Elu viis teatrilavalt kantslisse


Kahe inimese elus mängivad tähtsat rolli kaks Toompeal peaaegu kõrvuti paiknevat maja – Panso lavakunstikool ja Usuteaduste Instituut. Sel kevadel said Usuteaduste Instituudis ühel päeval diplomid nii teatrikooli kuuenda lennu kasvandik Teet Hanschmidt (49) kui ka neljanda lennu lõpetaja Malle Pärn (54). Ehkki paar sammu ühest asutusest teise on nende jaoks olnud pikemad kui arvata võiks.

Ei saa talaari seljast

"No ikka küsitakse jõulude ajal vaimuliku käest, et räägi meile jõuludest. Mis mul ikka rääkida," muigab EELK Järvamaa praost ja Türi koguduse õpetaja Teet Hanschmidt "Tulge kirikusse, kuulake jutlust".

Jõulude ajal jõuavad kirikusse needki usuleiged eestlased, kellel muidu sinna asja pole. "Eks siis osa rahvast seisab kiriku ukse juures ega julge edasi tulla, nagu poisid rahvamajas peol. Osa jääb üldse välja, esimesed read püsivad igal juhul tühjad," sõnab vaimulik.

Hanschmidt asus Türi koguduse etteotsa pärast pastor Harald Meri tapmist ja kannab koguduse eest hoolt juba üheksandat aastat. Praosti kohusetäitja on ta kuuendat aastat.

Jõulupühadel ei jõua õpetaja Hanschmidt talaari seljast võttagi. Jõululaupäeval kell üks teenib ta õpetajana Vändra kogudust, kell neli ja kuus on tal teenistused Türi koguduses ning järgmisel ja ülejärgmisel hommikul taas Türil. Vahepeal läheb ta ema juurde Paidesse.

Erinevad unenäod

"Türi linna sünnitushaiglas olen ma sündinud," seletab Paides kasvanud Hanschmidt. Nii ongi tema elus põhiliselt üks kirik olnud.

Kui enamik vaimulikke võib näha unes, et läheb kantslisse valmis kirjutamata jutluseta, siis Hanschmidt on unes näinud ka seda, et tal läheb laval tekst meelest ära. Ta on üks väheseid Eesti vaimulikke, kes on olnud ka näitleja. Nüüd näeb temagi unes pigem kantslit.

"Pole hirmugi, et peaosa ei anta," sõnab vaimulik. 21. sajandi eesti vaimulikku rolli näeb ta pigem hingehoidja kui rahvavalgustajana. "Kui inimesed tulevad vaimuliku kõnetundi, siis nad tahavad pihtida, ootavad, et neid ära kuulataks. Mõned tahavad, et neid ristitaks, et saaks nõia juurde minna."

Hanschmidt lõpetas 1974. aastal lavakunstikateedri 6. lennu koos Elle Kulli, Rita Raave, Lauri Nebeli ja teistega. Suunamise sai ta Draamateatrisse ning seejärel töötas aastaid Rakvere teatris. "Praegu näeb mind vahel ETV vanades telelavastustes, põhiliselt on need lastelavastused," muigab mees. Teatrisse ta tagasi ei kipu, oma sõpradega ja teatriringkonnaga suhtleb ta ju edasi.

1980. aastate keskel sattus Hanschmidt 30-aastaselt teispoolsusesse, vaakudes nädala elu ja surma vahel. Pärast aastast Tartus haiglas olemist sai temast 30-aastaselt teise grupi invaliid. "Õpetasin kodus oma esimest aastat koolis käivaid lapsi ning ei teinud ligi aasta midagi," sõnab Hanschmidt. "Korraga sain aru, et teatri aeg on möödas."

Sügisel valiti ta Türi linna volikokku. Hanschmidt on seadnud endale kaks eesmärki – kirikute korrashoiu vastutust jagada senisest enam omavalitsuse ning riigiga ning ehitada Türile korralik külmutusseadmetega kabel, sest seda pole poole sajandi jooksul Türi endale saanud.

Malle Pärn lavastab kirikus tarkade loo

Kolmekuningapäeval etendub Kuressaare Laurentiuse kirikus näitleja ja laulja Malle Pärna seatud "Kolme targa lugu", kus osalevad seitse Saaremaa rahvateatri näitlejat ja teist samapalju vanamuusikuid.

"Kõik, mis toimub kirikus, olgu see kontsert või etendus, on ikkagi jumalateenistus," ütleb Malle Pärn. "Seda võiks pidada minu katseks ühendada kirikut ja teatrit." Etenduse teksti kirjutas ta kolme targa valguse otsingutest, lisades juurde Piibli prohvetite ja Taaveti lauluraamatu tekste.

Pärast kaheksa aastat õpinguid lõpetas Pärn sel aastal Usuteaduse Instituudi teoloogina. Diplomid said nad Teet Hanschmidtiga kätte samal päeval, kuid Pärna eraldab õpetajakutsest aasta vikariaati.

"Kirikuga olen lähemalt seotud 1980. aastate algusest peale. See asi hakkas mind huvitama ja siis tahtsin seda põhjalikult järgi uurida," seletab Pärn.

Kirik on Malle Pärnale ühiskonna südametunnistus, mis pöörab tähelepanu probleemidele, mida rahast ja poliitikast sõltuv maailm ei märka. "Kirik on sõltumatu süsteemist, see on tema kohustus rahva ees," sõnab ta.

Loe veel

Pärnale meeldib kirikus käia jõulu esimesel pühal, kui rahvast on vähem. "Jõuluõhtul hilja meeldib mulle jalutama minna. Kui lumi maas on, siis ma naudin lume puhtust ja valgust. Jõulude ajal eelistan pigem omaette olla ja maale sõita," lisab ta.

"Olen aidanud Tallinnas Peeteli koguduses õpetaja Avo Üprust, ilmselt teen seda ka jõulude ajal," märgib Pärn, kes ise on Viljandimaa Suure-Jaani koguduse liige. Juhtumisi asub Peeteli kogudus samades ruumis, kus oli omal ajal ETV stuudio, kust kanti üle teatrietendusi, milles Pärn mängis. 1970. aastatel tegi ta ETVs lastele saatesarju "Muinasjutuaken" ja "Õhtujutt".

1970. aastal lõpetas ta lavakunstikateedri 4. lennu koos Lembit Ulfsaki, Kaarel Kilveti, Tõnu Tepandi ja teistega. 1986. aastani oli ta Vanalinnastuudio näitleja ning 1990. aastate alguseni filharmoonia juures estraadikunstnik. Vahele veel Eesti Raadio tarvis tehtud tuntud lastesaated "Midrimaa" ja "Siller-Siller" ning unejutud.

"Kui minult küsitakse, kes ma olen, siis ei oska ma vastata. Ma olen nii näitleja, teoloog, luuletaja, laulja, fotograaf, ma olen inimene," muigab Pärn.

Kutset taas näitlejatööd teha on ta oodanud aastaid. "Ootan seda võimalust väga, mulle on näitlejakutse ja vaimulikutee mu olemuse kaks külge," lisab ta. Samas tunnistab näitlejanna, et ega temaga kerge koostööd teha ole.

Piret Tali

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare