Elud räsitud puutüvede vahel. Elus elu, elus teater

["Kured läinud, kurjad ilmad"

Autor-lavastaja Merle Karusoo

Kunstnik Tiina Tammetalu

Muusikaline kujundus Urmas Lattikas

Esietendus Draamateatris 22. märtsil ]

Etteantud on teema: eestlase armastusest ja seksuaalsusest. Võib tulla ütlemist, nagu ikka ebatavaliste ettevõtmiste puhul. Ootame elu puudutust, aga kui see juhtub, oleme segaduses. Nõuame muud, ilusamaid inimesi ja kõrgemat kunsti. Ometi kord ehk põhjust vaidlusteks.

Viisteist aastat tagasi Lavakooli 10. lennu elupihtimustest koosnevate lavastuste "Meie elulood" ja "Ruumid on täis" tegemise aegu kirjutas Merle Karusoo: "...iga eluhetk kätkeb endas kunstilist üldistust niisama nagu sotsiaalsetki, vaja ainult osata selle pilguga vaadata." Töö elulugudega on jätkunud tänaseni.

1988-1990 etendus Pirgu Arenduskeskuses neli päevikute või kirjade põhjal loodud lavastust, Siberisse küüditatud Ella Kaljase ja sajandi alguses elanud August Oja päevaraamatuid käidi mängimas koguni Ameerikas. Räägitud-kirjutatud siin või Siberis eesti rahvast, on need elulood tähenduslikud ja elamuslikud samavõrra üldinimlike dokumentidena. Karusoo "sotsioloogia" on inimeselähedane.

Ella Kaljase päevik "Aruanne" (nimiosas Katrin Saukas) ja "Haigete laste vanemad" (mängisid Silvia Laidla ja Katrin Saukas) andsid poolsajandi süvakontrasti. Lihtsalt ja tänulikult elanud maanaise kirgas lugu ning oma põlvkonnasüüd valuliselt tunnetanud pedagoogi sünge pihtimus. Nüüd on vahemaa ajaloolise murranguhetkega suurem. Mõnedki tõsiasjad, mis veel seitse aastat tagasi kõvasti kriipisid, on saanud minevikuks, millega mõnigi naerdes jumalaga jätab.

Nagu 15 aastat tagasi

Seekordsete elulugude teema on ajaloost eemalduv ja intiimelule keskenduv. Ja ikkagi on selle lavastuse igas armastusloos mingi ühiskondlik puänt, mis üheskoos tervikpildi annavad. Seekord, nagu 15 aastat tagasi, paljuhäälselt ja paljudest elu asjadest kõneldes. Nagu teises ajas ja keskkonnas nii ka hoopis teiste inimestega. Ei hämmasta, et igamehe seksuaalkogemusest on huvitavam inimene tervikuna. Nende lugudega ei taotleta erootika-efekti. Pigem vastupidi. See oleneb viisist, kuidas näitlejad materjali suhtuvad ja seda mängivad.

Kuivõrd on tegemist saatustega, näib, et nurgakivi asetatakse sellele lapsepõlves ja et õnneliku lapsepõlvega inimesed oskavad ka hiljem õnnelikud olla. Isegi kui elu ülekohtuselt karm on. Või on see lihtsalt nii, et mida kauem elatakse, seda tänulikum elu suhtes suudetakse olla. See kõik pole ehk midagi uut, see mängitakse vahest liigagi ühesuunaliselt, aga veenvalt läbi.

Atmosfäärsed kahekümnendad

Karusoo laseb jutustajatel ilmuda ajaratta alla, räsitud puutüvede vahele. Näitlejaid on seitse, igaüks räägib nähtavaks kaks elulugu. Grupid on jaotatud sünniaastate järgi, oma lood vestetakse meile ja üksteisele. Viieteistkümnes, sajandi esimesest kümnendist pärit heleda kaabuga härrasmees (Mait Malmsten) oma elust ei kõnele. Tema räägib sellest, miks neljakümnendal Nõukogude Liidu väed ilma ühegi pauguta Eestisse lasti. Tal on selle kohta oma huvitav põhjendus.

Esimesed viis jutustajat on sündinud 1920-ndatel. Nad tulevad "Tango notturno" ahvatlevate rütmide saatel. Ise Siberis ära käinud või suguselts sinna saadetud, abielu õnnestunud või lörri läinud, maalt talust või linna haritlasperest pärit kolm naist - Kersti Kreismanni Heli, Maria Avdjushko õie ja Katrin Saukase Mari - on kõik armastanud oma meest ja neil on temaga lapsed.

Zander (Jüri Aarma) on eesti soost aarialane, kes teenis SS ohvitseride eelkoolis Poolas ja puhkuse ajal saadeti tõstma saksa rahvaarvu. Andrus Vaariku Joseph on pedagoog ja entusiastlik isetegevuslane, kelle erihuviks on seksuaalkasvatus ja -filosoofia. Mõlemad on vitaalsed maskuliinsed nähtused, üks suurem praktik kui teine. Elu, armastus (kõige laiemas mõttes), lapsed ja intiimne side maa saatusega on selle vintsutatud, ent visa ja terve rahva põlvkonnamärk. Atmosfäär - nostalgiline.

Seksuaalfarss ajalooabsurdiga

Lavastuse teises kolmandikus kohtume kahe naise ja kolme mehega, kes astusid ellu 1950-ndatel, 1960-ndatel aastatel. Midagi on lavastuse ja jutustuste laadis muutunud. Elulugude seotus ajaga on kaudsem. Seksuaalfarss vaheldub ajaloolise absurdiga. Elupõletaja Imbi (Kersti Kreismann) visatakse ülikoolist välja sini-must-valge värvi pärast; ärakoputatud vanematega metsakülapoiss Vahur (Jüri Aarma) ei saa õppida meremeheks, läheb pikaks ajaks seiklema muul moel; Helge (Merle Palmiste) usub 17-aastasena veel kurejutte; vedurijuht Antsu (Mait Malmsten) ja kergelt hälbinud Malevi (Andrus Vaarik) jutustused mõjuvad följetonidena (mõlemas eluloolases võib oletada kirjamehesoont) eesti mehe suguelust. Mingid vähem originaalsed intiimeluseigad pääsevad selles vaatuses väsitama.

Aga see, kuidas teadmatus ja valehäbi armastusest groteski teeb, on eluliselt nukker ja lõbustav ühtaegu. Vaariku naljanumber lõpeb kurvalt: mees kaotab rahareformiga kõik oma vaevaga kogutud säästud ja koondamisega - koha.

üha süngemini tõsiellu

Pärast teise vaatuse käike peaaegu irratsionaalsesse vahemängu jõutakse kolmandas süngesse tõsiellu. Mida päev edasi, seda rohkem probleeme. Viiekümnendatel sündinud ja ema poolt hüljatud Sigrid (Katrin Saukas) viis oma parima sõbra hullumajja. Tegeleb paravärgiga, liigub sensitiivide seltskonnas, elab üliaktiivset seksuaalelu. Aga kolm last tuleb üles kasvatada. Kuuekümnendatel sündinud Vikit (Merle Palmiste) kiusasid kaasõpilased. Ta armastas oma sõjalise kasvatuse õpetajat, vene majorit, ja relvi. Kooli vihkab siiani. Vikil on olnud nüüdse sõbraga hea regulaarne vahekord, nüüd toimib see ikka sagedamini mobiiltelefoni kaudu. Sõber on hõivatud ärimees. Töötus. üksindus.

Seitsmekümnendatel sündinud Ingridi päevikut loeb nahktagis noormees (Mait Malmsten) tagant ettepoole. Lehitseb mööda psüühilisi ja seksuaalseid kärestikke, kuni jõuab lapsepõlveni, kus leiduvad vastassoo põlgamise põhjused.

Kaheksakümnendatel sündinud Helena (Maria Avdjushko) on lahkuläinud perest ja kõrgel kohal töötava isa tütar, kes on kurvalt kogenud piduderahva elamisviise. Avdjushko paneb kogu loole minoorse punkti.

...

Need on iseäralikud, ekstreemsed elulood. Mitte eesti elu statistiline keskmine. Võib leida mõne aja märkidest. Ka pole need needsamad inimesed, kelle elulugusid kasutati. See on Karusoo, tema trupi ja elulugude kirjutajate omapärane koostöö. Head jutustajad on nad kõik, nii kirjutajad-kaasautorid kui näitlejad, kes demonstreerivad ümberkehastumisvõimet.

Karusoo väliselt staatilist ja vaest elulugudeteatrit rikastab, nagu kirjutas Mardi Valgemäe Ella Kaljase Ameerika-visiidi puhul, "näitlejate vaoshoitud sisemine intensiivsus, mis heal juhul avaldub välgusähvatuslike tunnetepalangutena". Lisaks laitmatu stiili- ja mõõdutunne, hea kiire kõnerütm ja huumor, mis päästab alati.

LILIAN VELLERAND