Elulähedane Oras
##Ta oli ka luuletõlkija, kelle tõlked on tekitanud sama vastuolulisi tundeid, väliskirjanduse tutvustaja ning akadeemiline kirjandusteadlane, kes keskendus peamiselt statistilisele stiiliuurimisele ja inglise kirjandusloole.
Niihästi Orase imetlejad kui vaenajad on käibele lasknud müüte, mida Orase tekstide eneste kättesaadavaks muutmine aitab hajutada.
Käesolev valimik on alles esimene osa kolme- või neljaköitelisena plaanitud väljaandest. Tekstivaliku printsiipe on praegu veel raske kirjeldada, sest pole teada, milliseks kujunevad järgnevad köited. Kronoloogilises järjestuses Orase artikleid ei oleks mõtet esitada olnud ning seetõttu pidi neid kuidagi sisuldasa rühmitama. Koostajad on nad paigutanud nelja suhteliselt meelevaldse alapealkirja alla. “Laiemasse ringi” vaeb eesti kirjandust maailmakirjanduse taustal, “Uuendajad” käsitleb peamiselt kaasaegseid kultuurilisi probleeme, “Mujal ja meil” tutvustab peamiselt inglise ja euroopa modernistlikku kirjandust ning “Humanism ja tõeotsing” käsitleb mõningate modernismi ideoloogide vaateid. Tekste oleks saanud ka mõnel hoopis teisel moel rühmitada ja isegi praeguste alajaotuste vahel ümber tõsta.
Üks Orase kohta käibiv müüt on see, nagu juurutanuks ta eesti kirjanduskriitikasse inglise-ameerika uuskriitika (New Criticism) lähenemisviise. Tõsi küll, Oras tundis juba varakult väga põhjalikult T.S. Elioti ning refereeris Cambridge’i keele- ja kirjandusteadlase I.A. Richardsi formalistlikku ja psühholoogilist kirjanduskäsitlust. Neid kahte meest hakati tõesti nimetama uuskriitikuteks, ehkki peamiselt alles pärast Teist maailmasõda ning peamiselt Ameerikas. Kuid uuskriitilise kirjanduskäsitluse põhitunnused – autorikavatsuse ning lugejamõju alatähtsustamine, teose käsitlemine eneseküllase suletud tervikuna, iroonia, paradokside ja mitmetähenduslikkuste kinnismõtteline otsimine, luuletuste nn lähilugemine – see kõik ei olnud Orase kriitikale sugugi omane. Ja kui Eliot ja veel mõned teised uuskriitikud olid norivad romantikute suhtes, siis Oras ei ütelnud neist iialgi lahti. Veel selgemini peaks see ilmnema siis, kui ilmub Orase arvustuste köide.
Teine müüt kõneleb Orasest kui sõjakast esteedist, kes alahindas realistlikku ehk nn elulähedast kirjandust. Tema elulähedust käsitlevate esseede lugemine peaks aitama mõista, kuivõrd kunstlik ja tõelisi konflikte varjav oli too elu- ja vaimuläheduse vastandus, mida 1930-ndatel esmajoones mõned kroonulähedased kirjanikud juurutasid ja mis on nüüd mingi farsiliku ajalookordusena meie kirjandusdebattidesse tagasi tulnud. Tegelikult on “elu” ja “elulisus” Orase kriitikas üks positiivsemaid väljendeid, nii nagu lennukas riimipaar “hoog” ja “voog” läbis peaaegu kõiki ta värsstõlkeid. Oras hindas nii noore Sütiste mässumeelsust kui Vilde, Tammsaare ja Vallaku küpsust.
Kriitik on teose teener
Käesoleva köite üks võtme-esseesid on “Arvustajaist ja arvustustest”, kus Oras kirjeldab oma arvustajaideaali, mida tal endal mõistagi alati järgida ei õnnestunud. Nii nagu tema kaas-aegne suur saksa stilist Leo Spitzer, pidas Oras kriitiku eesmärgiks tabada autori vaimu keskpunkti, seda, mis ühe kirjaniku n-ö tiksuma paneb: “Arvustaja peab tabama [kirjaniku] inspiratsiooni tuiksoont, ta loomingu päämist tõukejõudu, selle intiimset keskust, vitaalset organiseerivat printsiipi teoses, olgu teadlikku või ebateadlikku, ning katsuma endale ja teistele selgitada, kuivõrd kasvamis- ja organiseerumisprotsess on teostunud” (249-250). Selleks peab kriitik vähemalt arvustamisprotsessi esimeses järgus “anduma teosele võimalikult täiesti, kogu oma olemusega.” Kriitik on teose või autori teener. Seetõttu taunib Oras ka teoreetiliste kalduvustega, akadeemilis-filosoofilisi arvustajaid, kes teose elavat vaimu püüavad suruda abstraktsete mõistete Prokrustese sängi – ei Hasso Krull ega Jaanus Adamson poleks arvatavasti Orase silmis armu leidnud.
Orase kriitikaideaali võiks nimetada pigem fenomenoloogiliseks kui uuskriitiliseks või formalistlikuks – ta üritab minna teose sisse, jõuda vahetu kaemuseni selle olemuse kohta. Ning sellisena on vahest tema kõige esinduslikum järgija olnud üks raamatu koostajaist, Hando Runnel ise oma 1970-ndate aastate arvustustes.
Kuid Orase tegelik arvustajapraktika ei saanud alati järgida tema ülinõudlikke ideaale. Kuigi ta arvas, et ideaalis ei peaks kehvi raamatuid üldse käsitlema ning kriitika ei peaks jätkama seltskonnaelu teiste vahenditega, pidi ta mõnikord tegutsema ka kui “kirjanduse sanitar” (kui kasutada Joel Sanga kunagist kriitiku definitsiooni), salvates ühtesid ja upitades teisi.
Meeldis hoog ja voog
Mis aga pani Orast ennast kui arvustajat tiksuma, mis oli tema “inspiratsiooni tuiksoon, loomingu päämine tõukejõud, selle intiimne keskus”, tema kirjanduslik ideaal? Vastusele aitab meid ligemale see, kui vaatame, kuidas Oras eelistab Walter Pateri ranget ja distsiplineeritud estetismi Oscar Wilde’i meelelisele vigurdamisele ning Noor-Eesti paleuste tõsidust Siuru pillerkaarile. “Aguliestetismi vänge parfüüm” (lk 456) on üks Orase kõige meeldejäävamaid teravusi. Oras pidas ka lugu, kuid ei vaimustunud Rilke enesekaemuslikkusest, Valéry intellektualismist ega ka D.H. Lawrence’i vitalismist. Ma ei ole kindel, kas talle Elioti luulegi päriselt meelt mööda oli. Talle imponeeris renessanslik “hoog ja voog”, kirgede ja mõistuse kooskõla, Shakespeare’i ja Goethe tuumakas küpsus ning inglise romantikute idealistlikud otsingud. Olles umbusklik filosoofia ja “kuiva intellekti” vastu, eelistas ta inglise vaimule ja kirjandusele iseloomulikku meelelist konkreetsust. Seega polnud see tingitud üksnes maapao poliitilisest konjunktuurist, et Orasest sai Marie Underi loomingu kõige pühendunum promoveerija.
