ERVIN ÕUNAPUU: Mõtisklus vabadusest meie ühiskonnas

 (3)

Kes otsustab mõtte ja idee puhul, mis vale ja milline õige? Või ainuõige? Vastan ise: kehtiv reaalne poliitiline võim kui mäng, mille võitjad kehtestavad omad reeglid.

Praegusel ajal ei ole eriti populaarne nimetada asju õigete nimedega. Meenub seltskondlik meelelahutus, kus mängujuht näitab rahvasumma ees ämbrit ja ütleb: “Teil kõigil on head teadmised ja hiilgav kujutlusvõime. Kirjeldage, mida ma hoian käes!” Rahva seas on hulgaliselt fantasööre, kes hakkavad läbisegi pakkuma: “Kosmos! Tühi koor! Konnatiik! Tühjus!” Pisike poiss jookseb ette ja kilkab: “See on ju ämber!” Mängujuht teatab: “Jah, tavaline emailämber” – ja tuju on kõigil rikutud.

Hiljuti kurjustas üks filosoofiadoktor, et ajalehtede toimetajad ei tohiks segi ajada arvamusartikleid ja tavakodaniku isiklikku arvamust, et tuleb teha ranget vahet – kolumn ja lugeja kiri olevat kaks täiesti eri asja. Vaat kus lops! Liigitus “tavakodanik” on juba iseenesest inimväärikust solvav, rääkimata soovitavas toonis edastatud keelust. Kes või mis ja kust on pärit see vaimujõud, mis eraldab õige arvamuse valedest arusaamadest – terad sõkaldest? Kes otsustab mõtte ja idee puhul, mis vale ja milline õige? Või ainuõige? Vastan ise: kehtiv reaalne poliitiline võim kui mäng, mille võitjad kehtestavad omad reeglid.

Tsiteerin elukutselist filosoofi: “Liberaalse maailmavaate kohaselt, mille isaks oli John Stuart Mill, ei tohi riik piirata kellegi vabadust, kuni tema tegevus ei ohusta teisi inimesi. Isegi kui inimene on eksituses ja valib valesti, on parem, kui tal lastakse elada nii, nagu ta soovib. Sest kui teised tema valikutesse sekkuvad ja oma elumudelit peale suruma hakkavad, siis suure tõenäosusega teevad nad seda valesti. Sest igaüks ise teab ikka kõige paremini, mis talle hea on. Inimese arengu seisukohalt on parem isegi see, kui tal lastakse eksida, sest selle kaudu ta kasvabki.“ Suu kisub muigele? Aga kui eelnenud soovitust sõna- sõnalt täita, kostaks varsti kõikjalt nuttu ja hala, kuigi liberaal Mill lisab igaks juhuks vajaliku selgituse ja toonitab: “kui tegevus ei ohusta teisi inimesi”. Siinkohal on vaja märkida, et ohustatud tegevus ei pea alati olema füüsiline – tihtipeale on vaimne mõrv võrdväärne reaalse tapmisega. Seega on sallivuse sallimise mõõtmine täiesti abstraktne, nii sisult kui mahult, täpselt nagu kõik teisedki utoopiad.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare