Me töötasime Käbiniga koos (aastatel 1976–1978 – toim), ta kutsus mu enda abiks. Ta suhtus minusse väga hästi, mitte nagu kojamehesse, kes tema asju õiendab, vaid enam-vähem kui võrdsesse vestluspartnerisse. Aga need suhted olid üsnagi piiratud, keskkomitee esimene sekretär muidugi südamepuistamist ei harrastanud. Seda nägi ainult pealtpoolt, mismoodi ta mõnda inimesse või küsimusse suhtus.

Mingi psühholoogiline plaan sellest muljest ikkagi avaneb. Näiteks väide, et Käbini suhtumine eestlastesse ja eesti keelde ajaga muutus.

See on üks asi, mis minus tema vastu lugupidamist tõstis. Tajuda oli seda tema suhtluskeele valikust: kui oli vähegi võimalik, oli see eesti keel. Tema eesti keel oli lõpuni puudulik, aktsent oli täiesti olemas, kuid kodus rääkis ta eesti keelt, sest abikaasa Antonina ja lapsed valdasid eesti keelt. Aga alguses, kui ta siia tuli, oskas ta eesti keeles öelda ainult paar-kolm sõna.