„Empaatia avab meis loomingulisuse”

Tallinna ülikoolis kaitses doktoritöö Marge-Marie Paas, kes uuris, kuidas tekib empaatia kunstiteost kogedes.

Millest teie doktoritöö teema tulenes? Kas see on seotud aktuaalsete aruteludega maailma üldise empaatiakriisi üle?

Hakkasin teemale mõtlema juba magistriõpingute ajal Eesti kunstiakadeemias, aga kuna empaatia on tundlik teema, ei julgenud ma seda esialgu puudutada. Kui läksin doktorantuuri, oli mul teine teema, kuid empaataia saatis mind kesksõnana.

Mu doktoritöö teemal pole mingit seost praeguse sotsiaalse või kultuurilise küsimusega, mida viimasel ajal igas arvamusartiklis lahatakse. Viis aastat tagasi oli mul võimalus minna Rooma õppima ja kohtusin seal professoritega, kellega vesteldes kerkis see sõna taas esile. Kaalusin, kas lükkan kunstimeedia kõrvale ja lähen üle isikutevahelise empaatia teemale. Rooma oma suure kunstivalikuga pani mind mõtlema, et kui ma vaatan maali või filmi, siis elan samamoodi empaatiliselt läbi teist, keda ma seal kunstiteoses kohtan. Kõigepealt uurisin, kas on üldse võimalik teist mõista, kui mu ees pole reaalset isikut. Kuigi tantsijad ja näitlejad on reaalsed isikud, on nad ikkagi rollis. Tuli välja, et seda teemat pole uuritud, ja ma võtsin väljakutse vastu.

Kuna mul on fenomenoloogiline meetod, ei ole mu jaoks tähtis objekt, vaid see, kes on kogeja. Mis toimub kogeja hinges, kui ta elab läbi kunstiteost? See küsimus tekitas minus pinget.