Elumehest erudiit Sass Henno: lugejale valetamine on läbinähtav
Kriitik Priit Kruusi sõnul esindad sa koos Kadri Kõusaarega nüüdisaja noore kirjanduse innovatiivset ja elujõulist poolt, Kruus tituleeris sind koguni tuleviku klassikuks. Kuidas sulle endale tundub olla niimoodi paika pandud? Ja mida oma paarilisest Kõusaarest arvad?
Kruus ütles seda tõenäoliselt mu esimese romaani “Elu algab täna” põhjal. See on 19-aastaselt kirjutatud romaan. Romaan on selle kohta ikka hellalt öeldud. Tegelikult oli see lugu mu hirmust vastutuse ees. Mingitest 19-aastase poisi painetest, kes on koolist välja visatud ja kes ei suuda leppida lapsepõlve lõppemisega. Kui sellest praegu rewrite-copy teeksin, saaks see lugu hoopis teine. Võib-olla peakski tegema.
Sellele mõeldes tundub kuidagi eriti äge, et Kruus nii hästi ütles. Aitäh talle. Kõusaart paarilisena ei tea. Kahjuks pole ka lugenud.
Lihtsustatult võib öelda, et nn vana kooli kirjanikud süvenevad kirjutades mingisse probleemi, tänapäeva noored kirjanikud aga jutustavad meelsasti lugusid. Kumb sina oled või tahaksid olla – kas psühholoog-kirjanik või jutuvestja-kirjanik?
Vana kooli mehed kirjutavad sageli igavalt. See on nende suurim probleem. Ma ise usun, et pigem panna kokku 500 leheküljest materjalist 120 lk pingestatud lugu, mis puudutaks, paneks mõtlema ja oleks lugejale põnev, mitte armastada kõiki oma kirjutatud lehekülgi nagu oma lapsi ja neist mitte mingi hinna eest loobuda.
Pluss ma arvan, et psühholoog- ja jutuvestja-kirjanik pole vastandatavad. Võib-olla on asi selles, et minu põlvkond on lisaks muule ka filmi-põlvkond. Kui old-school kirjameeste tõde selgub karakteri sisekaemuses, vaatluses või mõtisklevas dialoogis, siis see millesse mina usun, on just tegevuse jõud. Romaanis ei pea kirjutama armastusest, üksindusest ega unistuste täitumisest. Vaid peab seda näitama. Ja isegi mitte nagu kinos, vaid sellisena nagu see on elus. Võib-olla ma kunagi aastate pärast arvan teisiti. Aga praegu usun sellesse.
Oled kasvanud Tartus Annelinnas. Kuidas elavad oma elu ja veedavad aega Annelinna noored? Milline on see ruumiline ja vaimne keskkond, kust sa kirjanikuna tuled?
Tegelikult ma olen kasvanud igal pool. Aga see, miks ma hakkasin kirjutama seda lugu asukohaga nimetus linnas, paneelmajade rajoonis, jõulueelsel ajal, oli hoopis mingi muu põhjus. Kurjategijaks ei kasva keegi sellepärast, et ta elab äärelinnas. Kurjategijaks kasvatakse haiges perekonnas, lagunenud unistustes ja arguses mitte vastanduda grupile. See on ka üks metatasanditest, millest “Mina olin siin” räägib.
Loomulikult tahtsin ka natuke näidata, mis tegelikult toimub. Kas või sellepärast, et ma näen kõikjal – kirjanduses, kinos, antipropagandas mingeid väga naeruväärseid ja lihtsustatud vaateid narkomaaniale, alaealiste kuritegevusele, ka sellele keskkonnale, millest juttu on. Sageli saadakse aru tagajärgedest. Põhjused on küsimärk. Sellepärast ma proovingi näidata põhjusi, näidata teistmoodi vaatenurga alt, rääkides sellest, mida olen ise näinud ja tundnud.
Ma ei ole siiani kindel, täpselt milline see keskkond on, kust tulen. Võib-olla sellepärast, et aastaid on liiga vähe möödas. Aga seoses selle käsikirja võiduga olen aru saanud, kui kaugel see kõik minust täna on. Nüüd võtavad ühendust ja õnnitlevad mingid inimesed, kes varem korduvalt on rõhutanud, kui mõttetu on unistada kirjutamisest. Siis ma saan aru, et mul pole selle minevikuga enam midagi ühist.
Kirjutad tänapäeva noorte elust “väljaspool kesklinna”. Millal viimati ise triipu tõmbasid või piipu tegid?
Ma ei mäleta. Ausalt. Ma ei suitseta enam ja ei tee mingit keemilist sitta ka juba väga mõnda aega. See lõppes millalgi arusaamaga, et ma ei annaks endale iial andeks, kui mu väike tütar sünnib seitsmendal kuul ja tal on ühe käe sõrmed kokku kasvanud. Või kui mu poeg ei tunne mind viieaastaselt ära ja suhtleb ainult mingites ebamäärastes häälikutes.
Ma pole loomupoolest alalhoidlik inimene. Pigem liiga destruktiivne. Aga see on lihtsalt tuleviku huvides.
Joomine on ka seltskondlikkuse tasandile jõudnud. Et kui jumal kingib aja kord kuus sõpru näha, siis teeme ehk mõned margaritad.
Informeeritud võrgukommentaator ImagoLogic kirjutab: “Sass on ju trendipaikade sage külaline, Tsink Plekk Pange veebi kolumnist ja teleseriaali Salasuhe laureaat.” Tõesti, sa tegid selles saates kaasa, pälvisid koos Pirjoga koguni võidureisi. Kas see oli sarjast “lapsepõlve süütud, muretud mängud” või on uljas elunautimine loomulik ja püsiv osa sinu isiksusest?
Ma ei tea, kes see ImagoLogic on. Eriti ei koti ka. NETI-otsing “ImagoLogic” ei andnud tulemusi.
Kui hästi suudad korraga olla Salasuhte-Sass ja ettetituleeritud kirjandusklassik, “särav anne” (Rein Veidemann), “täiesti ontlik noor inimene” (Berk Vaher)? SL Õhtulehe read “...vallaline Sass rääkis juba esimesel ööl tüdrukule voodis telekaamerate pilgu ja mikrofoni kõrva ees, kui nõutud mees ta naiste seas on” 5. maist 2003 ei käi ju paljude arvates kokku tõsiseltvõetavaks kirjanikuks olemisega. Kas Salasuhte-Sassina teenitud avalikkuse tähelepanu ei ole sulle kirjanikuks olles liiga suur koorem?
See on minu meelest mõttetu küsimus. Ma ei kommenteeri seda teemat.
See kõik viib mõtted sinnamaani, et tänapäeval on kirjanduspilti tekkinud tough guy tüüpi, vändagangsterlike hoiakutega elumees-kirjanikud: Kaur Kender, Toomas Verrev, Kaarel Kressa, ka Priit Kruus ise... Kas pikendad oma isiku arvelt seda rida? Või sihid pigem ikkagi mujale?
See tough guy tüüpi elumeeskirjanikud on lühinägelik üldistus. Mõelge, mis on meetod, mis on eesmärk. Võib-olla on asi ka meie oma kultuurituses, et me kipume ikka ja jälle meelelahutust absoluutse tõega ühte patta panema. Lihtsalt arvan, et täna kirjutades peab olema insider. Muidu ei huvita see kedagi. Esiteks sellepärast, et lugeja tahab teada neid asju. Teiseks sellepärast, et lugejale valetamine on läbinähtav.
Ma ei usu, et ärandatud autode hulk sellest hüppeliselt kasvab, kui ma mõnedes lõikudes detailselt kirjeldan, kuidas 1990. aasta Vectrat või 1989. aasta Civicut ilma võtmeta süütesse lasta. Või kuidas teha kindlaks ja eemaldada klaasipulbrit, kui metamfetamiin peaks olema sellega segatud. Või kuidas teha võltsitud parkimistrahvikviitungitega kolme-nelja päeva jooksul suur kogus rumalat raha. Aga hüppeliselt kasvab lugeja elamus huvitavast tekstist. Meetod on know-how. Eesmärk on lugeja huvi.
Kender kirjutab väga ägedalt. Kuidas kirjutavad Verrev, Kressa ja Kruus, ma ei oska öelda. Millegipärast arvan, et see ei ole üks rida. Ja nende elumees-kirjanike juurde tagasi tulles – kui me Kauriga oleks kõigi nende kelmuste eest vastutavad, mis meie lugudes on, istuks me ammu kinni, mitte ei võidaks preemiaid ega annaks intervjuusid.
Romaanivõistluse võitja 2005
Sass Henno
Sündinud 13.9.1982
2004. aasta romaanivõistluse esimene koht romaaniga “Mina olin siin”. Varem avaldanud võrgukeskkonnas romaani “Elu algab täna”. Töötab Eesti Televisioonis kujundajana.
Kirjastuste suur huvi
Henno sõnul on kirjastuste huvi tema käsikirja vastu meeletu. “Kohtusin kolme kirjastuse ja ühe freelancer-projektiga, aga sellest on veel vara rääkida. Summadest pole juttu olnud. Aga huvi on olnud üllatavalt suur.”
Linda Uustalu, romaanivõistluse ürii sekretär:
“Henno võiduromaanis leiab sünteesi Kenderi julmus ja Sauteri õrnus. Väga vaimukas ja sõnaosav tekst.”
Eeva Park, ürii liige:
“Henno võiduromaan on kirjutatud tänapäeva elu ainetel, see on üheaegselt hirmus ja kaunis, õrn ja räige, samas ka väga põnev ja keelekasutuse poolest suurepärane.”
Berk Vaher, ürii liige:
“Ta kirjutab sellest ainest nii, nagu tal oleks selle maailmaga endal kokkupuude, nagu olekski vanglas istunud, aga tegelikult on ta täiesti ontlik noor inimene. Tegemist on uue põlvkonna paljulubava esindajaga.”
