Ervin Õunapuu tegeleb eestlastega
##Mingis mõttes sarnaneb Õunapuu Kivirähkiga. Mõlemal on eestluse teema kõvasti sees. Mõlemad tegelevad eestlaste müütidega ning nende purustamisega, seejuures kohati isegi pühadust teotades. Üsna kindel on, et mingi osa inimesi tunneb end puudutatuna (kuidas küll heast Konstantin Pätsist nii rääkida võib), et Õunapuul on jultumust pühadest asjadest nõnda kõnelda.
Millest räägivad “Eesti gootika II” novellid? Olulistest asjadest. Peamiselt minevikust, aga ka olevikust ning tulevikustki. Need räägivad Konstantin Pätsist, huntidest, metsavendadest, Euroopa Liidust ja veel paljust muust.
Õunapuu tegeleb eestlaste kollektiivse mäluga. Eesti riik ja rahvas on paiknenud nii ajalooliselt kui ka geograafiliselt väga omapärastes tingimustes. Geograafilises mõttes Ida-Lääne, katoliikluse-õigeusu, germaani-slaavi piirimail. Selline piiripealne suletuse-avatuse tunne on eesti kultuuris pidevalt kohalolev. Paljude nähtuste juured asetsevad meie lähiminevikus. Õunapuu pöördub nende juurte juurde alatasa tagasi, olles justkui kirurg, kes oma skalpelliga mädapaiseid avab. Lugeja on sunnitud nendele probleemidele hinnanguid andma, lugeja on sunnitud endale küsimusi esitama. Sellest tulenebki Õunapuu novellide väärtus.
Õunapuu ajab endiselt segamini ajastuid (nagu ka 1999. ilmunud “Eesti gootikas”). Tegevus oleks justkui nõukogude ajal, tegelaste kõnepruuk kuulub aga varajasemasse perioodi, mingid atribuudid aga on tänapäevast pärit või vastupidi, kohati absurdseid mõõtmeid võttes ning groteski laskudes. Nii pole ime, kui kuskil pimedas ja suitsuses sepikojas süüakse kiivit ja hautakse nõukogudevastaseid plaane, kui hundid räägivad inimestega, kuidas tõmmu jamaikalane raekojas nääriööl lõket teeb ja mune koksib.
Ajaliselt piiritleb novellide tegevustikku Eesti verine (novellis “Määritud hinged” jõuab Päts verest tilkuval soomusrongil Moskvasse, kus ta 50 miljoni dollari eest annab Eesti Wabariigi viiekümneks aastaks Nõukogude Venemaale tingimusteta kasutamiseks) lahtikiskumine Euroopa rüpest ning õnnelik sinna naasmine. Tekstidki on kogumikku nii paigutatud. Alustatakse Eesti annekteerimisega ning lõpuks jõutakse tagasi Euroopasse (viimase novelli “Kuni surm meid lahutab” alapealkiri ongi nii sõnastatud).
Mitme novelli puhul kerkib üles küsimus, kas see on ikka see Euroopa, kuhu me tagasi tahtsime? Õunapuu Eestis on tõeks saanud kõik eurovastaste hirmujutud. “Prüsseli suured võimumehed” korraldavad meie asju, annavad meile käske, aga “meie oleme lihtsad ja seadusekuulekad inimesed”. Mustanahalised elavad siin meist paremini, eesti keel on asendunud hoopis ladina keelega, mida terves Euroopas räägitakse. Eestlastest on taas saanud mingid aborigeenid, kelle kohta härrasrahvas kirjutab nii: “Oma loomuselt on pärismaalased laisad ja pahelised, melanhoolikud ja argpüksid ning üldiselt häbematud valetajad. (---) Nende peamiseks mureks on õgimine, joomine, oma puuslike kummardamine ja loomalike häbitegude tegemine. Ja mida olekski oodata rahvalt, kelle kolp on niivõrd kõva, et rüütlid peavad lahingus hoiduma neile mõõgaga pähe löömast, sest mõõgad jäävad seetõttu nüriks” (“Talveöö unenägu”).
Viimasel ajal on seoses rahvusvahelise terrorismivastase võitlusega hakatud kõnelema, et turvalisuse huvides teatavate demokraatlike vabaduste piiramine võib Lääne tsivilisatsiooni taas tagasi viia feodalismi. Selle mõttega haakub suurepäraselt kogumiku viimane kirjutis “Kuni surm meid lahutab”. Loodan, et päriselt selliste arenguteni ei jõuta, kuigi Õunapuu Euroopas on selleni jõutud.
Rikas transiidiärimees Juhan Laks (kangesti tekivad paralleelid peaminister Partsiga), kellele “Euroopa Liidus avanenud sootuks uued horisondid”, abiellub oma rinnaka juristist naisega. Pärast uhket pulmapidu saabub ootamatult parun Heinrich von Mannteufel, ajaloolane, kes vanu kombeid uurib, ning vastsele abielumehele: “On aeg. Sa pead nüüd lahkuma. Sinu aeg on täis.” Siit algab minu õigus – ius primae noctis.
