Erilise keele ja mäluga naine: nobelist Herta Müller


Erilise keele ja mäluga naine: nobelist Herta Müller
Herta Mülleri lüüriline assotsiatiivne proosa on tõlkijale paras pähkel.Scanpix

Eile kuulutati Nobeli auhinna laureaadiks saksa-rumeenia kirjanik Herta Müller.

Herta Mülleri nimi ei pruugi Eestis küll esmapilgul palju assotsiatsioone luua, ent tegemist on saksakeelse kultuuriruumi ühe nimekama autoriga. Ta on viljelenud nii proosat, luulet kui ka esseistikat, mis on suuresti kantud kodumaatuse ning mälu ja mäletamise (Erinnerung) temaatikast.

Alates kirjanduslikust de­büü­dist 1982. aastal on ta avaldanud enam kui 20 raamatut, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse, kuid kahjuks veel mitte eesti keelde. Peaaegu iga aasta on toonud Mülleri loomele tunnustust: muu hulgas on teda pärjatud prestiižsete Kleisti, Joseph Breitbachi, Ricarda Huchi, Franz Kafka ning IMPACI kirjandusauhinnaga.

Nüüd sai talle 12. naisena ning 13. saksakeelse autorina osaks tunnustus Rootsi Akadeemialt, kes nimetas Müllerit kirjanikuks, kes „poeesia tiheduse ning proosa otsekohesusega kirjeldab kodumaatuse maastikke”.

Herta Müller sündis Rumeenias, saksakeelses linnas Nitzkydorf 1953. aastal. Timisoara ülikoolis kirjandust õppides ühines ta idealistliku Saksa-Rumeenia kirjandusrühmitusega Aktionsgruppe Banat, kes otsis võimalusi väljendusvabaduseks diktatuurisurve all. Tema esimene ja ühtlasi läbimurdeteos, lapse­põlves kogetud kitsarinnalist külaelu kirjeldav jutustuste kogu „Niederungen” („Elu madalikud”) valmis ajal, kui ta vallandati masinatehase tõlgi kohalt, kuna ta loobus koostööst salapolitseiga. Teose tsenseeritud variant ilmus Rumeenias 1982, salaja Saksamaale toimetatud kohitsemata variant aastal 1984. See pälvis kohe ka kriitikute heakskiidu. 1987. aastal, pärast salapolitsei surmaähvardusi siirdub Müller elama Lääne-Sak­sa­maale.

Poeetiline tõde avab silmad

Tartu ülikooli germanistika doktorant Moonika Küla, kes pea ainsana Eestis tegeleb Mülleri loomingu uurimisega, sõnas, et Herta Müller on üks kõnekamaid näiteid sellest, kuidas diktatuur võib mõjuda kirjaniku väljenduslaadile ning ainestikule. „Sündinud ja kasvanud saksa rahvusvähemuse liikmena Ceaucescu režiimi all, oli Müller nii kirjaniku kui ka eraisikuna üks väheseid avalikke režiimivastaseid. Samas jättis diktatuur jälje ka tema sõnadesse, mis lausuti olukorras, kus vaikus kõneles rohkemgi,” resümeeris Küla. Temagi sõnul on Müller üks kodumaatuse näiteid – ta sünnib ühel maal, millega tal algusest peale midagi ühist ei ole. Ent jõudes emamaale, tundub talle sealgi kõik võõras.

Herta Müller on mitmel puhul ka ise otsesõnu rääkinud diktatuurikogemusest kui olulisest tõukejõust tema loomingus. „Diktatuuriaegses Rumeenias elamine on olnud minu jaoks tohutu ja ületamatu kogemus. Ning elamine Saksamaal, sadu kilomeetreid eemal, ei kustuta seda nii lihtsalt. Pakkisin oma mineviku kaasa, kui lahkusin,” rääkis ta intervjuus ühele Rumeenia väljaandele. Hiljutises essees, mis ilmus ajalehes Die Zeit, on Müller ülimalt kriitiline ka Rumeenia praeguse olukorra suhtes: „Ceaucescu salapolitsei, Securitate, pole lammutatud, see opereerib lihtsalt uue nime all.” Müller kirjeldab, kuidas teda hiljutise visiidi ajal jälitati ning ta telefoni pealt kuulati. 

Mülleri loomingu puhul on võimatu jätta rääkimata ta keelest, mis jätab tugeva mulje oma sugestiivsusega. TÜ uuema saksa kirjanduse dotsendi Eve Pormeistri sõnul märgati tema keelelist jõudu juba esikteose ilmudes, pöörati tähelepanu metafooridele ja sellele, kuidas ta maalib lihtsatest sõnadest salapäraseid pilte. „Samas on ta keel kohati ka väga lihtne ja lakooniline,” rääkis Pormeister. Mülleri kohta on öeldud, et ta näitab, kuidas tõde avaldub poeesiana ja kuidas poeetilise tõe kaudu avatakse meie silmad. Kuidas keelel on topeltroll: see võib olla rõhumise instrument, kuid annab ka võimaluse vastupanuks – kehtestada ennast totalitaarse võimu vastu.

Mülleri enda keelekontseptsioon on üsna tavapäratu. 2003. aastal antud intervjuus räägib ta: „Usun, et keelt ei ole olemas, mul pole tänini õnnestunud mõista, mis see on. Keel on minu jaoks see, mis juhtub ühes situatsioonis. Ei kõnelda ju teispool toimuvat. Keel on selle saatenähtus. Ja see, mida räägitakse, sõltub sellest, mis juhtub. Kodumaa pole keel, vaid see, mida räägitakse. Ja seda, mida räägitakse, ka tehakse.”

Loe veel

Nobeli auhind antakse Mül­lerile üle Stockholmis 10. detsembril, preemia asutaja Alfred Nobeli surmapäeval. Preemia suurus on ümberarvutatult umbes 15 miljonit Eesti krooni. Loodetavasti toob suur tunnustus mõne Mülleri tõlke ka eestlaste lugemislauale, ta on kind­lasti seda väärt.

Läänes kõrgelt hinnatud, Eestis veel päris tundmatu

CV

Herta Müller

•• Snd 17. augustil 1953

•• Elab Berliinis

Valik teoseid

Proosa, luule, esseistika

„Niederungen” (1982), „Drückender Tango” (1984), „Der Mensch ist ein großer Fasan auf der Welt” (1986), „Barfüßiger Februar” (1987), „Wie Wahrnehmung sich erfindet” (1990), „Hunger und Seide” (1995), „In der Falle” (1996), „Die blassen Herren mit den Mokkatassen” (2005), „Atemschaukel” (2009)

Auhindu

enne Nobelit

Carl Zuckmayeri medal (2002),

Joseph-Breitbachi preemia (2003), KonradAdenaueri fondi preemia (2004), Berliini kirjandusauhind (2005), Würthi Euroopa kirjanduse auhind (2006)

Lõik Mülleri tekstikogust

„In der Falle” („Lõksus”)

„Mäluga (Erinnerung) on kummaline lugu. Kõige kummalisem on lugu omaenda mäluga. See püüab olnut nii täpselt kui vähegi võimalik rekonstrueerida, kuid faktide täpsusega ei ole sel küll midagi pistmist. Kirjutatud mälestuste tõde tuleb leiutada, kirjutab Jorge Semprun.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare