Enn Kraam – mees, keda hüüti Robiks
Esmaspäeval, kuu aega enne oma 58. sünnipäeva, lahkus elust Enn Kraam. Näitleja, kes oli mänginud Romulus Suurt ja Romeot, Pliuhkamit, Hlestakovi, Pavel Kortshaginit ja Molière’i.
Ja keda inimesed sellele vaatamata tänaval ära ei tundnud. Muide, vaevalt ta seda ka tahtnud oleks.
On inimesi, keda avalik tähelepanu lihtsalt ei huvita. Lavastaja Kalju Komissarovi väitel ei andnud Kraam oma elu jooksul ühtegi intervjuud. “See polnud eputamine. Lihtsalt see oli talle niivõrd võõras maailm,“ lisab ta.
Ja üldse, Enn Kraam polnud oma eluajal üldse Enn. See nimi oli vaid kavalehtede tarvis. Kolleegidele oli ta hoopis Robi. Miks just, ei mäleta tagantjärele keegi. ”Kui mina 1974. aastal teatrisse tulin, siis oli ta juba Robi ja Robiks ka jäi,” mäletab kauaaegne kolleeg Jüri Aarma. “Eks seda peab tema kursusekaaslastelt küsima.”
Marje Metsur, kursusekaaslane Panso-kooli teisest lennust, ei mäleta samuti. Hüüdnimed olid ju paljudel näitlejatel, enamasti seoses rollidega, mida nad mängisid. Lend hiljem lõpetanud Kalju Komissarovil tuleb küll uduselt meelde, et selle nime oli välja mõelnud Tohvi – tantsuõpetaja Helmi Tohvelmann. Ent millega seoses, seda ei tea. “Igal juhul pole Enn Kraami kordagi Ennuks kutsunud,” ütleb Komissarov.
PIKALT PINGILT ESINÄITLEJAKS. “Ta oli üks meie kursuse nooremaid näitlejaid – väga järjekindel, töökas, aus ja abivalmis,” mäletab Metsur. “Robi ei kuulunud Panso lemmikute hulka – ehkki jõudis tegelikult palju kaugemale, kui nii mõnigi “lemmik”. Ta töötas oma rollidega, alati oli tal proovi tulles midagi ette valmistatud. Ja ta oli väga hea partner – olen temaga nii palju mänginud.”
Metsur meenutab heldimusega nende kursuse diplomilavastusi – eriti “West Side Story’t”, kus tema mängis Anitat ja Kraam Bernardot (teises koosseisus oli see paar Mauri Raus ja Katrin Karm). “Need, kes seda lavastust nägid, väidavad, et see oli parem kui ameeriklaste kuulus film,” räägib Metsur.
Tagantjärele on just seda Vello Rummo lavastust peetud täna tegutseva Linnateatri mõtteliseks alguseks. 1965. aastal moodustati ENSV Riiklik Noorsooteater. Sinna kogu Panso-kooli 2. lend pärast lõpetamist läkski. “Läksime “pika pingi peale” istuma,” meenutab Metsur, “See pingirida teeb haiget – 21 koolitatud inimest, kellest alguses kasutati vaid üksikuid. Ent Mikk Mikiver ja Komissarov uskusid Kraami. Hiljem oli tal väga häid suuri rolle.”
Algusaastate muheda Karlssoni järel tulid Romeo Mikiveri “Romeos ja Julias” ja Biff “Proovireisija surmas”. Tuli Jaa Adolf ·apiro “Kirsiaias”. Veel hiljem Pealik Vinevski “Optimistlikus tragöödias” ja Pliuhkam “Kapsapeas ja Kalevi kojutulekus”. Kraami parim aeg jäi 1970–80. aastate Noorsooteatrisse.
“Näitlejana oli Kraam loomu-pärane, fantastiliselt orgaaniline tüüp. Ta oli näitleja, kes oskas iseseisvalt töötada. Kui reÏissöör oli talle ülesande andnud, tegi ta materjaliga tööd ja oskas hiljem ise välja pakkuda sobiva lahenduse. Tark, mõistusega töötav näitleja. See on suur väärtus,” ütleb Kalju Komissarov.
“Robil oli tore silm – kui laval otsa vaatas, said näitlejana aru, et mingi värk käis silmast läbi. Tekst, kogu roll oli muidugi perfektne, ainult see...,” meenutab kolleeg ja sõber Lauri Nebel.
Ka reÏissöör Kaljo Kiisk, kelle filmides Kraam kaasa tegi, meenutab silmi. “Ühel hetkel võis tal silmades olla “huligaani pilk” – ja sealsamas seisis ta su ees nagu küünal, mis valgustab ümbrust,” kirjeldab ta.
Just selline oli nooruk, kellega Kiisk tegi esimest korda koos-tööd “Keskpäevases praamis”. Mäletatavasti mängis Kraam seal Poissi, kes koos Tüdrukuga praami peal paksu pahandust tekitasid ja siis, nagu kaks nunnukest kiirabiautoga minema sõitsid.
“Kogu oma huligaansuse juures oskas ta olla väga sümpaatne,” ütleb Kiisk. Kraam on mänginud Kiisa parimates filmides: “Tuuline rand”, “Surma hinda küsi surnutelt”, “Saja aasta pärast mais”, “Regina”.
“Selle mehega oli hea koostööd teha – mitte kunagi mitte ühtegi konflikti. Vaatamata sellele, et töö oli teinekord väga raske,” lausub Kiisk.
ERAELUS MÄRKAMATU. ”Eraelus oli Robi väga ebanäitlejalik tüüp,” meenutab Jüri Aarma. “Kohutavalt tagasihoidlik, mitte kunagi oma mina toonitav. Oli veel tagantjärele pahane, kui mõnikord seda keegi teine tema eest tegi.”
Kui tänapäeva näitlejal on tavaliselt keskmisest suurem ego, siis Kraami tagasihoidlikkus oli Aarma sõnul suisa ebaharilik. “Komissarovi-aegse Noorsooteatri ajal oli Robi üks selle kandvamaid näitlejaid. Tal olid suured, täisrollid. Samas ei tuntud teda tänaval kunagi ära. Ja ta ei tahtnudki seda! Käis ringi, nailonjope seljas, suusamüts sügavale silmile tõmmatud. Ja seda suurem oli laval.”
“Robi oli suur näitleja: mõnigi võinuks tema ees silmad maha lüüa!” on ka Lauri Nebel veendunud. “Mäletan seda murdumist 1974 – kui Mikiver läks Noorsooteatrist Draamateatri peanäitejuhiks. Pärast selliseid rolle, nagu Robil, võinuks ka tema rinna ette lüüa ja minna. Küsisin siis Robilt, miks ta ei lähe. Robi ainult rehmas käega: ....ahh! See oli tema vastus. Ta polnud auahne. Vahest oli see tema kahjuks.”
OSKAS KÕIKI TÖID. Kraami huumorimeelt meenutavad kõik. “Ta polnud pingutatud naljamees – oskas leida aja ja koha, vastavalt situatsioonile käituda,” räägib Kiisk.
Külalisetenduste ajal mängis Robi bridÏi. “Kõik need Võru-Kubijad, need Robi mängurajad,...” meenutab Nebel. Ja Metsur räägib, kuidas iga kord, kui teater Raplasse jõudis, tegid Robi vanemad teatriinimestele piduliku õhtusöögi. Täpselt nagu Metsuri vanemad Võrus.
Robi viinaviskamise teemal ei võta keegi sõna. “Omamoodi oli Kraam vana kooli mees, ehkki tegelikult üldse mitte vana kooli mees,” ütleb Aarma hoopis. Ühel päeval 1990-ndate alguses tuli Kraamil koduteatrist lahkuda. Uus aeg nõudis uusi inimesi.
“Robi oli väga haavatav inimene,” ütleb Metsur. Ja meenutab, et nad on sündinud ühes tähtkujus, Vähis. “Vähjal on vähe liha – sellelgi sõrad ümber – aga see liha on õrn. Nii ka Robi. Ta oli väga kinnine inimene. Ei kurtnud kunagi, ehkki kindlasti elas teatrist lahkumist väga üle.”
Pärast Noorsooteatrist äratulekut töötas Enn Kraam 1993. aastal Nukuteatris ja Vanalinna-stuudios, 1994. aastast Viljandi Ugalas. Näitlejatööd tegi ta sõna otseses mõttes oma elu viimase hetkeni.
“Robi põlved olid väga haiged,” räägib Metsur. “Nägin teda viimati aasta tagasi poes – käskisin minna arsti juurde. “Ahh!” lõi Robi käega. Ja ei läinud muidugi. Küllap ta tundis ette. Ehk elaski lõppu ette aimates liiga intensiivselt.”
Kuu aega tagasi nägi Lauri Nebel Õismäe poe ees Kraami naist. Küsis kuidas Robil läheb. “Kutsuti külla – Robi oli parasjagu Tallinnas. Läksingi. Külakostiks viisin kala – püüan seda ju vahest. Kodus oli aga kaks ühesugust kilekotti, ühes olid kalad, teises muu kraam. Mina muidugi võtsin kaasa vale koti. Robi tegi parajasti köögis suppi. Hüüdsin: “No Robi, nüüd saad kala!” Kotis olid aga hoopis porgandid! Poolmädand kapsas!”
“Sinu naljad, Muki!” hüüdnud seepeale Kraam.
Eks Mukiks hüütud Nebel pidi oma üleskiidetud kalade järele koju tuiskama. See jäänudki viimaseks kohtumiseks.
“Vaid kaks päeva enne surma mängis ta oma viimase etenduse – komöödia “Naiste naljad, meeste mängud” Elvas,” räägib Komissarov. ”Neljapäeval nädal tagasi oli viimane esietendus – Olev Remsu “Vabaduse rist” Ugala väikeses saalis. Ei või midagi heita ette inimesele, kes väsib ära enne oma lõppu. Ja kes vaatamata sellele lõpetas nii.“
See lugu oli peaaegu valmis, kui helises telefon. Helistas Marje Metsur: “Märgakem rohkem inimest enda kõrval. Katsugem enam mõista kui hukka mõista. Matusekõned võivad küll kõlada ilusti, aga neid me ju ise kahjuks enam ei kuule...”
Eks need sõnad on mõeldud meile kõigile.
