Emil Tode lubab kirjutamise jätta

Täna ilmub kirjastuses EKSA uus Emil Tode romaan ”Raadio” viib lugeja Liivimaale, Pariisi ja New Yorki

“See lugu mõlkus mul meeles juba aastaid,” räägib Emil Tode ehk Tõnu Õnnepalu oma uuest romaanist ”Raadio”. ”Ma ei olnud leidnud õiget häält. Alustasin mitu korda kirjutamist, siis viskasin ära. Ma ei teadnud, kuidas seda teha. Ühel hetkel see tuli.”

Mul on oma teooria, millal esinete Emil Tode, millal passis oleva nime all. Tode ilmub välja siis, kui leiate uue hääle, mingi teise hingamise. Õnnepalu kirjutab, kui see hääl on saanud teile piisavalt omaseks. Kas see on nii?

Midagi sinnapoole. Ise olen väitnud, et Tode kirjutab rohkem ilukirjandust, fiktsiooni. See on võib-olla õige, et Tode räägib teise häälega. See pole mina, kes jutustab. Nigovi/Õnnepalu “Harjutused” on isiklik päevik, samal ajal kui “Piiririiki” kirjutades teadsin täpselt, et jutustaja on üks teine inimene.

Mäletan, et “Piiririigi” (1993) ilmudes maalis ajakirjandus selle autorist huvitava pildi. Üldsusele jäi mulje, et oligi olemas üks Pariisis elav esteet Tode. Kui palju te ise tookord selles mängus osalesite?

Ega suurt ei osalenud, tookord oli ühiskonnas lihtsalt vajadus taolise figuuri järele. Võib-olla osalesin selles mõttes, et ma kohe välja ei tulnud: kartsin alguses ikkagi tõsiselt. Siis selgus kuidagi iseenesest, et see olen mina. Eks siin oli oma edevus ka. Aga see Tode imago osutus nii võimsaks, et kleepus mulle külge. Isegi kuskil teatmeteoses on kirjas: elanud põhiliselt Hiiumaal ja Pariisis. (Tegelikult on pikim aeg, mis Õnnepalu Pariisis veetnud, oli üks aasta – I.M) Selles mõttes on praegune Tode eelmise jätk – raamatust selgub, et ta on tõesti elanud emigrandina Pariisis kümme aastat.

Nii et kuskil Pariisi katusekambris elutsebki äkki mingi fiktiivne Tode?

Eks selles ole ka mingi tõde. Vahepeal sai katusekambris elatud ka – Eesti Instituudi Prantsusmaa filiaali juhatajana.

Huvitavaim küsimus on “Raadio” puhul adressaat. Protagonisti jutt on suunatud justkui mitte-eesti lugejale, see selgitab üle eestlasele ilmselgeid asju, paljudel sõnadel on prantsuskeelsed vasted jne. Keda minajutustaja silmas peab?

Kõige rohkem tahab ta neid asju selgeks teha enda jaoks. Tegelikult me ainult arvame, et teame. Need teadmised on ainult näilised. Puutusin sellega kirjutades kokku. Mingis mõttes on “Raadio” üks variant Eesti ajaloost – üks isiklik variant.

Praegu on “Raadiot” hea lugeda. Keegi ei ole selle kohta veel midagi öelnud. Kindlasti hakatakse sedagi romaani nimetama euroromaaniks.

See oleks totrus. Arvan, et olen rahvuslik kirjanik. Mis euro! Eestlane olen. Maamats.

Miks on romaani pealkiri “Raadio”? See on siiski vaid üks romaani läbivaid motiive.

Mulle hakkas see sõna meeldima. Radio on itaaliapärane vorm ladinakeelsest sõnast radius – kiir, ka kodar. Kuna raamatus on tegu diivaga, siis tema kiirgus, kiired on olulised. Prantsuse keeles tähendas radio algselt telegrammi.

Liiati on see diiva, Liz Franz, ikka raadioajastu esindaja. Minu lapsepõlves oli samuti raadioajastu. Mingil hetkel see televiisor tekkis, aga vanaema kuulas raadiot edasi.

Mingil määral peitub pealkirjas ka võõrandumise moment. Peategelane räägib justkui raadios – kuhu ta lapsena nii väga igatses. Küsisite, kellele ta räägib. Eikellelegi. See on nagu mingi raadiosaade, hääl pimedusest.

Romaani üks motosid on C.G. Jungi tsitaat taevasest ja maisest armastusest. Kas see tunne, mis on Liz Franzi ja jutustaja vahel, on taevane?

Tsitaati võib võtta ka taevase ja maise armastuse vastuoluna. Mis tegelikult on vist igas armastuses. Raamatus on see vastuolu mingis mõttes hästi laiali veetud. Tänu ideaalide ja reaalsuse kokkupõrkele muutub see iseenesest irooniliseks, teravalt pilklikuks.

“Raadio” tegevus toimub meie vahetus reaalajas aastal 2002. Fiktsiooni ühendamine reaalsusega ilukirjanduses on alati väga riskantne. Selle romaani puhul üllatas meeldivalt, et see ei mõju võltsilt.

Mulle on juba pikemat aega tundunud, et kirjandus tuleb aina lähemale sellele hetkele, mida kirjutatakse. Ja ka kaob aina kiiremini, olles aktuaalne vaid ühel hästi lühikesel hetkel. Ülemöödunud sajandil sündinud kirjandust, ütleme Lev Tolstoid, loeme siiani. Kahtlen väga, kas tänapäeva kirjandust loetakse kümne aasta pärast. Isegi häid raamatuid.

See on olnud ka kirjanduse seesmine areng – kirjandus püüab millelegi lähemale saada.

Kirjandus kui “raadio”?

Täpselt. Ainult et võib-olla seda, millele ta läheneb, polegi.... Ja samas on see lähemaletulek kuidagi paratamatu. Ei saa teha teistsugust kirjandust, kui seda, mida sellel hetkel just teha saab.

Eestlaste elu suhtes on peategelane üsnagi irooniline. Ta justkui ei kohta ühtegi õnnelikku eestlast. Neid justkui polegi?

Eks see on, nagu öeldakse – küll koer koera tunneb....Peategelane on ise õnnetu ja mingis mõttes on need inimesed ka tema peegeldus. Ja mis see õnn üldse on? Teate siis nii palju õnnelikke inimesi või? Võib-olla tunduvad nad õnnelikena vaid eemalt. Lähemalt tundma õppides paistab teisiti.

Emil Tode raamatu minajutustaja on taas gay. See, kuidas ta endast räägib, muudab ta lugejale väga lähedaseks. Kas loodate, et teie raamatud suudaks muuta eesti ühiskonna macho-keskset suhtumist gaydesse?

Vaevalt et kirjanduse mõju ühiskonnale nii suur on. Aga et sedagi inimolemise tahku valgustada... Muidugi loodan ma seda. Kindlasti pole see aga asi, mida saaks propageerida. See, kes arvab, et saab, eksib sügavalt.

Eks meist igaühe kujutlus inimesest on kuidagi kitsas. Kirjanduse üheks funktsiooniks on ka inimeste maailmapildi laiendamine. Heast kirjandusest saab ikka inimese kohta asju teada. Kirjandus pole vaid ajaviide või esteetiline nauding.

See on juba teine raamat sellel aastal. Mida võtate edasi järgmiseks?

Luban, et ei kirjuta enam kunagi ühtegi juturaamatut... Mõtlen seda tõsiselt. Ma ei näe, et mul oleks, mida kirjutada. Tuleviku suhtes ei saa muidugi midagi välistada. Aga mu hirm kirjutamise ees suureneb iga raamatuga. Tagasilöök pärast iga raamatu avaldamist on ikka vastik küll. Ilma selleta on palju rahulikum elada.