Ene Ergma edu saladus peitub eelkõige tema sihikindluses, positiivsuses ning omalaadses “hea inimese” karmas. Proovige nimetada mõnda teist eestlast, kes oskaks kirjutada doktoritöö teemal “Ebastabiilne termotuumaaine põlemine tähe hilistes evolutsioonistaadiumites”. Ilmselt just see universumi teaduslik tunnetus lisab tema maailmavaadetele ühest küljest kindlust ja usku, teisest küljest ka parasjagu idealismi.
Teades, kuivõrd tühise, aga samas olulise osa moodustab sellest süsteemist inimene, on Enel siiras usk inimeste võimetesse. Ta ei häbene arvata, et ka eestlased peaksid aktiivselt kaasa lööma rahvusvahelistes kosmoseuuringute programmides selle asemel, et tegelda absurdsustega – näiteks püüda aeglustada Maa pöörlemist õhku hüppamisega.
Jalad on Enel ka kindlalt Maa peal – kuidas muidu tulla mõttele, et lisaks universumi mustade aukude otsimisele kaardistada ka sellised mustad augud maapinnal, kuhu me aastakümnete jooksul oleme vastutustundetult prügi kuhjanud.
Ka Ene haridustee on lugu, mida nii hariduspoliitikud kui ka oma lastest karjääriinimesi teha soovivad lapsevanemad peaksid lahti mõtestama. Ta julges koolis õppida siis, kui oli vaja, ja seda, mis teda huvitas. Kui ta otsustas pärast kümnendat klassi, et tahab ülikooli füüsikat õppima minna, võttis vabatahtlikult keemia ette ja tegi endale Mendelejevi tabeli loogika selgeks. Ja kui ta ühel hetkel selle loogika ära tabas, oli samasuguses vaimustuses kui Mendelejev. Vaid loogiline arusaam teaduse tagamaadest võimaldab teadmisi kinnistada.
Siiamaani tundub, et just ebaloogilisus ning kergekäeline üldistamine häirivad Enet kõige rohkem. Ka poliitika vajab süstemaatilist ja teaduslikku lähenemist, palju rohkem, kui seda Eestis näha on.
Ühineme nendega, kes Enele tema sünnipäeval õnne, tervist ning jätkuvat sihikindlust soovivad.
Mart Ustav, Erik Puura
