Emotsioonidega loodusest
„See ei sobi!” ütlete. Paras sobi see ongi, kui aastavahetuseks maale sõites metsast kukeseeni toome ja kogu maamaja suvist meelislõhna täis on. Jah, ka sel aastal õitsevad jaanuari esimestel päevadel sinililled ja õpetaja Tiiu Ehrenpreis tegi loodusvaatlusprojekti „Tere, kevad!” tarvis pildi kolmest kaunist näsiniineõiest. Kave lätte kaldal on sarapuul pikad ja kollased isasurvad, just sellised nagu tavaliselt aprillis.
Talilinnud rõkkavad kevadiselt, sinikaelad on nii särtsu täis, et teevad kevadisi prääkslende. Ajal, kui meie tavaarusaamade järgi peaks olema hanged aknani ja pakane n-ö aidanurgas paukuma. Nädal tagasi helistas mulle Põhjaranniku ajakirjanik Külli Kriis ja küsis, et kas sellises talves on midagi erakordset? Et kas tema on ainuke, kellele niisugune kehv suusailm tundub üsna tavaline ja kelle meelest on nii alati olnud? Julgesin talle kinnitada, et on küll.
