Mulle näib, et tegelik põhjus, miks ükski kavand pole majaks saanud, on olnud hoopis selles, et Eesti Rahva Muuseumi ehitus on midagi rohkemat kui ühe hoone püstitamine. See on ühiskonna tahte ja valmisoleku küsimus. Ei ole ühtegi eestlast, kelle elust ja tegemistest poleks tükikest selles muuseumis ja seeläbi on selle muuseumi ehitus ka igaühe asi. Kui ühiskond on tugev, kindel oma  tahtmistes, väärtustab ja tunneb uhkust oma rahvakultuuri traditsioonide ja edasikestmise üle, suudab ta selleks vajalikud tingimused luua. Ju pole siis rahva muuseumi ehitamiseks vajalikud eeldused ja vajadused kunagi päris paigas olnud. 

Graafikust maas kaks kuud

2006. aastal alustatud viies Eesti Rahva Muuseumi ehitamise katse lähtub samadest eeldustest, millest lähtusid eelmised. Kuid miski selle juures on siiski määratult muutunud. Muutunud on meie endi arusaam Eesti Rahva Muuseumi kohast, tähendusest ja ülesannetest. ERM ei saa ega tohi olla ainult kultuuriväärtusliku vanavara panipaik ega ka mitte koht, kuhu kohustuslikus korras tullakse näitust vaatama. ERM-ist võiks saada keskkond, kus iga­ühel oleks hea ja mõnus olla, kus igaüks leiaks endale sobiva nurgakese lugemiseks, õppimiseks, unistamiseks, puhkamiseks või lihtsalt suhtlemiseks. Kus iga inimene, vastavalt oma soovile, saab avastada või meenutades ära tunda, aga igatahes leida midagi, mis kinnitab tema kuuluvust ja annab talle pidevustunnet vahel nii heitlikus argipäevas.

Kas me oleme rahva muuseumi ehituse ettevalmistustöödes 2009. aastal maha või hiljaks jäänud? Jaanuaris 2006 unistasime, et ERM-i sajandaks aastapäevaks võiks muuseumimaja valmis olla. Seejärel korrigeerisime projekteerimis- ja ehitusaega ning saime avamisaastaks 2012. Need mõlemad olid utoopilised aastaarvud, sest nende taga ei olnud konkreetset finantseerimisskeemi. Alles 2009. aastal, kui vabariigi valitsus otsustas, et ERM-i ehitus on üks riikliku tähtsusega kultuuri- ja turismiobjekte, mille ehituseks taotletakse Euroopa Liidu struktuurifondidest 500 miljonit Eesti krooni ning ehituseks laenu ei võeta, võime arvestada konkreetsete aastate ja arvudega. Hoone ehitus peaks algama 2010. aasta lõpukuudel ning 2014 peaks muuseumimaja avama oma uksed. Siis on loodetavasti kõik valmis: õppeklassid, konverentsisaal, festivalikeskus, näitusesaalid ja kohvikud. Hoone projekteerimine, ehitus ja sisustamine, näituste kujundamine ning ajaloo vägivallast vaimselt ja füüsiliselt risustunud ümbruse puhastamine ning taas­elustamine maksab kokku miljard Eesti krooni. Selles ehituse aja- ja eelarvestuses, mille raames 2009. aastal tegutsesime, on arvestatud asjaolu, et laenu ei võeta ja Eesti omafinantseering toimub riigi enda vahenditest, riigieelarve ja Eesti kultuurkapitali laekuva hasartmängumaksu (25% maksumusest) kaudu. Seni on aastatel 2007–2009 hoone projekteerimiseks ja ettevalmistustöödeks kulunud 83,4 miljonit krooni.

Vaadates lõppeva aasta alguses tehtud plaane ja tegelikku asjade seisu, oleme tõesti oma ajagraafikust kaks kuud maas. Territooriumi  puhastamisel ja ettevalmistamisel tekkis viivitus, kui selgus, et maa-alalt leitud II kategooria looduskaitsealuste taimede leviala tõttu tuleb muuta planeeritavate tiikide asukohta. Euroopa Liidu rahastamist taotlevaid suurprojekte (milleks ERM-i projekt on ka EL-i mõistes) evalveeriv Jaspersi komisjon, keda ootasime Tartusse augusti lõpus, jõudis Tartusse ja Raadile alles novembri alguses. Hoone põhiprojektile, mis lahendab hoonet ruut- ja kuupmeetrite kaupa, on eksperdid oma hinnangud andnud. Hoone arhitektid, arhitektibüroo SARL d’Architecture Dorell Ghotmeh Tane ning insener-tehniliste eriosade ja konstruktsioonide projekteerija on koos­töös ekspertidega parandused teinud. Lõpliku viimistluse saab põhiprojekt siiski alles esimestel kuudel 2010, sest nii mõnegi eriosa (näiteks nõrkvool ja automaatika) puhul tahab tellija, toetudes ekspertide arvamusele, mitte ainult head lahendust, vaid lahendust, mis arvestab ka kõikide teiste eriosadega (näiteks ruumi ventilatsiooniga).

Pole mingit põhjust kahelda hoone peaprojekteerija, projekteerimisfirma EAReng korduvates kinnitustes, et ühegi hoone põhiprojekti pole tehtud hoolikamalt ja korralikumalt kui seda. Aga ometi tahame seekord mitte ainult head ja korralikku põhi­projekti, vaid tahame projekti, mille puhul oleks arvestatud maja omapära, sisu, võimalikke arendusi tulevikus ning selle energiasäästlikku ja inim­sõbralikku rakendust.

Selle aasta mahajäämuse põh­jus tuleneb projekti suuruse ja raskuse alahindamisest. Mingil määral ja omal moel oleme me kõik – tellija, välismaised arhitektid ja peaprojekteerija – algusest peale liiga halvasti mõistnud projekti üht olulist eripära: Eesti Rahva Muuseum kui uus keskkond saab kerkida ainult siis, kui kõik osapooled annavad endast oskuse, mis oleks parim nende valdkonnas ka homme ning parim tervikule, mitte ainult ühele osapoolele.

Oleme projekti graafikust kahe kuuga maas. Kuidas seda viivitust hinnata? Kindlasti peame sellesse suhtuma kriitiliselt, ent ometi pole see ületamatu. Ise mõtlen sellest hilinemisest vahel rahvamaratoni võtmes. Kontseptsiooni ja projektide koostamine on nagu ehitusmaratoni eelne ettevalmistus; mida põh­jalikumalt seda tehakse, seda valutumalt ja kiiremalt läheb sõit ise ning seda kindlam ja ilusam on finišisse jõudmine.

Uus maja peaks valmima 2014. aastal

ERM-i valmimine

Uued tähtajad

•• Esialgne tähtaeg 2012. aastal on nihkunud 2014. a teise kvartalisse.

•• Ehitus algab 2010. aasta lõpus.

•• Aastatel 2007–2009 on hoone projekteerimiseks ja ettevalmistustöödeks kulunud 83,4 miljonit krooni.

•• ERM-i kogumaksumuseks on arvestatud miljard krooni, millest osa tuleb riigilt, osa kultuurkapitalilt ja suurem osa Euroopa Liidult.