ENN SOOSAAR: Max Jakobsoni tähtteos
##See paks raamat ilmus soome keeles kolmes mahukas köites: “Vägi-valla aastad” (1999), “Hir-mu ja lootuse aeg” (2001) ja “Lõpparve” (2003). Eestikeelne variant on pisut kärbitud, kuid, nagu kinnitas tõlkija ja kirjastaja Joel Sang, välja ei ole jäetud mitte midagi olulist, üksnes osa kordusi, mis on paratamatud kronoloogiliselt jätkuva teose puhul, kus iga köide moodustab omaette ajalise terviku.
Tegemist on mälestusraamatuga. Me saame suhteliselt palju teada 1923. aastal sündinud Soome ajakirjaniku, diplomaadi ja välispoliitika kujundaja peretaustast, elukaarest ning tähelennust – tõsi, esitatud üsna tugeva sordiini all võrreldes suurema osa egotsentriliste memuaarteostega. 1972. aastal oleks temast võinud saada ÜRO neljas peasekretär. Paraku tühistasid selle lootuse suurriikide viimase hetke “kommunikatsioonihäired” ehk võimumängud ja NSVL-i ilmselge soov pan-na maailmaorganisatsiooni juhtima nõrk ning manipuleeritav auster-lane Kurt Waldheim (tollal ei tead-nud avalikkus veel – küll aga kaht-lemata Moskva –, et viimane oli Teise maailmasõja ajal teeninud kõrge staabi- ja luureohvitserina natside oku-peeritud Balkanil).
Kuid meile ei visandata siiski mitte ainult mõjuka poliitiku huvitavalt kulge-nud elukäiku. Teisel ja palju olulisemal tasandil antakse ülevaade Soome ise-seisvaks saamise, olemise ja jäämise kee-rulisest loost, mis on selles vallas üks isi-kupärasemaid ja pädevamaid. Aga Max Jakobson läheb veel kaugemale. Tilinpää-tös ehk lõpparve toimib kolmandalgi ta-sandil. Teos esitab kokkuvõtva tagasivaa-te, viib nii-öelda raamatupidamislikku ta-sakaalu meie maailma XX sajandi deebeti ja kreediti, kaotused ja võidud.
Minevikku vajuva aastasajaga teeb lõpparvet väikerahva esindaja. Max Ja-kobson ei jää haardelt ega maailmas toi-munu seletamise oskuselt maha ühestki poliitikust või ajaloolastest, kelle teoseid on viimasel ajal eesti keeles ilmunud. Oma üldistusvõime kainusega ületab ta iga kolleegi ja konkurendi. Ent erinevalt kas või Kissingerist ja Brzezinskist, Thatcherist ja Talbottist näeb ja mõistab ta sedagi, mis suurte rahvaste tegijatel või jälgijatel kipub kahe silma vahele jääma – seda, et inimkonna kujunemisloos on suurte kõrval oluline osa etendada ka väikestel. See teeb “XX sajandi lõpparve” tõlgendused meile, eestlastele, iseäranis vastuvõetavaks ning arusaadavaks.
Eesti osakaal
Teose kahes esimeses osas (mis hõlma-vad sajandi esimest seitset aastakümmet) mainitakse Eestit ja meie poliitikuid harva ning põgusalt. Vastupidi nii mõnegi tagantjärele targa etteheidetele, on Jakob-son veendunud: “Eestil polnud aastatel 1939–40 vähimatki võimalust saavutada sellist tõrjevõitu, mille saavutas Soome. Vastupanu oleks olnud paljas Ļest,” (lk 222–223). Nii on ka mõttetu näiteks süüdistada president Pätsi, et ta jättis ohverdamata tuhandete noorte eestlaste elu. Kurb, kuid tõsi: “Pärast seda, kui Nõukogude Liit oli alla neelanud Balti riigid,” lepiti läänes ja ka Soomes “sellega, et iseseisva Eesti ajalugu lõppes aastaga 1940, ja leiti, et küsimus ei ole enam aktuaalne,” (lk 804).
See-eest on kolmandas osas pühen-datud terve peatükk (lk 803–822) Eesti-le, täpsemalt Soome–Eesti suhetele ja eestlaste erinevale kogemusele ning suhtumisele Venemaasse. Eesti poliitikud alistusid 1939 Moskva jõhkrale survele ja kaotasid pooleks sajandiks oma riigi. Soome hakkas vastu (muide, neilt nõuti kohe alguses hoopis enamat kui meilt: baaside lepingule lisaks ka territooriumi loovutamist), saavutas tõrjevõidu ränkade kaotustega, mille hulka kuulus ilmajää-mine üle 50 tuhandest ruutkilomeetrist (suuremast maalahmakast kui kogu Ees-ti), ja säilitas Teise maailmasõja järgses kaheks leeritatud Euroopas iseseisvuse.
Finlandiseerumine
Jakobson ei soga vett ega varja tõsiasja, et luna, mida Soome maksis kõik need aastad selle iseseisvuse eest, muserdas. Eestlased sovetiseerusid, soomlased fin-landiseerusid. Siit ajalooline paradoks, et eestlasi, kes olid kaotanud kõik, ei olnud võimalik enam “mõistlikkusele” manit-seda, kui pimeda tunneli otsas hakkas tuluke vilkuma. 1991. aastal haigutas ametliku (et mitte öelda finlandisee-runud) Soome ja Baltimaade arusaamade vahel sügav lõhe, mida Jakobson selgitab järgmiselt: “Meie tahtsime uskuda Gor-batšovi õnnestumisse, sest oletasime, et alternatiiviks võib olla üksnes tagasipöör-dumine stalinismi, samal ajal kui eest-lased tahtsid uskuda Gorbatšovi ebaõn-nestumisse ja Nõukogude Liidu lagune-misse, sest vaid sel teel võis Eesti saada tagasi riikliku iseseisvuse,” (lk 812–813).
President Mauno Koivisto tõrksust mitte ületada “Nõukogude Liidu poolt lu-batud piire” eestlaste püüdluste toeta-misel ei kiitnud Jakobson heaks toona ega pea arukaks tagasivaates. Teisalt ei tohi unustada, et sama seisukohta või hirmu, et eestlased, leedulased ja lätlased ajavad oma nõudmistega pilli lõhki, jagasid tollal ka Bush, Mitterrand ja Kohl. Ja kui Koi-visto kohtus augustis 1990 Arnold Rüüt-liga ning esitas viimasele mitmes varian-dis ühe ja sama küsimuses, nimelt, kuidas kavatseb Eesti oma iseseisvuse teoks teha, andis Ülemnõukogu esimees üksnes ümmargusi vastuseid.
Nii saigi Soome president järeldada üht: eestlastel, kes mõtlevad ainult sellest, kuidas Venemaa küljest lahti rabeleda, puudub tõsiseltvõetav ettekujutus, mis edasi saab.
Eestlased tegid panuse õigele kaardile. Kolm aastat pärast taasiseseisvumist sündis teinegi “ime”, mille võimalikkust ei olnud lääne tipp-poliitikud suutnud üheksakümnendate algul uskuda: Puna-armee lahkus jäädavalt Baltikumist. Kar-tus, et Baltimaade kaotust võib Nõukogu-de Liit üritada korvata Soome suunal, osutus soomlaste luuluks. Tänapäeval ei kahtle seal enam keegi, et kolme lõuna-naabri “iseseisvumine ja astumine Euroo-pa Liitu ning NATO-sse on kindlustanud tublisti Soome julgeolekut” (lk 816).
Pateetikavaba analüüs
Kas see otsustavus, mida eestlased näi-tasid üles aastatel 1988–1991 ennast va-baks võideldes, lunastas vastupanuta alistumise 1939? “XX sajandi lõpparve” autor seda laadi pateetikat ei armasta ega harrasta.
Siiski möönab ta, et Soome lahe lõuna-kaldal osati nendel aastatel õigemini kui põhjakaldal mõista selle katastroofi välti-matust, milleni oli viinud meie ühise ida-naabri vägivalla ning valede kolmvee-randsajand. Kui Tallinn oleks Helsingi (või Washingtoni, Pariisi, Bonni) head nõu kuulda võtnud, jah, kas kuuluksime aas-tast 2004 NATO-sse ja EL-i?
Max Jakobson tunnustab Lennart Meri kandvat rolli Eesti iseseisvuse taastamisel ja eriti selle kindlustamisel. Ta meenutab nende esimest kohtumist Helsingis 1987, Meri hulljulget entusiasmi ja enda kui Soome poliitiku paratamatut kohustust viimast jahutada:“Ma ei tahtnud äratada temas ja tema kaudu teistes eestlastes ebarealistlikke lootusi Soomest saadavale abile,” (lk 803).
Ent mulje, mida Meri jättis – “eestlased panevad iseseisvuse saavutamiseks kõik mängu” –, oli sügav ja süvenes igal järgmisel kokkusaamisel. Taassündinud Eesti Vabariigi presidendina võttis Lennart Meri ette, kirjutab Max Jakobson, “ainulaadse PR-kampaania oma maa tutvustamiseks Euroopas ja USA-s,” lisa-des, et rahvusvahelistes kultuuriringkon-dades sai tema tuntust võrrelda üksnes Tšehhi Vabariigi presidendi Vaclav Haveli omaga, “kuid tänu keeleoskusele ulatus Meri mõju kaugemale,” (lk 820).
Veel üks ajaloo paradoks või vinger-puss. Nõukogude Liit unustas – mis muud sõna saaks siin kasutada? – nõuda 1940, et Soome tunnistaks ametlikult Baltimaa-de liitmist Nõukogude Liiduga. Nii juhtus-ki, et näiteks Rootsi, kelle Teise maailma-sõja aegne sotsiaaldemokraatlik valitsus oli riikliku staatuse muutmist Läänemere idakaldal aktsepteerinud mitte ainult de facto, vaid ka de jure, pidi meid taastun-nistama, samal ajal kui põhjanaabril piisas kahepoolsest leppest diplomaatiliste suhete taastamise kohta.
Eestiga sõlmiti see Helsingis 29. augustil 1991 (lk 819). Kuigi vahe oli mõ-nes päevas, jättis toonane ettevaatlikkus Soome Põhjamaadest viimaseks, kes keh-testas meiega diplomaatilised suhted.
