt alata saab, ühtlasi omamoodi juriidiline Nokia. 21. sajandi alguses võiks veedemokraatlik põhiseadus olla sama läbimurdeline ja kaalukas nagu Ameerika Ühendriikide põhiseadus omal ajal, 230 aastat tagasi.
Kõik on kokku käkitegu
Edasi järgneb hulk praktilisi probleeme. Kui vesi on tasuta ja hind temaga laristamist ei piira, tuleb säästliku tarvitamise nimel siiski piiranguid seada. Kogus on väga hea piirang. Tallinna näitel: praegu saab Tallinn Ülemiste järve veega hakkama nii, et kanalitest juurde imema ei pea. See võikski olla Tallinna piiraja. Pole midagi lihtsamat kui Vaskjala kanal kinni ajada ja Pirita jõelt veehoidlad kaotada, ühtlasi heastades ka ajaloolise ebaõigluse looduse vastu. Tallinn ei saaks kasvada, sest veemahuka äri püstipanemine oleks suur risk. Mis siis, kui põuasel suvel vett ei jätku? Veekasutus hajuks ühtlaselt üle maa, sellega koos ka töö järel kõndivad inimesed. Ja ühtlaselt asustatud maa on julgeoleku sünonüüm.
Kuidas aga vett valitseda? Samal põhimõttel nagu kunagi välja pakutud haridusringkondi, mille moodustamise aluseks pendelränne. Veevalitsus võib olla organiseeritud põhiliste valgalade ja veehaarete alusel. Siis oleks enam-vähemgi teada, kui palju ressurssi tegelikult on. Ja et see poleks siis riigi kontrolli all? Ja polegi tema asi. Riigivõim pole suutnud 13 aasta jooksul inimestele öelda, kus on Eesti territooriumil parimad elupaigad, veel vähem abistada inimesi sinna elama kolimisel (regionaalpoliitika). Kui veevalitsuse ülesandeks on oma valitsemisalas veekasutuse mahupiirangute kehtestamine, kõigile võrdse ja õiglase ligipääsu tagamine vee juurde ning veekasutuse kontroll, siis sellest piisab, et tuua põhjalikke muutusi Eesti asustus- ja siserändeprotsessidesse.
Omada saab ainult seda vett, mis on organismi sees. Kes ei usu, võib õue liblikavõrguga veeauru enda omandisse püüdma minna. Hoopis tulemuslikum sellest on aga töötada kehtiv õigus ümber loodusseadustega kooskõlaliseks.
