Emajõe Suveteater pöördub keskaega
“Rotipüüdja” on keskaegne legend linna vallutanud rottidest. Muusikat on, värve on, head näitlejad on ja publik ei kurda. Lavastus on tüüpiline keskaegne palagan ja seda heas mõttes, sest puudub pretensioon olla midagi rohkemat.
Suurimaks probleemiks lavastuse puhul on selle mõnetine rabedus. Ilmselgelt oli näha, et prooviperiood on jäänud liiga lühikeseks. Tunniajase etenduse sees jutustatakse publikule kolm erinevat lugu, kuid kohati jääb arusaamatuks, milline neist on olnud lavastajale kõige olulisem. Kõik on võrdlemisi tasapindne ja keskne lugu ei joonistu eriti selgelt välja.
Kurvits veab lugu
Teatrisõbrale üks huvitavamaid seiku lavastuse juures on viide NO99 lavastusele “Padjamees”. “Rotipüüdjas” keskseks tegelaseks olnud lombaka poisi (Alo Kurvits) lugu on justkui üks McDonagh’ näidendi lugude seast.
Näitlejatele midagi ette heita ei saa. Nende üleandeks oli eelkõige lõbustada publikut ja sellega said nad hästi hakkama. Eriti raske ülesanne oli Alo Kurvitsal, kes peale selle, et oli loo jutustaja, pidi kehastama veel kahte rolli ehk sisuliselt oli loo vedamine tema ülesandeks tehtud.
Interaktiivsus on element, mis publikut teatris enam ei ehmata. Eriti tänuväärsed on selles osas lapsed, kes tahavad laval olevate näitlejatega suhelda ka siis, kui otsest publiku poole pöördumist ei ole.
Kui näitlejatele saabub järgnevate etendustega suurem kindlus, siis suureneb loodetavasti ka publikuga suhtlemise osakaal, mis taolise meelelahutusliku teatri puhul on publikule tavaliselt meelepärane.
“Rotipüüdja” on potentsiaaliga lavastus, mis vajab aga potentsiaali realiseerimiseks sissemängimist. Koos sellega lisandub hoogu ja lusti ning muutuvad arusaadavamaks ka tegijate taotlused, mis praegu on alles aimatavas järgus.
Teater
Emajõe Suveteater
Rotipüüdja
Lavastaja: Vahur Keller
Osades: Kristjan Sarv (NO- teater), Jaak Prints (NO-teater), Alo Kurvits, Katrin Pärn (Vanemuine)
29.07.– 11.08. Tartus Antoniuse õues
