Enn Soosaar: Faulkner tuli, et jääda


Enn Soosaar: Faulkner tuli, et jääda
----

Ameeriklase William Faulkneri romaani “Hälin ja raev” lugejal soovitab tõlkija Enn Soosaar pöörata sõnadele rohkem tähelepanu kui tavalise romaani lugemisel.

•• Enn Soosaar, kuidas jõudsite Faulkneri ja tema “Hälina ja raevu” tõlkimise juurde?

Kui ma Tartu ülikoolis õppisin ja kui hiljem ilukirjanduslike tekstide eesti keelde vahendamisega tegelesin, keskendus mu tähelepanu ameerika kirjandusele. Niisiis polnud Faulkneri juurde jõudmises midagi üllatavat. Ta oli seal ja temaga tuli tegeleda. Miks “Hälin ja raev”? Tookord tundus mulle, et kui teda tutvustada, siis haarata härjal otsekohe sarvist.

•• Võiks eeldada, et nii sisu kui ka keele poolest on see tõlkijale eriti vaevanõudev romaan. Kuidas sujus tõlkimine?

“Hälin ja raev” nõuab ettevalmistamata lugejalt tõenäoliselt suuremat pingutust kui tõlkijalt. Lause ei ole romaanis ülemäära keeruline ja kujundite edasiandmine ei tekitanud ületamatuid raskusi. Niipea kui oli selgeks saanud, mismoodi toimuvad sealsed paljud liikumised ja hüpped ajas ning kohas, läks tõlkimine ilma erilise vaevata. Pealegi on Faulkner põhjalikult läbiuuritud autor ja iga tema teose kohta leidub hulgaliselt abistavat materjali. Lugejal soovitan sõnadele ja lausetele pöörata rohkem tähelepanu kui tavalise romaani lugemisel. Autoril on mitmeid võtmesõnu ja võtmekirjeldusi, kujundeid ja olukordi, mis aitavad teksti jälgida, selgitavad, kus, kellega ja mis toimub.

•• Mis teile endale selles romaanis kõige rohkem meeldib – kui lugejale?

Ei oska vastata. Kui midagi, siis vahest ehk autori nägemuse majesteetlikkus ja ta erakordne meisterlikkus seda lugejale edastada.

•• Kas “Hälin ja raev” võiks olla Faulkneri kõige olulisem teos?

Taas küsimus, millel pole ühest vastust. Nagu igal suurel kirjanikul, nii on ka Faulkneril teoseid, mida peetakse rohkem, mida vähem mõjukamaks, õnnestunumaks, olulisemaks. “Hälin ja raev” on kahtlemata ta tippteoseid. Aga kas selle peaks pingereas paigutama esimeseks või esimese kolme hulka või esimese kuue hulka, seda ei oska ma küll määrata.

•• Milline koht on Faulkneril tänapäeval maailmakirjanduses?

Minu arusaamise järgi on ta kindlustanud endale maailmakirjanduses kõrge koha. Teda tundmata pole võimalik mõista näiteks 20. sajandi ameerika kirjandust. Tema puhul sobib kasutada paljusid epiteete – nagu mastaapsus, suveräänsus, novaatorlus. Aga samas oli ta erakordselt tõsiseltvõetav inimesetundja, inimese valude ja rõõmude, ahnuse ja ülluse, pettumuste ja vastustuste erk kaardistaja. Pendel liigub pidevalt, ka nende kõige suuremate populaarsuspendel. Kas Faulknerit neelatakse tänapäeval samasuguse õhinaga nagu kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, seda ma ei tea. Küll aga tean, et ta tuli, et jääda.

•• Faulkneri looming on mahukas, sellest mõndagi on veel eesti keelde tõlkimata. Milliseid teoseid tõstaksite esile veel tõlkimata Faulkneri loomingust?

Kaks köidet lühemat proosat – “Yoknapatawpha vanaaeg” (1980) ja “Yoknapatawpha uusaeg” (1983) – annavad korraliku ülevaate kirjaniku (lühi)juttudest. Romaanide esindatus ilmselgelt ei rahulda. Seni on neid ilmunud seitse: “Kui ma olin suremas” (1971), “Hälin ja raev” (1972), “Augustivalgus” (1987), “Küla” (1989), “Sartoris” (2005) pluss kaks romaani novellides “Alistamatud” (1980) ja “Mine tagasi, Mooses” (1995). Mida juurde soovida? Raskekaalulistest kindlasti romaani “Absalom, Absalom!” ning Snopeside’i triloogia esimesele osale “Küla” lisaks kahte järgmist köidet “Linn” ning “Häärber”. Mõnevõrra kergematest vahest “Autovargad” (pealkiri tõlgitud eesti keelde ka “Reivarid”) ja “Pelgupaik”. Aga tema puhul oleks õigustatud sügavamgi künd.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare