Enesepeegeldus pika nina ja kõrgete kontsadega

Vaiko Eplik ja Priit Võigemast ratsutavad oma lavastuses suurtest teemadest huumoriga ilusti üle.

Teatri NO99 lavaks on seekord fotostuudio valge paber, mille taustal kannavad kaks meest soolodena ette kaks eri suunas hargnenud kujunemislugu. Poisid, kes tegid Raplas indipopibändi Joyguns, esinevad taas koos, kuid hoiavad nüüd kitarre eri pillimängutaset väljendava haardega. Aga see on okei, sest kuigi vaid ühest neist sai laulutäht (Eplik), on teine mitte vähem kuulus näitleja (Võigemast). Ja mis tüki seisukohalt veel tähtsam, siis nüüd, kolmekümnestena on neile tulnud tahtmine oma rollidele otsa vaadata.

Kunagi hoiatas üks kirjanikust kolleeg mind sõna „armastus” kasutamise eest mis tahes pealkirjas, sest siis peab autor tekstis tegelema ainult tõestamisega, et asi, millest ta kirjutab ja kuidas kirjutab, on selle suure sõna pretensiooni väärt. Igal teisel juhul on see lihtsalt odav tähelepanukiskumine. „Muuseas: ma armastan sind” tegijad on aga võtnud ette veel teisedki nõudlikud teemad. Üksildus, hirm, igatsus, nagu ütleb lavastuse sünopsis.

Loe edasi, miks Võigemast päris lavastuse alguses endale pika nina ette kleebib.