Elu võimalikkusest sealpool baariletti

Mart Kivastik tunneb baarimeeste hingeelu.

Ta on Tartu kirjanike maja keldris ja Promenaadi tänaval aastaid koos abikaasaga baari pidanud. Tõsi küll, enam-vähem kinnist, aga mina ei mäleta, et kunagi oleks ukse taha jäetud mõni võõras, kes oskab enam-vähem adekvaatselt seletada, miks tal on vaja sisse saada. Erinevalt tavalistest baariomanikest on Mart ise kohal, nii et miljöö ja tüübid on varnast võtta.

Lavastuses on ainult kaks näitlejat ja üks triviaalne lavapilt. Etendus ei kesta kauem kui tund ja veerand. Ometi ei saa öelda, et see ei haaraks ega sunniks kaasa elama. Vastupidi, näidendi vähene emotsionaalsus ja tegevuse vähesus võimaldavad seda eredamalt välja paista Tõnu Oja ja Tiit Suka näitlejameisterlikkusel. Mulje on seda eredam, et mõlemad töötavad põhikohaga Draamateatri väga suures ja sädelevas trupis. Seetõttu jäävad nad enamasti nii saali ehituse kui ka lavastuste suure tegelaskonna tõttu publikust kaugele. Rahvusraamatukogu pisikeses tumedas teatrisaalis mõjub nende aura kordi tugevamalt.