Endine Poola salaluuraja ihaldab oma Nürnbergi sõjakohtuprotsessi



Peente skeemide kõrval pakub lavastuses pinget Poola ajaloo ja salaluure tutvustamine.

Dokumentaalainesel põhineva ajaloolise draama ilma trikitamiseta lavastamine on peaaegu kindla peale minek. Inimesi huvitab nende minevik ning ajalugu pakub piisavalt intriige, keerdkäike ja põnevust, et ka pikemat lavastust lõpuni kanda.

Nõukogude Liidu lagunemise tinginud sündmused pakuvad eestlastele siiani palju huvi. Seetõttu on ka sõjaväe vastuluure erupolkovniku Stefan Kolodziej (Aarne Üksküla) ja noore ajakirjaniku Hanka (Katariina Lauk) arutelusid Poola poliitilise ajaloo üle põnev jälgida.

Noor, kuid endale juba nime teinud ajakirjanik Hanka läheb kolleegi soovitusel pensionärist sõjaväeluure polkovniku juurde, et saada temalt infot N. Liidu ajal CIA heaks töötanud Ryszard Kukliñski kohta. Kolodziejl on aga oma plaan – et Hanka avalikustaks tema eluloo ning kaebaks ta kohtusse, mis tooks pensionärile omamoodi lunastuse, tema enda uue Nürnbergi.

Kahe vestluse käigus põimuvad lahti Poola salaluure tegelikkus, kahe tegelase omavahelised suhted ning ilmsiks tuleb, et Hanka on enda teadmata terve elu Kolodziej patronaaži all elanud. Üksküla luurepolkovnik on alguses just täpipealt selline sepitsustega enda päevi põnevamaks tegev pensionär, kuid avaneb hiljem hoopis tõsimeelsema ja kaalutletuma inimhingena (või hingega inimesena). Katariina Laugu Hanka jääb aga lõpuni üsna etteaimatavaks, ebakindlaks naiseks.

Ajalugu varjutab karakterid

Üksküla tegelane mängib noore ajakirjanikuga küll suurt, tihedalt punutud skeemide järgi käivat mängu, millest tollel lõpuni täit aimu ei ole, kuid paraku peab tunnistama, et kogu süžeeliin jääb tegelikult hästi ära seletatud ja esiletoodud ajalookäsituse ja -jutustuse varju.

Kui esimene vaatus paljastab publikule muu hulgas tõiku Poola ajaloost (eriti põnevalt ja samal ajal tuttavlikult näiteks salaluure tegelikust võimust), mida me ehk ajalooõpikust lugenud ei ole, siis teise vaatuse põhimõttekindlamad poliitilised arutelud kahe põlvkonna esindajate vahel nõuavad jälgimiseks ja mõistmiseks ehk juba mõningaid eelteadmisi, mis ei pruugi olla pärit esimesest vaatusest.

Poolast alanud endiste sotsriikide vabanemise “doominoefekt” on aga paraku nii ilmne ja lavastuse käigus üha selgemaks saav, et mustvalge teleri kaudu Eesti enda vabanemisega paralleelide tõmbamine lavastuse lõpus tundub enam kui dekaadi ajaloo lahtiseletamise järel natuke lausa publiku alahindamisena. Punane “Koniec?” lõpus kõlab aga praeguse arengu taustal täiesti adekvaatselt.

Wojciech Tomszyki “Nürnberg”

Lavastaja: Aare Toikka

Osades: Aarne Üksküla,

Katariina Lauk, Tiina Rebane

Esietendus 18. aprillil 2008

VAT Teatris

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare