Enn Soosaar - Vaimuhiiglane ratastoolis


Enn Soosaar - Vaimuhiiglane ratastoolis
Arno Saar (SL õhtuleht)

Kolmapäeval surnud tõlkijat ja esseisti Enn Soosaart nimetati sageli meie aja südametunnistuseks. Tema tookordsest Mustamäe korterist kujunes tarkade mõtete varasalv, kust Eesti eliit hüva nõu leidis.

Enn Soosaar sündis 1937. aastal Eesti evangeelse luterliku kiriku sisemisjoni seltsi tolleaegse peasekretäri pastor Albert Soosaare ja tema noore abikaasa Ada pojana. Mõne aasta pärast Haapsalu lähistelt Tallinna kolinud perekonna pea sai vahetult enne sõda diakonisside asutuse rektoriks ja Pärnu maanteel asunud hoonet ümbritsenud põlispargist pärinevad Soosaare enda sõnul tema esimesed mälestused. Sõja järel kolis küüditamisest napilt pääsenud perekond Harjumaale Hagerisse ja sealt 1950. aastate alguses taas Tallinna, kus 14-aastasest Ennust sai praeguse reaalkooli õpilane.

Lapsepõlvest Hageris jäi tulevasele literaadile märgilise tähtsusega mälestus, millest ta räägib oma 2007. aasta teoses „Isa ja aeg”. Ühel õhtul kästi Ennul ja tema õel Mallel tavalisest varem magama minna ning teki alt piilunud poiss nägi, kuidas isa asus raamatuid ja kirju põletama.

„Nägin, kuidas üks raamat teise järele, mõni kõvas, mõni pehmes köites, lendas pärani ahjuuksest tulle, kuidas tihke ploki moodustanud lehed ei tahtnud põleda, kuidas isa neid roobiga segas ja heitis järjekordse isiklike kirjade puntra või „Nõukogude-vastase teose” tuleroaks,” meenutab Soosaar.

Järgmisel hommikul olnud isa märgatavalt endast väljas. Öösel oli tuisanud, ent lastel polnud kooli minnes eksimist karta, sest tee oli juba saaniga lahti sõidetud. Dateerimata mälupilt tundub kuuluvat 1949. aasta 25. märtsi hommikusse, kui ebatavaliselt lumine ilm küüditajate töö raskeks tegi.

Soosaare jaoks oli „valel ajal” sündimine oluline probleem, oma eakaaslasi pidas ta mingis mõttes kadunud põlvkonnaks. Võimalik, et see tunnetus lähendas teda noorest peast sellistele autoritele nagu Hemingway ja Fitzgerald, olid ju neilgi omad sõjajärgse pidetuse pained kirjutamise kaudu pureda.

Mööndes, et noorus on tagasivaates alati imekaunis aeg, nendib Soosaar oma meenutustes, et tema põlvkond oli Eestimaal esimene, keda õpetati esimestest klassidest peale valetama. Oma hariduskäiku tutvustades arutleb ta: „Kui palju olin ma ligi kahekümnel aastal suust välja ajanud puhast jama, mida ma pole kunagi uskunud? Kas see oli vaimne prostitutsioon? Kahtlemata oli.”

Lapsepõlvekodus ümbritsesid Soosaart raamatud, mida oli „alati rohkem, kui olen jõudnud neid läbi lugeda”. Isa jälgides õppis ta praktilise tarkusetera: mitte kõiki raamatuid pole vaja läbi lugeda, sageli piisab ka sirvimisest. „Olulisem on teada, millest käib jutt, kui raisata tunde küündimatu sulesünnituse peale.”

Nooruki raamatuhuvile vaatamata polnud see, et Soosaarest saab üks eesti mainekamaid tõlkijaid, omal ajal sugugi ilmselge. Keskkooli ajal olevat tema tunnistusel olnud kolmesid rohkem kui viisi, huvi pakkusid talle siis pigem ajalugu, astronoomia ja arhitektuur kui keelte õppimine. Soosaart lähemalt tundnud inimesed oletavad, et temast oleks võinud saada ajaloolane või kirjanik, igal juhul pigem keegi, kes ise ideid toodab, mitte neid vahendab.

Siis toimus aga sündmus, mis muutis suurt kasvu ja laiaõlgse 17-aastase abituriendi elu igaveseks. Külgkorviga mootorratast juhtinud nooruk kohtas ootamatult pimekurvi tagant ilmunud autot, pidurdas järsult, kaotas tasakaalu ja maandus seljale. Selgroog sai vigastada, nii et noormehe käed ja pea töötasid endiselt, aga jalad enam ei kandnud.

Arstid andsid Soosaarele alguses petlikku lootust. „Kui hakkasin viimaks ise taipama, et nii ei ole, et jäängi liikumatuks, siis oli see loomulikult šokk, niisugune elumuudatus, millest üle saada ei ole üldse võimalik,” nentis Soosaar kümne aasta taguses intervjuus Arterile. „Aga modus vivendi tuleb leida ja mingil moel on see mul õnnestunud.”

Tõlkijaks saamine

Modus vivendi tähendas inglise keele kaugõpet Tartu ülikoolis, mille ta 1964. aastal kiitusega lõpetas. Soosaar pakkus oma teeneid Loomingu Raamatukogule ja raamatusarja toimetaja, häbematuseni küündinud võimuvastasuse poolest tuntud Lembe Hiedel võttiski andeka nooruki oma tiiva alla.

Loe veel

Umbes samal ajal ka Soosaare pikaajalisele sõbrale Lennart Merele mentoriks olnud Hiedel saatis esimesed tõlkeproovid üleni punaseks toimetatuna tagasi – jah, kunagi oli aeg, kui lisaks haritud tõlkijatele tegutsesid kirjastuste juures üliranged ja tõlkijaist veelgi erudeeritumad toimetajad. Soosaar häbenes ja pidas seda kriitikat edaspidigi üheks elu väärtuslikumaks õppetunniks.

Igatahes ilmus tema esimene tõlge, Ernest Hemingway Pariisi-memuaarid „Pidu sinus eneses” juba 1965. aastal, järgmine aasta nägi trükist ilmumas Francis Scott Fitzgeraldi romaani „Suur Gatsby” ja ülejärgmine John Updike’i „Kentauri”. Selline tõlgete loetelu teeks uhkust igale anglofiilile, algajast tõlkijast rääkimata.

„Ennus oli süstemaatilisust ja kohusetundlikkust,“ nendib tõlkija Jaak Rähesoo, kes on koos Soosaarega William Faulkneri kallal töötanud. „Kui ta juba Ameerika kirjanduse vahendamise oma elukutseks oli võtnud, siis püüdis ta endale luua tolles vallas võimalikult laia pilti ning kujunes meil peagi selle erudeerituimaks tundjaks.” Rähesoo teada valis Soosaar tõlgitavad tekstid alati ise, tellimusi ta ei täitnud. „Pakkumise piirid olid üldiselt kõigile teada, see tähendab, et teati, millised autorid või teosed Nõukogude Liidus kohe kindlasti läbi ei läinuks, aga oli ka ebamäärase staatusega „hall riba”, mille piires võis otsustajate taluvust proovida. Ja lõpuks jäi alati küllaldane hulk „tõsikindlaid”, kuid sellegipoolest igati häid ameerika autoreid.”

Albert Soosaarel kodus külas käies ka kirikuõpetaja pojaga sõbrunenud Toomas Paul ei oska öelda, keda Soosaar ise enda tõlgitud kirjanikest enim võis hinnata. „Olen ta jutust aru saanud, et ta ei piirdunud ainult oma lemmikutega, vaid püüdis eesti lugejale vahendada esindusliku valimiku Ameerika tippkirjandusest, ka „kergemaid” autoreid,” meenutab Paul. „Tean, et ta hindas Ernest Hemingwayd, mis on omast kohast kummaline – tema, kes oli oma õnnetuse tagajärjel askeet, imetles elumeest. Aga nii see on, et ta pidi paljud asjad vaid kujutlustes kaasa tegema. Ilmselt see tegi ta tundlikumaks ja pani mõttes intensiivsemalt elama kui neid, kes lihtsalt läbi elu libisevad, reflekteerimata ja teadvustamata.”

„Tema maitsesallivus oli üsna suur,” nendib Rähesoo. „Jutuajamistest mäletan, et tema esimesteks suuremateks indudeks olid olnud Hemingway ja Scott Fitzgerald, hiljem tulid Thornton Wilder ja Saul Bellow.”

Kui Albert Soosaar 1986. aastal vanuse tõttu Jaani kiriku pastori ameti Paulile üle andis, kolisid Soosaared Mustamäe paneelmajas asuvasse kommunaalkorterisse („Seal oli lift, kuhu sai ratastooliga sõita, see oli tollal suur haruldus”) ja andsid Magdaleena tänaval asunud ametikorteri uue õpetaja käsutusse.

Soosaarte kodu täitis nii Nõukogude ajal kui 2000. aastatelgi intellektuaalide salongi aset, seal külas käinud vaimuinimeste nimekiri veniks pikemaks, kui lehes ära jõuaks trükkida. „Soosaarte kodu oli kahtlemata Nõukogude ajal paljudele eesti intellektuaalidele vaimseks oaasiks,” arvab Paul. „Kohaks, kus sai tunda ennast teisiti, vabamalt, ning arutada teisi asju kui Nõukogude elu.”

Kui Soosaar kuulus 1990-ndatel riiklike kultuuripreemiate žüriisse, käis žürii koosolekuid pidamas tema korteris. Kaitseuuringute keskuse juht Kadri Liik kohtus Soosaarega tihedamini ajal, kui Liik veel Diplomaatia-nimelist kuukirja toimetas. Ka selle väljaande kolleegium sai kokku Soosaare korteris. „Võtsime paar pudelit veini ja natuke süüa...” meenutab Liik. „Kuna Diplomaatia kolleegiumisse kuulub veel väga tarku inimesi, siis olid need koosistumised vaimselt väga stimuleerivad.”

„Oma elustiili tõttu oli ta uskumatu infovahetaja – ühelt poolt korjas ta sisse, teiselt poolt läks see ümbertöötatuna välja,” selgitab kadunukese pikaajaline sõber, meediaspetsialist Raul Rebane. „Ta ei saanud tihedalt liikuda, aga käis väga palju eri üritustel – eelkõige hästi palju tseremoniaalsetel ja diplomaatilistel üritustel, ta liikumisring oli päris suur. Lisaks sellele oli tal oma telefonisõprade ring, kus räägiti kõikvõimalikest maailma asjadest.” Tuttavate kinnitusel sai Soosaar tänu sagedastele külalistele kõiki värskeid mõtteid ja seisukohti enne kirjapanekut suulises väitluses katsetada. „Need vaidlused olid erakordselt leebed,“ mäletab Mart Meri, kes tutvus Soosaarega 1990-ndatel Keelt ja Kirjandust toimetades. Kultuuriajakirjade peatoimetajatel oli nimelt kombeks Soosaarel koos külas käia. „Eks seal võeti natuke napsu ja räägiti suurematest ja väiksematest asjadest. Minu esimese korra eel oli võib-olla kerge kõhedusetunne küll, aga ta oli inimene, kellega oli väga lihtne rääkida. Ja ka vaielda. Ta alati kuulas su ära ning ütles siis „Võib-olla, aga ma arvan...””

„Ennul oli majakas õiges kohas, ta ei langenud kunagi fanatismi, piiratusse või väiklusesse,” nendib Liik. „Temaga sai rääkida nii füüsilises kui ka vaimses mõttes kui omasugusega. Ta ei jäänud mingisse aega ega selle kontseptsioonidesse kinni, nagu vanade inimeste puhul juhtub. Vastupidi.” Rebane lisab, et seejuures olid Soosaare enda väärtushinnangud vägagi paigas. „Ta oli juba lapsena isalt-emalt pärituna loonud väga tervete eetiliste kategooriate süsteemi ja võrdles maailma asju läbi selle prisma.”

Nii nagu Soosaar tõlkis „raskekaallaste” kõrval ka paar John le Carré ja Ian Flemingi meelelahutuslikumat teost, ei käinud ka tema kodune keskustelu üksnes igavikuliste väärtuste ümber. Omal ajal oli üks tema meelisajaviiteid bridž, mida Raul Rebane, Ülo Tuulik ja Andres Tarand Vilde tee salongis sageli mängimas käisid. „Bridžimängus ei olnud tema jaoks oluline võit, vaid pigem protsess ja selle ajal väldanud jutuajamine,” kinnitab Rebane. Viimastel aastatel bridžimänge enam ei toimunud. „Enn väärtustas lõpu poole oma aega väga kallilt ning tühja-tähjaga ei tegelnud.”

Soosaar kui invaliid? „Ta oli oma invaliidsusest täiesti üle,” kinnitab Ain Kaalep. „Temaga suheldes ei tulnud selle peale, et oli invaliid.” Ent liikumispuue tähendas siiski, et raamatukogud jäid Soosaarele ratastoolide suhtes sõbralikuma rahvusraamatukogu rajamiseni kättesaamatusse kaugusse. Režissöör Imbi Paju, kes üritas Soosaart filmi „Soome lahe õed” esitlusele kutsuda, sai teada, et ainuke viis ratastooliga Sõpruse kinno pääseda on läbi Hollywoodi klubi ning seegi on tegelikult praktikas võimatu. Aga Soosaar ei tundunud olevat kurtja tüüp, ilmselt peeti suuremad neist lahingutest temas juba kahekümnendatel eluaastatel ära.

Fotodel Soosaart naljalt naeratamas ei näe, ent mõnel puhul tundub tema allapoole suunatud suunurkade kalle siiski millelegi muigesarnasele osutavat. „Ta ei olnud kindlasti mingisugune püüdlik lõõpija, aga teatav heatahtlik sarkasm käis tema juurde,” arvab Liik. Literaat Ain Kaalep kasutab väljendit kristlik huumor. „Selle taga oli alati mõistmine ja kaastunne. On ka teistsugust huumorit, laadanalja või pahatahtlikku itsitamist. Midagi selletaolist ei kujutaks Soosaare puhul üldse ette.”

Tundub, et ajaks, kui Eesti ühiskonnas hingamine vabamaks läks, oli hiiglaslikes kogustes raamatuid ammutanud tõlkija jõudnud ilukirjandusest tüdinema hakata. Sise- ja välispoliitika, millest nüüd lõpuks rääkida tohtis, tundus palju põnevam. Esimest, 1989. aastal Loomingus ilmunud poliitilise sisuga artiklit häbenes autor hiljem elu lõpuni, sest selles väljendatud seisukohad osutusid ülemäära ettevaatlikuks. Võiks ju öelda, et tühiasi, aga range enesekriitilisus oligi üks Soosaare isiksuse lummavamaid jooni.

„See oli tal küll geenidest ning kodusest kasvatusest,” usub Paul, kelle sõnul lähtusid Soosaared elus teesist: „Mida teed, seda tee maksimaalse täiuslikkusega.” „Ennu kõige suurem eeskuju, keda ta tõepoolest imetles, oli ta isa. Nad olid paljudes asjades tublisti erinevatel seisukohtadel, kuid mingi kangekaelsuse joon iseloomustas mõlemat. See mõjus kindlasti magnetina just neile, kes tollal pidid vähem-rohkem kollaboreeruma.”

„Tema puhul ei saa kuidagi mööda vaadata sellest, et ta oli oma elus ja tegevuses kristlane,” rõhutab Kaalep. Paul leiab, et Soosaare näol oli tegu ühe viimase idealistiga eesti arvamusliidrite seas.

Pettus uues Eestis

„Ta uskus, et kui religioosne mõõde oleks tänapäeva Eestis jõulisemalt esindatud, võiks ühiskondlik kliima paraneda. Ta lootis generatsioonide vahetust. Seejuures mitte lihtsalt uusi inimesi, vaid inimesi, kes suudaksid esile kutsuda või endaga kaasa tuua, suhtumise, mis oleks sisulisem ja sügavam.”

Soosaar oli patrioot ja konservatiiv just selles mõttes, et ta püüdis tegeleda terve mõistuse hääle kuuldavaks tegemisega, mitte marurahvusluse õhutamisega. 2007. aasta alguses kritiseeris ta valitsust pronkssõduriga seotud konflikti õhutamise pärast, märkides, et eestlastel on kahtlemata õigus nii mõndagi teha, kuid „kas alati on tark ja otstarbekas kõiki õigusi realiseerida?”.

Tema oli ka üks neist, kes hoiatas poliitikuid eelmiste parlamendivalimiste eel laenumulli paisutamise ja majanduskasvu igavesse jätkumisse uskumise ohtude eest. Paraku asjatult. „Arvan, et väikeste inimeste osakaal erakondade poliitika kujundamisel on praegu tunduvalt suurem, kui see oli 1990. aastatel,” kurtis Soosaar ühes oma viimases intervjuus.

Mart Laar, kelle valitsusi literaat teinekord samuti nahutada võttis, nendib, et Soosaare tekstides sisaldunud märkusi tasus alati tähele panna. „Peaminister ei vaja tagant kiitjaid või niisama materdajaid, küll aga vajab kedagi, kes ütleks ausalt välja reaalseid probleeme, mida ta näeb,” kinnitab Laar. „Enn oli mulle paljudes küsimustes julgustuseks, näiteks juulilepingute ajal, mil kahtlematult sai mängu pandud palju minu enda poliitilist kapitali. Soosaar jäi endale kindlaks ja rääkis ausalt, sõltumata sellest, kas tema seisukoht oli populaarne või mitte.”

Üks peamisi ceterum censeo’sid, mida Soosaar artiklist artiklisse kordas, oli vajadus muuta presidendivalimiste korda, mis olevat „üks maailma äpardunumaid” ja „ignoreerib räigelt proportsionaalsuse põhimõtet ja umbusaldab demo­kraatlikke lahendusi”. Sellist reformi tal oma silmaga näha ei õnnestunud.

Paraku lõi ta aja jooksul kahtlema ka ühes oma peamises mantras – et uus, Nõukogude taagast vabanenud põlvkond tuleb moraalsem ja vaimselt vabam. „Enn jäi „endiste” suhtes lõpuni sallimatuks,” nendib Paul. „Ent mida aeg edasi, seda enam oli ta pettunud ka uues Eestis. Ta ütles, et kui Nõukogude aeg sünnitas küünilisust, siis tänapäev inkubeerib relatiivsust.”

Mälestuskild

•• Kui Ameerika dramaturgia suurkuju Edward Albee oma Soome turneel umbes kaks aastakümmet tagasi ka Eestisse põikas, kuulus suurmehe Tallinna-programmi ka Enn Soosaare külastamine tema kodus.

•• Enn Soosaar elas tollal Mustamäel Vilde teel, umbes Kännu Kuke vastas, suures üheksakorruselises majas, nagu need seal seniajani on. Enam täpselt ei mäleta, kust kohtumise initsiatiiv tuli, kas tahtis kuulus autor kohtuda inimestega, kes tema alast üht-teist taipavad, või leiti Albeed siin vastu võtnud teatriliidus, et selline kohtumine võiks talle huvi pakkuda. Mina olin asja juures, et Albeed kui vippi vajaduse korral abistada sõitmiste, söömiste, teatriskäimiste ja muu sellise alal.

•• Lisaks Edward Albeele olid kohal ka teda saatev sõber, niisamuti oli platsis meie väljapaistev amerikanist Jaak Rähesoo. Istuti Enn Soosaare tagasihoidlikus elutoas, erilisi sööke-jooke kohtumise puhuks ei pakutud, pigem oli tegemist rohkem sümpoosionilaadse üritusega, kus inimesed pidasid sundimatut diskussiooni teemadel nagu Ameerika ilukirjandus ja dramaturgia. Siia juurde ka teater ja poliitika. Ehk siis aines, milles kohal viibivad isikud end kodus tundsid.

•• Mäletamist mööda oli üks teemasid ka William Faulkneri looming, millega nii Soosaar kui ka Rähesoo olid tõlkijana lähemalt kokku puutunud. Arutati, kuidas Faulknerit mõista, kas siis siin Eestis või Ameerikas, ja paistis, et kokkupuutepind oli täiesti olemas.

•• Edward Albee soovil läksid arutlused Ameerika teatrile, räägiti sellest, mida Broadwayl mängitakse ja mis mõju sellel on. Ja kuigi Broadway ja temaga külgnevad teatrimaailmad olid rohkem Jaak Rähesoo huvi pärusmaa, kuulas ka Soosaar Albee räägitud Ameerika teatrijutte tähelepanuga.

•• Loomulikult räägiti palju ka Eestist ja tema vabaks saamise püüdlustest, mille vastu Albee siirast huvi tundis ja mis oli ilmselt ajendanud teda Tallinna tulema. Soosaar ilmutas Eesti ja mitte ainult Eesti poliitika asjades suurt kodus olekut ja andis külalisele teda ammendavad vastused.

•• Lisaks sundimatusele oli see kohtumine silmanähtavalt kõrgintellektuaalne. Oli augustikuu, kui toimub Tampere festival, kust Albee oli just tulnud. See kohtumine jättis suvisel ülikoolivaheajal peetud akadeemilise dispuudi mulje, kuigi otseselt ülikoolidega seotud ametit polnud kohtumisel osalejatest ühelgi.

•• Tänu keskustelule, milles andsid tooni Enn Soosaare vaimukad repliigid, toimus metamorfoos: jäi mulje, justkui ei asuks toas viibijad tagasihoidlikus Mustamäe korteris, vaid mõne lugupeetud Ameerika ülikooli õppejõudude klubis, kus vestlevad kirjandusteaduskonna helgemad pead.

Andres Laasik

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare