Erakordne ja plahvatuslik lapiniaana kumuleerub täna Kumus
Helistasin pühapäeval Leole ja küsisin, millal ta hakkab oma näitust üles panema. Ta ütles, et on esmaspäeval kella ühest Kumus. Kirjanduslikult väljendudes võib öelda, et kui me koos Päevalehe fotomehe Priit Simsoniga Kumusse jõudsime, oli muuseum kinni. Loomulikult teadsin seda ja helistasin ette. Kuna kinni olemise päeval valvelaud ei tööta, siis helistasin otse Marika Valgule, et me sisse saaksime. Meile saadetigi vastu muuseumitöötaja Tiiu Luik. Marika Valk oli üllatunud, et Lapin on ise välja ilmunud.
Välisuks oli lahti, sest kohvik töötab ka esmaspäeval. Üleval sissepääsu ees aga ootas range ilmega musta riietatud näitsik, kellest me mööda minna ei söandanud. Õnneks tuldi meile varsti vastu ja me saime üles näituseruumi, kus Lapin juba sättis oma töid paika. Kurtis, et eelmine päev oli raske. Selliste kunstnike nagu Lapin kohta öeldakse eufemistlikult, et nende eluviis on boheemlik. Kõik teavad, mida selle all tegelikult mõeldakse. Kogu Lapini elu on olnud boheemlik, välja arvatud neli ja pool aastat täielikku karskust 1990. aastate keskel. Vaatamata kõigele hämmastab kõiki tema tohutu produktiivsus mitmes vallas: arhitektuuris, graafikas, maalis, installatsioonis, lisaks ilmub tal riburada pidi raamatuid. Juba 1980. aastate algul tegi ta silmad ette arhitektuuriteadlastele, kirjutades uuest vaatenurgast nii art deco’le kui ka stalinistlikule arhitektuurile. Lapini näiteid ja eskiise ta enda projekteeritud ehitistes saab näha veidi hiljem Rotermanni soolalaos.
Lapin ja märgid
Tegelikult on Lapin ise üks suur märk. Oma kohta Eesti kunsti-ajaloos on ta positsiooninud kollaažiga “Lapin-Köler”, kus portrees on kokku pandud pool Köleri ja pool tema enda nägu. Sümboolne akt, milles ta samastas tähtsuse poolest esimese Eesti rahvusliku kunstniku ja iseenda kui elava klassiku. Oma arved olid tal klaarida ka Nõukogude võimuga. Räpinast ERKI-sse tulnud poiss sattus 1966. aastal seltskonda, mille liikmed olid hakanud radikaalselt, pooleldi põranda all uuendama Eesti kunsti. ANK ’64 kõrvale tekkis uus rühmitus SOUP ’69, millega ühines ka Lapin. Räpina noormehest sai ka silmapaistev teoreetik, kuigi tema kolleeg ja sõber Vilen Künnapu on Lapini kohta öelnud, et eks ta üks setu šamaan ole. Kuid ega Lapin pole ka oma juuri salanud.
1970. aastaid on ta nimetanud “s...steks”. Uue aja saabudes tekkis Leol võimalus õiendada avalikult arveid Nõukogude võimuga. 1990. aastal valmis Lapinil seeria “Märkide konversatsioon”, kus ta kombineerib Malevitši suprematistlikke ja nõukogulikke märke. Need tööd ärritasid venelasi, sest komsomolimärgile oli kirjutatud “hui” ja kommunismi kujutatakse sirbi abil, kuid vasara asemel on peenis. Töötasin siis kunstnike liidu sekretärina ja mul tuli kirjutada selgitusi vene lehtedele, kus ilmus pühasid märke mõnitava Lapini kohta igasuguseid lugejate kirju. Ütlesin, et Lapin on popkunstnik, kes ammutab materjali ka tänavatelt, ja midagi pole parata, et mõned meie linna kodanikud kirjutavad plankudele ja majaseintele seda kolmetähelist venekeelset sõna. Muide, nimetatud seeria on praegu üleval ka Kiasmas perestroikaaegset kunsti eksponeerival näitusel. Soomes tuleb Lapinil veel näitus Orto tehases.
Edasi tuli Lapini suprealismi periood, kus ta ühendas geomeetrilisi kujundeid poolpornograafiliste fotodega, mis Riia näitusel suisa ära keelati. Erootika on teda alati huvitanud, näiteks 1970. aastatel ilmus sari “Naine ja masin”. Oma suureks üllatuseks nägin detsembrikuu Playboy reklaami, kus on pikk intervjuu Lapiniga! Küsisin Leolt, kuhu ta on oma nina toppinud. Lapin vastas rahulikult, et “Playboy oli Nõukogude ajal keelatud ja kuidagi smugeldati teda välismaalt sisse. Erootikast ja pornograafiast saime sealt üht-teist teada, kuid lisaks sellele oli seal ka palju kultuuriliselt harivaid artikleid. Tänutäheks selle eest olingi nõus andma neile intervjuu”. Juba intervjuu alguses kuulutab Lapin: “Ärge häbenege erootikat!” Sealsamas põhjendab ta erootika rolli kultuuris: “Inimene on ju loom, bioloogiline olend, kellele on kaasa antud sugutung. Seda tungi võib rahuldada mehaaniliselt nagu loom, aga teine asi on arendada erootika kultuuriks, nagu seda on kõrgemates kultuurides alati tehtud. Näiteks Kaug-Ida maades ja ka islamiriikides.”
Vöödid kaubapakkidel
Oma varasemaid, avangardistlikke töid näitab Lapin Hausi galeriis, kus on palju avastuslikku, sest ta pole jõudnud kogu oma tohutut produktsiooni eksponeerida. Kumu näitusele nõuti ainult tema uuemat loomingut. Ometi sokutas ta sinna ka 1960. aastate opkunsti töid. “Arvatakse, et ainult Kaljo Põllu, Visarid ja Tõnis Vint tegid tol ajal opkunsti, aga palun,” uhkeldab Lapin. Siiski koosneb näitus suurendatud vöötkoodidest, millest on kujunenud uus huvi märkide vastu. “Nende vöötidega puutume ju iga päev kauplustes ja kaubamajades kokku, neid on võimatu mitte märgata,” seletab kunstnik, samal ajal oma töid kiledest lahti võttes. Vaatan Lapinit ja imestan: olgugi et boheemlane, kuid millise armastuse ja hoolikusega ta oma töid kohtleb!
Ka kujunduse suhtes on ta professionaalne perfektsionist. Ja milline töö, nende vöötide puhas ja täpne maalimine. Vöötkoodid on pandud eri kontekstidesse, näiteks presidendid vöötide keskel või vöödid muusikariistade peal. Klaverikaane ja kitarrid on talle kinkinud sõbrad. Meenutan Leole, kuidas ta koos semudega omal ajal ERKI peol klaverit lõhkus. Olid läinud rektor Jaan Varese juurde ja küsinud, et üks vana klaver vedeleb seal kasutult, kas võib endale võtta. Vares ütles, et palun, kuid vaevalt ta aimas, mis sellega peol tehakse.
Vahepeal tuiskab näitusesaali Kumu kuraator Eha Komissarov ja karjub meie peale, et miks me Harry Liivranna kunstihoone juhatajaks valisime. Ütlesin, et “ma ei tulnud siia sinu kisa kuulama, vaid Leo näituse valmimist vaatama”.
Mõtlen, miks ta neid vöötkoode koos presidentide, raha ja kitarridega maalib. Ilmselt ikka selle pärast, et viidata: meie ühiskonnas on kõik muutunud kaubaks. Näitusel on omamoodi egoistlikult, kuid humoorikalt koostatud kollaaž, kus on autobiograafilist materjali, kuid ka tänavasilte, kus esineb nimi Lapin, ja kaubamärke, millest talle on vist kõige lähedasem Lapin Kulta.
