Riik kui kollektiivne isik võib samuti vastuolude käes piinelda ning abi vajada. Ka riigil tuleb oma seisundi selgitamiseks end mäletada, jutustada endale ja teistele oma lugu. Võimest oma lugu jutustada ja selles loos vastuolude põhjusi näha sõltub riigi tasakaal, tema identiteet. Kuid riigil ei ole kindlat terapeuti ning ta peab ise otsustama, mida ta jutustab endast endale ning mida ta jutustab endast muule maailmale.

Kui need kaks lugu satuvad vastuollu, kui endale (oma rahvale) räägitakse üht ja muule maailmale teist juttu, siis on tegemist identiteedihäirega. Riigi identiteedihäire esimeseks tunnuseks on võimetus end ühtsena kirjeldada, võimetus jutustada ja endale aru anda sellest, mis on vastuolude põhjused.

Kes ei suuda end kirjeldada, see ei suuda end korraldada. Edgar Kant kirjutas 1942. aastal eestlaste saatusest: “Ajaloo põhimised seadused püsivad, neist pole pääsu: rahvus, kes suudab end ise korraldada ja oma tuleviku eest võidelda ning töötada, ei jää Euroopa uuestikorralduse koetisest välja, vaid aitab oma jõudude kohaselt oma tegevusega ise seda luua” (“Euroopa tulevikust”).

Kant pooldas supranatsionalismi ideed, “mis tunnustab rahvusi nii vormilt kui ka sisult, tagab neile elamisruumi ja piirdub sellega, et neid võimalikult ilma hõõrumiseta üksteise kõrval elada ja areneda lubada”.

1944. aastal kirjutas aga Jüri Uluots artiklis “Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”: “Vene tung Eesti ruumi on aastast 1060 kuni praeguseni põhjustanud ligikaudu 40 sõda, kaasa kiskudes ka lähemaid ja kaugemaid rahvaid. Rahvaste heaolu huvides ei tohiks mineviku kurvad eksperimendid tulevikus korduda. Seepärast välispoliitilistel, rahvusvahelistel kaalutlustel veel rohkemgi kui eelmainitud sisepoliitilistel põhjustel on vajalik eestlasi ja venelasi teineteisest riiklikult täiesti eraldi hoida.”

Mõlemad mõtlejad pidasid silmas eesti identiteedi säilitamise võimalusi sõjaaegse Euroopa vastasseisudes. Kuid Eesti pidi siiski üle elama Nõukogude aja ning kaht riiki “eraldi hoida” on raske veel praegugi. Rääkida täna Eesti identiteedist tähendab paigutada end kahe pooluse vahele.

Ühe pooluse moodustab ameerikalik multikultuursus, mis võrdsustab kunagised põlisasukad ja hiljem tulnud rahvusgrupid. Nad võivad luua etnilisi ja muid identiteete sotsiaalse ehk riikliku identiteedi sees. Põlisasukad võrdsustuvad siin mujalt tulijatega. Teiseks pooluseks on Austraalia, mis tunnistab ametlikult kaht tüüpi põlisasukaid: aborigeene ja valgeid koloniste. Siin on mujalt tulijad võrdsustunud põlisasukatega. Pea igas ühiskonnas saab põlisasukate kõrval rääkida n-ö põlismigrantidest ja uusmigrantidest. Eesti enesekirjelduses puudub arusaam piirist nende vahel, nagu on puudunud ka mõtestatud Vene-poliitika ühiskonna sees.

Me loome end ise

Riik sätestab oma identiteedi poliitiliste dokumentide ja sümbolitega. Ta loob identiteedi mälu. Sellesse kuulub keelemälu, kohamälu, ajaloomälu, kirjandus, kunst ja veel palju muud. Kui riik ei ole piisavalt kaitsnud oma keelt, ruumi ja aega, kui ta ei otsi turvatunnet kultuuris, ei jutusta, lavasta, kirjuta ega näita oma lugu, siis loob ta ise endale pingekoldeid. Praegune Eesti arutleb kirglikult probleemide üle, mille lahendused peituvad nende põhjuste mõistmises. Ja need põhjused põimuvad. Pronksmees, keskkomiteemees, Lihula- või Pitka-mees.

Lihulas oli Eesti ametliku enesekirjelduse kriis. Tekkinud kriis, sest ei leidunud poliitilist tarkust maailmale meie ajaloo paradokse selgitada. Tekitatud kriis, sest Lihula pronksmehele leiti provotseerivalt koht just sõjas langenud Nõukogude sõdurite hauasamba naabruses.

President Meri pühendas palju rahvusvahelisi kõnesid tõendamaks, et eestlaste jaoks ei ole fasˇismil ja kommunismil vahet. Nüüd oli käes hetk, mil noore peaministri ja välisministri apse oleks pidanud parandama sümboolne institutsioon – president. On olemas kriisirituaali mõiste, mis tähistab riigipeade käitumisviise kriisiolukordades. Pöördumist rahva poole aga ei tulnud. Kas oli see meeskonna nõrkus või segas isiklik minevik? Või oli see avalik loobumine eelmise presidendi hoiakutest?

Kui Lihulas jäi Eesti ajalugu ja Saksa mundri osa selles selgitamata, siis peamine konflikt ei olnud mitte kujus, vaid sellega manipuleerimise viisis. Kuju mahavõtmine tähendas meie ajaloos ühe olulise osa alavääristamist. Valikuid teinud inimeste kõrval oli ju tollal ka neid, kes – nagu minugi onu – sattusid algul lennuväe abiteenistusse, viidi Poola ja Saksamaale väljaõppele, kuid et sõja lõpp lähenes tormilise kiirusega, siis lasti nad seal vabaks. Nad hankisid endale erariided ja saabusid tagasi Eestisse, kus paljudele neist pandi selga Vene munder ja minu onu puhul tähendas see taastamistööd Narvas. Järgnes vangistamine, Vorkuta, haigestumine ning haigena Eestisse surema naasmine.

Võimalus viga parandada

Tõnismäe pronksmehe mahavõtmine tekitaks sel taustal vaid uut alaväärsust. See oleks Lihula jätk, mitte hüvitus. Teiselt poolt on selle kriisi juured riigi ammuses soovimatuses eestivene identiteedi loomisele kaasa aidata ning Eesti mõistmiseks vajalikke tekste maksimaalselt vene keelde tõlkida. Sellega oleks jäänud eemale peletamata meie iseseisvust toetanud vene inimesed ning oleks eestimeelsemaks muutunud venekeelne kooliharidus. Kultuur taandati keelele ja integratsioon assimileerimisele.

Selle tagajärjel tekkis Eestis kaks mäluruumi ning läks täide Uluotsa hoiatus. Me ei ole jõudnud piirilepinguni. Me peame võitlema teise riigi kirjeldusviisi vastu. Meie riigikogu on sunnitud juurutama uut riigipüha, et vabastada 22. september Tallinna vabastamise painest. See võib olla oluline uue püha loomise motiiv. Vabastada üks ajalooline päev valest kirjeldusest ja kinnistada terve ühiskonna mällu identiteeti turgutav või vähemalt meie vaatepunktist ajaloost lähtuv kirjeldus.

Meil on vabadus võtta Venemaa kingitusena Narvale vastu Peeter I kuju, kui tahame Vene imperaatorit kirjeldada olulise osana Narva ajaloost ja taastada Narva linnaruumi. Kui me aga pole kindlad selle kirjelduse veenvuses, siis jääb see kuju võõra ideoloogilise märgina Eesti kultuuriruumi ning hakkab tähistama Venemaa mõjupiiride laienemist. Juba kord mahavõetud võõra kuju tagasilükkamine on lihtsam olemasoleva kuju ümbermõtestamisest.

Aga ehk on siingi abi ajaloost. Kuidagi märkamatuks jäi kunstnik Tõnu Virve ajaleherepliik Tõnismäe ansambli kohta. Kui pronksmehe loojad mõtlesid tõesti tegelikult kahele pronksmehele, siis oleks nüüd ajalooline võimalus see plaan realiseerida ning ühtlasi teha Lihula vigade parandus. Eesti saab ületada mundrihirmu kõige paremini sellises Tõnismäe ansamblis, kus seisavad langetatud päi kaks eri mundris meest.

Väike riik vajab enda mäletamist väärikana. Väärikus nõuab oma identiteedi austamist ja säilitamist. Enda väärikas mäletamine tähendab lisaks kirjeldamisvõimele ka julgust end kirjeldada, oma lugu kõigis vastuoludes kirja panna või kivisse raiuda. Kirjeldamist ei tohiks alahinnata ka argipoliitikas, sest mida kirjeldatumad on ühiskonnas toimuvad poliitilised, majanduslikud jms protsessid, seda rohkem on võimalusi olla tasakaalukas riik.