Erno Paasilinna novellett "Vitt"


Erno Paasilinna novellett "Vitt"
----

Kirjanik mõtles, et paneb oma uue raamatu pealkirjaks Vitt. See oleks kooskõlas raamatu sisuga, sest ta oli otsustanud kirjutada elu esimese ropu loo. Ta polnud mingi tõeline roppude lugude vend, aga vana kirjanik tundis ennast üksi ja hüljatuna. Teda oli hakatud vaatama haletsusega, teadjad leidsid, et temaga ei tasu enam arvestada.

Pealegi on vitt kui sõna lööv. See on ohtrasti kasutatud sõna, aga pole veel paljust kasutamisest kulunud. Vittu võib vihata, aga teda ei saa õlakehitusega kõrvale heita. Kes näeb vittu maas vedelemas, suudab harva sellest lihtsalt üle astuda. Vitt elab. Kes vittu vihkab, ega see elust suuremat aru saa.

Kirjanikul oli lugejale tähtis sõnum ja kui vitt võis selles asjas abiks olla, siis oleks tema vituga ja loodetavasti ka vitt temaga rahul. Kui tehakse juttu vitust, siis ollakse juba astutud samm kannatava ligemise suunas. Meie hulgas elab palju inimesi, kellel endal vittu ei ole ja kes ei tea ka, kust seda võiks saada. Elame külmas maailmas, kus on aina keerulisem leida inimestevahelisi kontakte. Mõnikord on tunne, et see on võimalik ainult vitu veeres.

Kirjanik ei näinud mingit juriidilist takistust, miks tema raamatu nimi ei oleks võinud olla Vitt. Kui vittu tohtis nimetada tekstis, siis pidi see ka kaanel lubatud olema. Kaanel paistis ta küll natuke suurem, aga eks olnud vitte endidki väga erinevates suurustes. Vaevalt, et meie juristid hakkaksid vittusid mõõtma, kuigi on kõvad mõõduvõtjad. Kirjanik otsustas rääkida keskmise suurusega vitust.

Öeldakse küll, et kes vitu järele haarab, see vitu läbi otsa saab. Aga kirjanik otsustas siiski vitust sõltuda. Miks ei võiks kirjanik kirjutada vitust samamoodi nagu kummutist. Ta otsustas vaadata, mis juhtub vituga siis, kui see eraldada loomulikust ümbrusest. Kas vitt müüks. Oli ju vitt alati müünud. Niipalju kui tema vittu tundis, läks tee lugejate südametesse kõige paremini vitu kaudu.

Kui kirjanik läks kirjanduslikule matineele, siis esitles ta publikule oma Vittu. Seda pidi kirjanikule lubama, sest kes vituga künnab, see vitust kõneleb. Teadustaja ütles, et nüüd on meil rõõm näha endi keskel Vitu autorit. Siis ta kummardas ja naeratas. Ta oli tulnud sellele sündmusele vitutsema.Ta keerutas oma Vittu käes ja etles oma mõtteid Vitust ja selle tähendusest. Pärast seda kirjutas ta Vittudesse autogramme. Ta ulatas Vitu arstile ja ütles, et siin on teile üks Vitt, sellega tasuks tutvust teha.

Olge kena ja hakake pihta. Te muidugi tunnete vittusid, aga see siin oleks vahelduseks midagi uut. Ta andis oma Vitu ka alevi raamatukoguhoidjale, kellel, tõsi küll, tundus endal vitt olevat, pealegi märkimisväärne. Ta ütles, et alustage vahelduseks sellest Vitust ja jätke need muud vitud rahule, mis küla peal kõnnivad.

Õhtul astus ta väsinult rongi, Vitt kaenlas, ja jatkas oma teekonda sellel lumisel maal, kus halvematel aegadel vittki suurt ei soojenda, kui sügavamalt järele mõelda. Kirjanik on ju üksildane inimene, kes lõppude lõpuks on alati kahekesi oma loominguga. Vaguni nurgas õhkus ahi ja kirjanik silmitses mõttesse vajunult oma Vittu. Ta arutles, kas ta võiks saada oma Vitu eest riikliku preemia. Kui arvestada, mis tähendus vitul üldises mõttes riigile on, siis polnud see võimatu. Ta tukastas nende mõtetega ja rong popsutas põhja ja lumiste kuusikute poole. Vitt kukkus ta jalge vahelt kolksatades põrandale. Õnneks leidis ta selle hommikul üles, nii et võis väljuda rongist koos Vituga ja jätkata selle tutvustamist publikule.

Sellest hoolimata koitis kord aeg, et ka Vitt läks odavale väljamüügile. Mis siin maailmas ei läinud odavale müügile. Vitu hind langes ja seda müüdi pundis. Raamatukaupmehed tellisid Vittu viis marka tükk ja pehmes köites kolm ja pool. See oli kirjanikule raske aeg, aga elu karm tõde on, et kord tuleb Vitustki lahkuda. Meil pole mõtet Vitu järele nutta, sest kui meie käed värahtavad vitu veerele, siis olemegi juba liiga nõrgad, et oma pingutusi jätkata. Hüvasti, mu armas Vitt!

Soomlaste armastatud kirjanikul

Erno Paasilinnal ilmus 1985. aastal jutuke pealkirjaga Vitt. Soomlased ei kasuta pealkirjade eraldamiseks jutumärke. Kõvahäälsel ettelugemisel pole ka suurt või väikest algustähte näha.

Tõlgitud Erno Paasilinna raamatust "Alamaisten elämää" Otava, 1985. Tõlkinud Maimu Berg.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare