Esimene novell Mats Traadi novellikogust “Islandi suvi” (Ilmamaa, 2003)

KURI KARJAS

I

Keegi ei märganud, kuidas karu õuele tuli, kuid äkki oli ta seal – pulstunud karvaga kevatanud metsaott, kes tatsus kuulekalt kahe habetunud mehe vahel, ajas irevile oma suuri kollaseid kihvu ja mörises, kui vanem venelane sakutas teda ketist, mis oli kinnitatud ninarõnga külge.

Koer kiuksus haukuda, karvad turris, haistis metselajat; puges siis värisedes aida alla ega tulnudki enam välja.

Anu nägi kambri aknast lauda ees urisevat karu ja nende juures kaht võõrapäraselt riietatud meest: mõlemal jalas säärsaapad, vanemal seljas must luunööpidega koduvillane palitu, nooremal jämeda nööriga vöötatud põlvini kasukas. Mõlemad kandsid imelikke üleskeeratud äärtega karvamütse, mille põhi hoidus kahe sarvena püsti. Noorikul oli kõhe minna nendega rääkima, seepärast saatis ta õue üheteistkümneaastase Matsi kui kõige vanema kodusoleva meeshinge, et see kuulaks järele, mida need isevärki inimesed siit otsivad.

Poiss astus uksest välja ja vahtis võõraid nagu ilmaimet. Kunagi varem polnud ta nii lähedalt näinud mesikäppa ega karutantsitajaid. Must Märt mõõtis teda oma pisikeste silmadega ja liikus ahela kõlisedes talle vastu. Mats jäi tahraia äärde seisma, süda valjusti põksumas. Noorem, jultunud silmadega venelane vehkis kätega ja hõikas poisikesele valgete hammaste särades:

“Pjeremiis om?”

“Ei ole.”

Võõras muutus saadud teatest väga rõõmsaks ja küsis naerdes:

“Pjernane om?”

“Om küll,” vastas Mats vaikselt. Võõra mehe pealetükkiv olek kohutas teda.

“Me tjemaga rjäägip?” ütles nüüd vanem mees.

Poisike kadus tarre ja tuli kohe tagasi Anuga, kes oli endale varnast mehe pikk-kuue õlgadele võtnud, sest jürikuu ilm oli vinge.

Nüüd liginesid nad kahekesi venelastele, kes seisid karuga lauda pool tahraeda.

Jälle tatsas ott lähemale, ajas õieli oma rohmaka pea, nuhutas imelikult õhku, väikesed tinased silmad kilamas.

“Nestor!” ähvardas vanem mees kiskjat puuga, mis oli tal olnud õlal.

“Tjere, illuss pjernane!” hüüdis Anule noorem venelane.

Minu vanaema kohmetus ja punastas. Tal olid küll roosad, lohukestega põsed ja värske jume, kuid kes oli teda nimetanud ilusaks?

Võõras märkas, kuidas tema meelitus Anule mõjus. Üle venelase ümmarguse näo lehvis sõbralik naeratus, mida jätkus valgumaks musta habemessegi. Salakesi pilgutas ta seltsimehele silma, näitas käega lauda poole ja küsis tungival toonil:

“Kurji vaim om?”

Vanem venelane, taibanud, et noorik ei saa aru, millest jutt, ruttas seletama:

“Me aap kurji vaim vjällä. Kahru aap, tjema mõist. A kurji vaim looma sisse jääp, väega alb olema. Luum sis vaivan om, vjäega aige, ei annap piim, ei sjüü ain. Me laut puhastama kurji vaimust, sis lähmä ljätt lõõbusasti vjällä, sjüüp ain, juup vesi. Kahru laut puhastama, mitte juits mure.”

Anule meenus oma osajaolehma närb olek. Pühik oli pärast Kuudsele toomist kurvaks jäänud. Laudas oli tal naabriks härg; muidu uimane ja pikaldane, surus Leku lehma lihtsalt eemale ja sõi paremad õled eest ära, jättes Pühikule kontsud. Anu oli küll härga lühemaks sidunud, kuid palju see ei aidanud – egas Lekut võinud ära puua. Teisel pool oli jälle Lehik, kes uustulnukat lausa vihkas ja püüdis teda ühtelugu puskida. Pühik oli siin võõras, ülearune ja soovimatu; ka teised loomad ei sallinud sissetungijat. Mõnel enesehaletsemise silmapilgul, kui noorikul oli ämmaga rägelemist või oli mees talle tusaselt sängis selja pööranud – tülitsemise peale Mihkli polnud mihkel! – tundis Anu ennast väga hüljatuna ja mõtles siis erilise kaastundega oma Pühikule: nemad kahekesi on siin kõigil ees! Harilikult ei kestnud niisugune ängistus kaua: ämmaga ütlemine ununes, mees pööras jälle kogu kehaga tema poole, abielu oli täis rõõme; oli ju vanaema tollal alles kahekümne kolme aastane ning hella ja osavõtliku südamega. Tema isa Evert oli toonud Palupera mõisast tõuvasika, üleni süsimusta, ainult valged tallukesed jalas, ning ema oli öelnud: kasvagu temast meie Anule osajaolehm. Anu ise hoolitses looma eest, vasikas käis tal kutsikana kannul. Nii tema isakodus Pastakul kui ka Kuudsel erines Pühik nudipäistest maatõugu suguõdedest: nimelt olid tal ilusad teravad sarved, kehaplaaniltki oli ta teistest peenem ja suursugusem. Ta oli ainus must lehm karjas, keda lambadki paistsid võõristavat. Kuid Kuudse koer talle peale ei läinud; noorik oli krantsile tänulik, et temagi hoidis Pühikut, Anu kallist lehma, kes sidus teda veel isatalu ja neiupõlvega.

“Meil ei ole kurja vaimu,” vastas ta.

Venelane, kes oli nooriku toonis tabanud ebakindlusenoodikese, naeris kogu näo särades ja seletas asjatundlikult:

“Hehehee! Kurji vaim om jegän talun. Ei olep laut, kon kurji vaim ei olep. Kurji vaim om kavval, pjäivä kurji vaim makap, a juuse tulep vjällä, kõss-kõss! kjäip ainu ja jõlgi piti, kurji vaim sis luuma vaivap. Lähmä like om, jarg muu-muu juuse tiip, a juless unest ei saap, tuuperäst kurji vaim vjäega alb om. A me kurji vaim vjällä aap, terve suvi vaim ei olep, sjugiseni prii ja lõõbuss elu. Illuss pjernane, lasep Nestor lauta, kahru tjüüd tunnep, puhastama.”

Noorik lõigi kahtlema: kes teab, äkki on tõesti süüdi mõni kuri vaim või koguni painaja, et lehm on nii närb. Senini polnud ta mingit rohtu leidnud.

Ta pidas mõne silmapilgu endamisi aru ja küsisis siis, mida mehed palgaks tahavad.

Noorem venelane naeris jultunult, pilgutas jälle vanemale karutantsitajale silma ja ütles:

“Nu, palgass palleme juumaja, kulla pjernane!”

Tahtmatult Anu naeratas.

Kuid Matsile see ei meeldinud, ta muutus kiivaks.

Poiss pööras pilgu karule, kes parajasti ajas laiali suuri tugevaid lõugu ja haigutas üleni paljaks oma koledad kihvad.

Selles oli midagi juhm-mõttetut ja ühtlasi ähvardavat.

Korraga Mats ihkas, et ei oleks siin seda võõrast häbematu pilguga meest ega Musta Märti – neist mõlemast õhkus ohtu. Et Anu ei lubaks neil – kas või kild kivi küljest! – ööseks siia jääda, vaid ajaks nad minema!

Anuvalt vaatas poisike vennanaisele otsa, andes pilguga märku: ütle ei! Ütle ometi ei!

Ent Matsi suureks pettumuseks lausus Anu:

“Koess kahru muial taluden om üüsess pantu?”

Perenaise niisuguseid sõnu kuuldes muutus vanem venelane libedaks nagu sulavõi.

“Sanna, pjernane. Sannan om lõõbuss.”

Karutantsitajad mõistsid, et nüüd on paras aeg: perenaine on pehmeks räägitud. Vanem mees kiskus ukse lahti ja noorem juhtis metsaoti lauta. Milline märul seal hakkas, seda on raske kirjeldada. Nagu kohutava unenäo torm käis üle loomade, kõik pistsid hirmõudse kurgupõhjahäälega mörisema, määgima, ammuma, rapsisid lõa otsas, surusid end surmahirmus üksteise vastu, otsekui oldaks neil noaga kõri kallal, tuimad härjad undasid madala hauataguse häälega, nagu vajutaks neil keegi millegi ränkraskega hingelõõri kinni – kiskja eest polnud kuhugi pääsu, ja kuri vaim oli neis kõigis kõvasti, sügaval sees. Ning Nestor märises valjusti, tema täitis oma ülesannet mõnuga, väljaõppinult, ehk mõningase pilkegagi – see polnud tal ju esimene ega arvatavasti mitte ka viimane kord talu karjalauta saatana sigidikest puhastada.

Vanem mees andis käega märku ja noorem laskis ketti pisut järele, kohmakalt tatsus Nestor lehmadele lähemale. Loomad oleksid või seinale karanud, kui lõad ja talve jooksul kogunenud paks sõnnikulade oleksid seda võimaldanud; niigi olid nende seljad peaaegu laes kinni. Karu mäuras, loomad karjusid kiledalt, jämedalt, härg luikas kõrge heleda häälega, kogu kari värises meeletust hirmust. Anu ja Mats jälgisid toimuvat heitunult, kuid venelased naersid, vanem vaoshoitult, noorem kärarikkalt, kõigest südamest, vasakut kätt vastu põlve tagudes.

Ka Peeter, Matsi kaheksa-aastane vend, oli tulnud õue, seisis Anu selja taga ja vahtis puhastamist ammuli sui pealt. Sündmustevaeses taluelus oli see lapsele haruldane, hirmuäratav, unustamatu vaatepilt.

“Sina, Piitre, ärä kae,” muretses Anu, “vänte ei saa üüse magada, nakat unen rüükmä.”

“Ei naka,” pomises minu kõige noorem vanalell, pahane, et vennanaine teda titaks peab, ja uuris tähelepanelikult võõraste meeste näoilmeid, veel rohkem aga karu ja hirmunud loomade käitumist, endal nina peas vesine.

Siis ütles vanem venelane nooremale midagi oma keeles, misjärel too talutas karu laudast välja.

“Avitass kjull,” vastas karutantsitaja Anu küsivale pilgule.

Loomade röökimise peale tuli kangaspuude tagant õue ka Mari, peremehe lesk ema. Talle jäi kohemaid silma, et noorem venelane on musta verd ja teda haaras ebausklik hirm: mustal mehel on kuri silm, see katkestab kudumise ajal lõimed ja nitsmed, niisugust meest ei tohi küll rehetarre kangastelgede juurde lasta, rikub viimati veel kanga ära! Ja siis kiitis too kardetav mees valju häälega, et kõik, kes Kuudse õuel seisid, kuuleksid:

“Kurji vaim om ljännu, njüid kari jaste edenep, jaa! Nu njüid kõik kõrran olema!”

Kahetamist kartes vastas Mari talle tõrjesõnadega:

“Sis olli parembide, ku sina es näe!”

“Nestor taht sjuia!” kuulutas vanem venelane. “Annap putru, leibä, pjernane!”

Noorem mees juhtis karu õue keskele ja küsis nõudlikult:

“Liha om?”

“Liha?” imestas Mari võõraid umbusklikult silmitsedes.

“Soolasilku ehk?” pakkus Anu.

Vanem venelane pidas vist nooriku sõnu pilkeks, kuigi Anu oli esitanud oma küsimuse puhtast südamest; igatahes pistis karutantsitaja vihaselt karjuma oma keeles, millest naised arvasid ära tundvat üheainsa tuttava kõlaga sõna: matt.

“Kas tahate matitäit silku vai?” tegi minu vanaema suured silmad. “Niipallu me anda ei saa. Kahru vast niipallu ei süü kah.”

Otsekui oleks Nestor mõistnud, et arutatakse tema toidusedelit, tõstis ta pahaselt mäurates häält ja tatsas ketti rebides naiste poole. Taluinimesed taganesid kohkunult tahraia äärde. Peeter põgenes kogunisti tareukse ette ja vahtis sealt, näpp suus, mis edasi tuleb.

Kett kõlises. Vanem venelane viibutas toobripuujämedust vemmalt ja hüüdis keelavalt:

“Nestor!”

“Serände luum või inemise kah ärä murda,” poetas Anu.

“Murdma kjull,” irvitas noor venelane. “Karu liha tahhap. Liha saap, ei murrap inemine.”

Mihkli ja tema noorem vend Jaan tulid koju. Peremees oli käinud veskil, Jaan aga teomehena mõisa karjaaedu parandamas. Enne ussaeda jõudmist hakkas mära äkki ärevalt õhku nuusutama, keerutas pead, vehkis sabaga, jäi lõpuks hoopis seisma, ja kui peremees teda tagant sundis, püüdis kõrvale pöörata. Kui Mihkli talle piitsaga nähvas, ajas hobune tagajalgadele püsti ja murdis aisa ära.

“Mõni nõiduss vai?” pomises noor peremees, käskis vennal hobuse juurde jääda ja rühkis ise õuele. Juba lauda nurga juurest silmas ta karutantsitajaid.

“Tjere,” ütles vanem venelane viisakalt.

Mihkli oli sünge kui kõuepilv.

“Minge oma kahruga kavvetside. Obene pelgäss te otti!”

“Obene vaja kah puhastama. Kurji vaim tjalle liiga tjegema,” asus noorem venelane ninatargalt seletama, kuid peremees käratas: “Jätke oma löri!”

Mihkli ei usaldanud võõraid ringirändavaid hulguseid, parema meelega kihutanuks ta ka need koos oma tokerja karuga minema, kui poleks selgunud, et lauda kurjadest vaimudest puhastamise eest oli ta usaldav naine lubanud venelastele öömaja.

“Messä niida teit?” küsis mees karedalt, kuid rohkem pahandama ei hakanud – naine oli esimest kuud raskejalgne.

Venelased, nähes koju saabumas peremeest ja ta venda, kaht noort tugevat meest, muutusid näost tõsiseks, eriti noorem, kelle pruunid silmad otsekui kustusid. Ööseks paigutati nad rehe alla. Ilm polnud nii külm, et seal poleks ööbida saanud, ja võõrad jäidki pakutuga rahule – seal olid nad oma Nestori lähedal, kes seoti kõvasti kinni seina sees oleva raudrõnga külge; mehed ise tegid aseme üks rekke, teine vankrisse õlgede sisse. Anu tõi neile sinna tanguputru, leiba, mõned soolasilgud ja kapaga taari. Vanem mees lõi risti ette ja asus sööma. Noorem venelane saatis lahkuvat perenaist kummaliselt kahetseva pilguga, põrnitses rahulolematult õhtulist, ohkas südamepõhjast – ja siis hakkas temagi leiba võtma.

Anu võttis aga lüpsiku ja läks lehma lüpsma. Laudas leidis ta, et Pühiku pea oli troogatanud verega koos. Ta tegi ukse laiemalt lahti, et asja lähemalt uurida, ja nägi, et tema osajaolehmal oli pahem sarv peast murdunud. Ning sarv ise valendas seinapraos, nagu oleks keegi ta sinna löönud.

Ta rääkis juhtunust mehele.

“Kahru irmut lehmäl sarve pääst,” arvas Mihkli.

Naine kaebas:

“Minu vaene Pühik!”

“Mõtslooma aisul om kõva vägi. Kadunu esä kõnel, kuis üitskõrd tullu kahrutantsitajase Mäha järve veeren tõllale vasta – säälkotsil, kon tuu ahtake kõvver tii om. Obese pannu kos kolmkümmend ülepääkaala pervest alla, kutsar sadanu pukist järve, pidänu ärä uppuma, üits obene olligi ärä lõpnu.”

Linnud siristasid õhtus kirkalt, püüdlikult, väsimatult.

Mats mõtles veel rehetareski karule. Hoolimata eemaletõukavast välimusest oli metselajas midagi mõistatuslikku. Kuidas suutis ta kurje vaime välja ajada, kui nägi välja ise nii lohmakas, rumal ja hale oma ahela küljes. Mis salavägi oli ta sees? Poiss tahtis Musta Märti lähemalt vaadata. Ta läks välja, kõndis pihamaal ringi, põues kevadõhtu kärsitus.

Kus Mats ees, seal Peeter järel, vennal takjana küljes, tüütamas teda oma kujutluspiltidega:

“Mes sis saa, ku kahru panna ärjä kõrvale adra ette?”

“Kahru murd ärjä maha.”

“A ku ma ei lase?”

Selle peale vend vaid naeratas.

“Messä arvat, kumb om kõvemba jõuga, kas Vanatont vai Must Märt?”

Seda ei osanud Mats öelda, mõtles natuke ja kostis siis, sest teadis, et nagunii ei jäta veli teda rahule:

“Sa pane na maadlema, sis näet, kumb kummale põlve rinnale vajotas.”

“Kas kahru jõvvass kivve pildu?”

“Mes ädä täl näid pildu om?” küsis Mats vastu.

“Vanatont jo pildse kivve Pühärist üle Arula Puka mõiste.”

Mats hiilis rehealuse värava juurde, seisatas, jäi kuulama.

Rehe all hakati õlgedes kahistama. Nurgas kuuldus kett kõlksuvat.

“Kahru krats ennäst käpäga kõrva takast,” teatas Peeter, kes vahtis väravapraost sisse.

“Tss!” keelas Mats.

Hinge kinni pidades kuulasid poisid rehe alt kostvat vaiksehäälset juttu.

Karutantsitajad arutasid omavahel, et äkki tulevad vaenulikud talumehed neile pimeduse varjus kallale, ega neid võõrausulisi või nii väga usaldada ühti. Ja nad hakkasid Nestorile peale lugema sõnu, et teda ei võtaks noa- ega kirvetera.

“Loeva vist oma keeli me esä palvet,” sosistas sedapuhku Mats väiksemale vennale.

Kui poisid oleksid aru saanud vene keelest, oleksid nende kõrvu ulatunud umbes järgmised sõnad:

Maa, sina raua ema, mine maaema sisse; puu, sina mine puuema sisse; teie, suled, minge linnuema sisse; olgu karuisa Nestoril maa peal palju ruumi! Nõnda kui veskikivid käivad ringi, nõnda keerelgu raud, teras ja vask karuisa Nestori ümber ringi, talle viga tegemata! Nii nagu tuisulumi ei lange otse iga puu peale, nõnda ei saa kõik otse ja jõuga langeda Nestori peale! Nõnda kui veskikivid käivad ringi, nõnda raud, teras ja vask käigu ümber Nestori ringi, teda tabamata! Ning karu kere jäägu veriseks saamata, hing rüvetamata; ja olgu vägev mu sõnade võim ning kestku kaua.

Poisse valdas ebausklik hirm. Kuri vaim oli laudast välja aetud, ta oli rahule jätnud Kuudse lambad, lehma ja härja. Kuhu oli ta nüüd pagenud? Kas siia, rehe alla?

Või olid need võõrad ise koguni kurjad vaimud ja nende Must Märt tõelikult Vanatühi?

Rahutult kahisesid õled, meeste hääled jäid lastest edasi vulisema vaikselt, ühetasaselt.

Ka rehetares polnud kõik majakondsed öörahus hingamas. Jaan oli roninud parsile, peagi kostis ülevalt vägevat norskamist, teomees magas õiglase und. Pärast Anuga ühteheitmist jäi Mihkli harilikult rõõmsalt, raskesti magama, kuid täna tal und ei tulnud. Ega peremees usaldanudki uinuda: ööbisid ju siinsamas, rehetare seina taga, mille ääres oli nende säng, karu ja võõrad mehed, kelle jutust ta ei mõistnud sõnagi, mis loomulikult süvendas usaldamatust veelgi. Jumal teab, mis neil mõttes on, et nad ikka veel omavahel tasasel häälel midagi arutavad. Kas uks on ikka küllalt kindel? Karu võib enda ketist lahti kaksata, või lasevad venelased kiskja nimme valla, et mesikäpp tuleks talumehi tsälgutama, oli ju üks võõras õhtul nooriku käest küsinud liha. Mihkli tõusis asemelt, liikus rehetoas ringi nagu vaim oma põlviniulatuvas valges hames, tõi ahjusuu eest kirve ja pani igaks juhuks käeulatusse, tänades mõttes õndsat isa, kes oli mõisa rauast tagunud uksele ette tugeva haagi. Kuid sagarad olid puust ja üpris viletsakesed. Kas ei jatkunud isal rauda või segas varane surm tal neid vahetamast?

Öö möödus küll ärevalt, siiski ei juhtunud midagi. Uus päev algas kangaspuude kolksumise saatel; Mari oli varakult ametis. Ega siin teistelgi pikka põõnamist olnud. Mihkli avas vaheukse ja nägi, kuidas venelased võtavad linnupetet; ka karule murdsid nad õhtusöögist järelejäänud aganaleivast palukese, tänasid peremeest öömaja eest, lõid risti ette ja asutasid pikema jututa teele.

Mats ja Peeter ärkasid Nestori mäuramise peale ja jooksid hameväel õue vaatama, kuidas karu teele asub.

“Ääd päivä, kahruke!” sosistas Peeter ja kõhvitses paljast säärt.

“Vai kahruke!” mõtles Mats lauda otsa juures seistes, ei lausunud aga sõnagi, ainult vaatas.

Poiste jalad läksid külmast siniseks, vinge tuul jahutas keha, hame all polnud ju midagi, kuid see oli harjunud asi. Niipea kui Nestori pruun pea ja venelaste sarvilise põhjaga mütsid kadusid silmist, jooksid nad ema juurde rehetarre, kus Matsi ootas ees ahjukütmine ning Peetrile kui väiksemale anti kätte niks ja pandi ta linast lõnga kerima.

Nestor, õpetatud metsloom, kes oskas ka tantsida, kui peremehed vemblaga ähvardasid, viidi ära, ent lauta ja kogu tallu jäi maha ta vari. Pühik oli saanud kõige rohkem kannatada, temale mõjus kurja vaimu väljaajamine kõige rängemini: lehm jäi päris haigeks. Ta piim venis ega kõlvanud söögiks. Osavõtmatult konutas loom laudahämaruses, ühel pool täitmatu Leku, teisel pool Lehik, kes püüdis oma peent tõugu naabrit alailma kaevata.

Osajaolehm liigutas kõrvu ja inises ainult, kui perenaine tuli teda leivakoorikuga meelitama.

Oli ehk tõesti õigus Maril, kes kaebas noorema venelase musta verd, mis ilmtingimata eeldas sellisel inimesel ka kurja silma; venelane oli karuga välja ajanud kurja vaimu, aga ise ehk samal ajal hoopis oma kurja silmaga kaetanud loomi ja võib-olla ka inimesi! Kuudse rahvas oli küll esiotsa terve, kuid Pühik ei andnud piima kätte. Rahvatarkus õpetas: tuleb lugeda viina peale. Kuid lähikonnas polnud niisugust inimest, kes oleks seda osanud.

Ja seepärast luges Anu ise Pühikule peale sõnu, mida tema ema oli kunagi lugenud kaetuse vastu:

Külä mehe, külä naise, külä tütrigu,

teie kiil, teie miil lihaliguss,

alt ütsämä aijatoe,

alt ütsämä põllupiinra,

alt ütsämä ainakuhja...

Leku põrnitses perenaist lilla silma läikides, asus siis nohinal sööma Pühiku õlgi. Anu peletas härja oma osajaolehma ninaesise juurest ära ning jätkas:

Külä kikka kirgva,

külä kana kaakva,

minu eläjäs tervess,

süümä ja juuma

Esä, Poja ja Pühävaimu nimel.

Aamen.

II

Ühel õhtul, kui Jaan tuli mõisast teolt, kargas Vanamõisa lauda juures Miirale ninna kõrtsimehe koer ja lõhkus hobuse nina hirmsal kombel ära. Haavast tuli palju verd, tee Vanamõisast Kuudsele oli täis punaseid verejälgi.

“Lahanu penile roosaga,” ütles Mihkli vennale etteheitvalt.

Jaan, toimunu pärast niigi õnnetu, kaitses ennast:

“Ta tulli nii äkki... Ma es saa midagi tetä.”

“Kas sa aukmist es kuule?”

“Es ole sääl suutäitki aukmist. Kivilauda takast vällä ja õkva märäle nõnna.”

Mari saatis poisid rehetare pimedatest nurkadest ämblikuvõrku otsima, et sellega verejooksu seisma panna.

Mihkli andis asja kohtusse.

Arula sinat (nii kutsuti rahva hulgas kogukonnakohut) mõistis kõrtsimehelt Kuudse hobusele välja valuraha. Tündsa Karl, üks kohtumeestest, püüdis koera kaitsta, öeldes, et kuna on kuulda olnud, et Vanamõisa Pauka on hea karjakoer, võiks talle “taakõrd andiss anda”. Teised kohtumehed jätsid aga tema eestkostmise tähele panemata ja kõrtsmiku koer mõisteti ärahäetamisele, millise otsuse kogukonnakirjutaja Johan Leesik (rahvasuus Leesk-Juhan) ka hanesulega Protocollbuch’i kandis ning mida oma kolme ristiga kinnitasid kõik kolm kohtumeest, kes oskasid küll lugeda, kuid mitte kirjutada.

Suurel ristipäeval, kui rahvauskumust mööda on keelatud tööd teha, sõitis Leesk-Juhan, koolmeister ja kogukonnakirjutaja ühes isikus, Vanamõisa, et järele vaadata, kas kohtuotsus on täide saadetud ja kuri koer surmatud.

Kõrtsimees lahutas leti taga käsi: Pauka olevat ära pagenud. Tegi ta ehk vigurit, ei pidanud midagi kogukonnakohtu otsusest? Kirjutaja pilk oli terav kui sinine piik.

Ei, kõrtsmik ei teadnud tõesti, kus kurjategija viibib, koer oli juba kolm päeva kadunud.

See polnud hea uudis.

See oli isegi nii kehv uudis, et Leesk-Juhan, muidu karske mees, tellis kõrtsimehelt polla viina, jõi sealsamas leti ees ära ja astus sõna lausmata uksest välja.

Mats oli Kuudse karjaga suurtee ääres. Õhtupoolik oli soe, päike käis rünkpilvede alt aeg-ajalt väljas, loomad sõid rahulikult kesal ja talled lõid kepsu, lehehõngust joobunud. Eemal, Kullamäe all olid koos kolme talu – Kollaku, Savikoja ja Tõrve karjalapsed; teiste hulgas ka veel väiksemaid, keda kodus seakarja ei pandud. Kostis naeru, huikeid ja kiljumist. Kuidas küll Mats ihkas nende seltsi! Ent vahepeal oli org, Savikoja heinamaa, ei saanud ju Kuudse loomi võõrale nurmele ajada, omapäi jätta ei võinud neid aga ammugi, nad oleksid jalamaid rukkisse läinud. Seepärast võis Mats vaid eemalt igatseda ja puhuda pajupilli, et põsed punnis. Elts, Liine ja Sohvi olid seal, Kollaku poisid – kõigi nendega oli ta talvel Rebaste koolitares veerimist õppinud. Mats kiikas silmanurgast karja poole, pidades mitmendat-setmendat korda aru, kuidas siiski asja korraldada nõnda, et saaks natukeseks ajakski teiste juurde lipata. Sõbrad olid teda huikunud üle oru ja Savikoja õue, kutsunud käega vehkides. Savikoja Sohvi oli tema poole vahtides isegi oma hõbedasel häälel hõlletanud:

Kae ku kavven, hõllele,

karja otsa, hõllele, õõ-õõ, hõllele,

ligi liina, hõllele, lehmä otsa, hõllele...

Vastuseks puhus Mats üle piiri pajupilli ja tappis paljastelt säärtelt sääski. Ilm oli vaikne, hääled kostsid kaunis hästi. Kollaku poisid maadlesid, püüdes tüdrukuile näidata, kui kanged ja osavad nad on. Nii väga oleks tahtnud Kuudse karjapoisski olla nende juures ja näidata, mida oskab tema. Kuid nüüd jäi üle vaid pigistada sõrmede vahel kiivakuivanud pajupilli ja leppida selle nõrga katkendliku häälega, mis vist ei ulatunudki teisteni.

Seejärel kostis Tõrve tüdruku häält; tema oli teistest karjalastest märgatavalt vanem. Jäme karjusekepp käes, kõndis ta ümber maadlevate poiste ja suurel kivil istuvate tütarlaste ning laulis:

Mia oia memme uttu,

mia kaidsa memme karja.

Memm tei mulle musta kuvve,

üdsimusta ündirigu,

tsiasõrast säbirigu,

kassikäpäst kasuka.

Mia sõida tunni,

eidä ütsä magama.

Susi tulli karja,

viis mõtsa minija lamba.

Nüüd pidi ta kellelegi lastest kepiga vastu selga koputama, et see tuleks teda asendama, kõndima ja kõõrutama. Laul vakatas, näitsik vaatas arupidavalt ringi ja pidas aru, keda kutsuda enda asemele jätkama.

Äkki tormas mööda teed Vanamõisa poolt karjalaste hulka valkjaskollane koer, saba sorus, ilatort lõugade vahelt rippumas. Esiteks kargas ta kallale Kollaku vanale, suurte sõrgadega lehmale, kes sõi kingul, tormas edasi ja pures ka teisi ning kihutas siis otsejoones edasi nagu püssikuul. Karjalapsed vehkisid vitsaga, jooksid kabuhirmus laiali ja karjusid kiledalt:

“Marupeni! Ui, ui, marupeni!”

See oli kõrtsimehe surmamõistetud koera teine ilmumine, sedakorda hoopis uues, hirmuäratavamas olekus. Ta lõhkus veel mullikaid ja lambaid. Ning leekis siis sõgesipäi edasi. Mats kuulis naabrilaste kirgumist ja märkas samas koera ennastki, kes lähenes mööda suurteed üle künkakühmu tuule kiirusel. Kuudse karjapoiss jättis kõik sinnapaika ja silkas ülepeakaela metsa poole. Alles laiade käpjate okstega kuuse alt usaldas ta tagasi vaadata. Koer lõhkus Pühikut, kes oli teistest eraldi tee ääres söömas, ja kablutas kohe edasi Paaksi poole otsekui lambut, kellel on viia kiire sõjapuhkemise teade. Poisike silmitses kuuske, kuhu ta oleks võinud viimases hädas ronida; lõppeks pääsesid ta keelepaelad lahti ja ta karjus nii valjusti kui vähegi jõudis:

“Marupeni! Marupeni! Appi!”

Tüki aja pärast ilmus teel nähtavale kaks ratsameest: ees kappas Arula mõisa valitseja kõrvi täkuga, jahipüss seljas, tema kannul Leesk-Juhan võigu ruuna turjal, potisinise pikk-kuue hõlmad lehvimas, õlal maailmatu pikk puust heinahark.

Nemad ajasid taga Vanamõisa koera.

Kui Anu puust lüpsikut põlvede vahele surudes videvikus lehmade all kükitas, ilmus Kuudse õuele Leesk-Juhan märjaksaetud hobusel: ta oli ühekaupa läbi ratsutanud kõik ümbruskonna talud, kuhu marutõves koer võis olla jõudnud, küsitlenud pererahvast ja karjaseid, et välja selgitada, kus ja keda on hullunud Pauka hammustanud. Kuid heinaharki tal seljas ei olnud. Seks polnud ka enam vajadust – Tündsa oli viimane talu, kuhu õnnetu peni jõudis, seal lõi peremees Karl ta adrakolgiga surnuks.

“Kas marupeni te luume om putnu?” hõikas kirjutaja tallist tulevale Mihklile.

Peremees oli alles nüüdsama nurmest koju jõudnud. Ta hõikas haopinu juures toimetavat venda.

Mats loivas lähemale. Juba eemalt tundis ta viltkübara järgi ära koolmeistri.

“Messa kangutat! Tule valembide!” sundis Mihkli.

Nõudlikult küsis Leesk-Juhan hobuse seljast oma kasvandiku käest:

“Kas marupeni puresi mõnda Kuudse luuma?”

“Pühikut vist,” venitas karjapoiss arglikult.

“Vist? Kas sa sis es näe?”

“Ma joosi pakku.”

“Õigede teit, et pakku,” kiitis koolmeister. “Tuleta miilde, kas ta viil kedägi purri?”

“Palt Pühikut.” Mats vaatas Leesk-Juhanile ujedalt otsa. “Ta kedrut jälle edesi.”

“Täl es ole aiga, ta olli aige. Viijälestustõbi om üits irmuss aiguss,” seletas koolmeister.

Laudauksest kostis lüpstava piima sorinat.

“Kon tuu puretu lehm teil om?” uuris nüüd Leesk-Juhan. “Tuud ei tohi tõistega kokku laske.” Ja peremehele: “Kutsu naine tänne!”

Mihkli läkski Anu järele. Minu vanaema tuli, paljad jalad virtsaga koos, palged õhetamas, peas linane pleekinud rätt.

“Ega sa, pernane, ei ole onte marupeni puretu lehmä piima pruuknu?” usutas koolmeister.

“Pühikul om rammune piim. Kõge rammusamb Kuudsel.”

“Rammune piim! Kas tahate kõik tan marru minna vai?” käratas Leesk-Juhan. “Ku sa ütte anumade nüsset, vala maha! Perämädse tilgani! Aiguss nakass teile külge, kas saat aru?”

“Kas ta õkva prõlla marru lätt,” kahtles peremees. “Alati ei lää.”

Kogukonnakirjutaja sai kurjaks.

“Tan ei saa olla katsipidi mõtlemist! Kas oodate seenikavva ku pistate irmsa helüga rüükmä, nakate suust vattu vällä aama. Sis lüvväss teid raudahildega saina külge kinni, sinna te koolete põrguvalu kätte. Kon om märä, keda Pauka purri kõge enne?”

“Obest ei tohi puttu!” läks Mihklil kops üle maksa. “Ma lää vai käsitside pääle, ku...”

Kuudse koljati vihastamine tegi Leesk-Juhanile nalja.

“Kellele pääle, kulla Mihkli?” küsis ta muigega. “Nimitä mulle, kiä tuu süidläne om ja mia lää üten sinuga tälle käsitside pääle.”

Kuudse peremees põrnitses teda mornilt.

Koolmeister jätkas õpetlikult, ise hobuse seljas nagu potisinine kubu.

“Opetaja Kautzmann kõnel meile kerkumõisan, ku kuulmeistride konverentsi pidäsi, merände irmuss asi om viijälestustõbi. Saksa seitungin saisnu, et konnegi vällämaal lännu terve külätäis inemisi marru. Tuuperäst, et ei ollev õigel aal penipuretuisi luume ärä äetadu ja arvatu, et küll taa ädä lätt niisaate müüdä. A es lää. Meil või niisaate minna, ku me midagi ette ei võta.”

Pealtnäha ei paistnud Leesk-Juhani sõnad noorperemehele mingit mõju avaldavat. Tõelikult kohutasid need teda väga, kuid ta ei näidanud välja. Kaks tööhobust tookord Kuudsel oligi, kolmas oli sälg, keda alles kevadtalvel lumeteega oli ree ette õpetatud. Kui mära ära häetada, millega ta – armas Jumal küll! – siis mõisale hobusepäevi teeb, oma tööst rääkimata! Hobuseid tuli hoida, see oli lapselegi selge, ja seda Mihkli tegigi. Ega ta naljapärast läinud mära lõhutud koonu pärast kohut tülitama. Kust ja mille eest oleks ta asemele saanud niisuguse tubli veolooma, nagu oli seda Miira?

“Kas peni olli joba sis aige, ku ta sinu märrä lahkse, tuud ei saa kuikimuudu kinmäss tetä. Ma arva, et olgu, jäägu obene prõlla pääleki ellu. A nigu sa temä olekin merästki muutust tähele panet, mes või aigusest tulla, sis...” Koolmeister tundis, et annab järele seal, kus oleks pidanud südame kõvaks tegema, kuid õige oli ka see, et hobusest on lihtne lahti saada, kuid raske teda kasvatada, ja veel raskem osta.

Mehed kaevasid Kullamäe küljel. Kevadine päike tõusis eredalt, palavalt, ähvardas tulla kuum päev.

“Päiv paistuss kas võtku.” Paaksi Peeter kehitas paklaseid pükse, vajutas palja tallaga labidalehte ja heitis üle auguserva välja suure labidatäie kruusa.

“Võtt õkva nõrgass,” kaebas Vanamõisa kõrtsmiku sulane, paksu punase näoga noormees.

Kuudse Jaan naeratas ja lausus õrritavalt:

“Poiskese võtt nõrgass, mehele and jõudu.”

Vanamõisa poiss sai vihaseks.

“Mes sa esi olet! Kah poiske!”

“Sina olet poiskesest viil poisksemb! Kõrvatagutse periss like!” pilkas Jaan.

“Tuiapää!”

“Lase kõrva emäl kuivass pühki, sis tule kõnelama!”

Kõrtsmiku sulane ähkis ja puhkis kui härg künnivaol. Ta nägu läks veel punasemaks.

“Ärä, Jaan, poissi tsusi, tuu tule külge kah,” tähendas Paaksi Peeter.

Ning Kollaku Rein lisas:

“Nigu marupeni.”

Need sõnad tõid mehed jälle tagasi karmi tõelusse, Kullamäe külje sisse kaevatavasse kruusasesse hauda. See oli kästud teha lai ja sügav. Kaevake nii sügav kui jõuate, oli öelnud mõisavalitseja.

Mihkli vaatas päikese poole, ühmas:

“Täämbä nakass käredalt kõrvetama.”

“Suvi om kätte jõudnu. Külm kevväi saa läbi,” kinnitas Tõrve Aadu.

Ta labidas kõlksatas millegi vastu.

“Rahapada!” naeris Jaan.

“Tan Kullamäe külle pääl ollev jah üüse tuld nättu,” teadis Paaksi peremees. “Tan või küll kulda olla.”

Vanamõisa sulane läks kuuldust kohe põlema.

“Võtame kätte ja kaivame mitmekeisi mäekülle üless, saame rikkass!” seletas ta õhinal.

“Poiskesel iks poiskese jutt,” nöökas Jaan.

“Ma ei või suud kah valla tetä, sina joba tsurkman.”

“Jätke järgi,” keelas nüüd Mihkli, kes oli kogu aeg vaikselt mulda loopinud. “Kas tiiäte, pallu masse Elenurme mõisa?”

Ainult kruus sahises. Viimaks poetas Paaksi Peeter:

“Kost me tiiäme? Ei tiiä.”

Mehed ootasid, et Kuudse peremees ütleb ise, palju. Kuid Mihkli tunnistas:

“Miä kah ei tiiä. Om kuulda, et uus omanik ollev käinu mõisat kaeman. Üits Middendorfi-nimeline...”

“Jälle mõni kindral vai?” mõistatas Jaan. “Niigu tuu Pühäri Stryck.”

“Ei tiiä...”

Mehed kibelesid haua valmiskaevamisega. Oli ju see kibekiirel ajal ootamatult vaheletulnud töö, pealegi kammitses meeli hirm ja ebakindlus. Hull koer oli küll Looja karjas, kuid tema lõhutud loomad olid alles. Ja paljalt nende olemasolust lehvis Meema küla talude kohale midagi pahaendelist ning saatusrasket. Teadmatus süvendas hirmu veelgi. Nagu niisugustel puhkudel ikka, levis ärevakstegevaid kuulujutte, tuletati meelde sugupõlvedetaguseid sõja- ja katkuaegu, teati rääkida hirmuäratavaid lugusid, mis kuskil naabervallas kellegagi sündinud; hirm pani rahva teadvuses ühte patta nõrgamõistuslikkuse ja marutõve.

Valitseja käsk oli: matta kõik loomad, kes hammustada said. Kui muidu ei saa, siis elavalt.

Ja ükski ese, riie ega tööriist ei tohi nendesse puutuda. Kui miski asi on määrdunud haige looma ila, sõnniku või verega, tuleb seesinane ära põletada; kui loom on kuskil midagi lakkunud, tuleb ka see ese, riie, tööriist armutult põletada või veel parem – kaevata maa sisse, sest pole teada, kui mõjus abinõu on põletaminegi; on ju veejälestustõbi üks väga hirmus ja parandamatu haigus.

Kas Pühik oli juba haige?

Kas ta lähebki marru?

Kui ei lähe, milleks teda siis sinna Kullamäele vedada?

Mihkli kaldus täitma mõisavalitseja ja kogukonnakirjutaja korraldust. Nii oli lihtsam ja kindlam, polnud vaja vaevata oma pead ega arutada naise ja emaga, mida lehmaga ette võtta. Nagunii ei teadnud keegi, kuidas oli lugu tõelikult; kes nägi lehma sisse?

Kuudse perenaine nuttis kibedasti, kui tema kallist lehma hakati ära viima.

Ta pakkus oma osajaolehmale leivakoorikut ja kiputas teda vitsaga.

See oli hüvastijätt Pühikuga.

Mats ja Peeter seisid eemal. Neil oli keelatud lehma puutuda. Ka ei tohtinud nad vanemate vendadega kaasa minna, sest see, mis Kullamäel toimub, polnud määratud laste silmadele ja kõrvadele.

Miira oli juba vankri ees, lehm seoti pära külge. Mihkli istus peale, Jaan hakkas looma tagant ajama. Ega Pühik vastu puigelnudki, ainult mäest alla minnes vaatas korraks lauda poole ja ammus ütlemata haledalt, liigutas siis kahtlevalt kõrvu ning jätkas rahulikult ja väärikalt teekonda.

Samal ajal hakati nakkuskahtlasi loomi kokku vedama ka teistest ümbruskonna taludest. Ega nad tahtnud tulla, ajasid sõna otseses mõttes sõrad vastu – neid veeti, tõugati, malgutati. Kollaku vana lehm, keda Pauka oli Savikoja karjamaal esimesena hammustanud, oligi vist juba marus, igatahes röökis ja ilatses ta vankri taga kõige koledamal kombel; kui ta oli tõesti nakatunud, siis oli temal küll tõve lõimetisaeg olnud haruldaselt lühike.

Oli kohale toodud suur Kuudse sepale kuulunud vasar; sellega virutas Jaan lehmadele ja kahele härjale sarvede vahele. Tumedalt mõurates varisesid õnnetud loomad ta hoopide all. Siis tuli Pühiku kord ja seal lõi mu söaka vanalelle käsi värisema, ta sihtis pära külge seotud lehma, seistes vankril – iseteadev, lihased pingul ja kulm kortsus nagu Heraklesel, kes asub sooritama oma seitsmendat vägitööd. Ent jõulise teopoisi ees polnud tuld sülgav Kreeta härg, vaid kaks vasikat vana, murdunud sarvega lehm, kes ammus järelejätmata, haledalt, surmahirmust: üleüldine meeleolu oli temassegi hakanud.

“Ei saa,” pomises Jaan, “ei ole süänd, oma talu luum! Piitre, tule appi, pane lahmak ärä!”

“Arvat, et minul om süänd,” vastas Paaksi peremees, kuid võttis siiski Jaani käest vasara ja ronis vankrile. “Jäle tüü! Os nüid venelase oma kahruga tan, kargase looma esi auda nigu üits lõhn.”

“Vai üle avvaki viil,” arvas Vanamõisa sulane.

Peeter viivitas.

“Lahka takastkätt!” õpetas Kollaku Rein, kes oli kaks oma lammast pika puuga vagaseks teinud ja hauda ubinud.

Otsekui mõistes inimkeelt, pööras Pühik pea kõrvale ja hakkas lõa otsas viimasest jõust rabelema.

“Piä, piä! Näeh! Ega miä sinu, tühjä, enge ei võtass, a ei päse! Sa aat kogu talu marru! Mes sis saa!” kõneles Peeter loomaga värahtavi hääli.

“Lahka takastkätt!” õpetas Kollaku Rein jälle, ja kordas seda puhu aja pärast veel kolmandatki korda. Kuid siis sai Peetril mõõt täis, ta viskas vasara vankrile, kargas maha ja ütles:

“Nii kange oppeja olet, proomi esi.”

Ning astus Kuudse lehma juurest eemale.

“Kuis valitseja käsk täidetüss saa, tuu olgu peremehe mure,” seletas Rein.

Lõppeks ei jäänudki üle muud, kui Mihkli ise ronis vankri peale, haaras vasara ja virutas pikemalt mõtlemata. Aga nii õnnetult, et pühkis Pühikul teisegi sarve peast. Õudse häälega mõurates vaatas lehm peremehele otsa niisugusel pilgul, et Mihklil pööras kõik sees pahupidi. Kuudse peremees hüppas vankrilt maha ja lajatas vasaraga kõigest jõust loomale vastu otsmikku, endal vesi silmas. Korisedes langes must lehm kokku; kael jäi lühikese lõa tõttu vankri külge rippu. Siis raius Jaan nööri kirvega läbi ja Pühik kukkus kruusale, üleni süsimust, valged tallukesed jalas.

Teised loomad olid juba hauda aetud. Seal nad vedelesid hunnikus – segamini lehmad ja lambad, kaks härga ka, ning Pühik lükati suurte õrtega neile peale – pea ripakil, silmad klaasistumas.

Sõnalausumata hakati mulda peale kühveldama. Labidatäied langesid tumeda mütsatusega korjustele, kruus sahises. Ent kõik loomad polnud veel surnud, hoobid olid neid ainult uimastanud; teiste all ja vahel hakkasid nad avaldama elumärke, vähkrema, viimaks mõuramagi; üks Kollaku musta peaga lammas häälitses helehaledalt.

“Kole asi,” ütles Savikoja Juhan, ebamäärases vanuses mees, kelle renditalu maa peal too jube matmine toimus; tema põletas löövis mõisale telliseid, paklased püksid olid savist pruuniks paakunud, juuksed samuti; ta oli väikest kasvu, sitke ja kortsunud näoga, kuid valju bassihäälega. “Väega kole asi,” kordas ta pasundades. “Pildke kipembide, et na vakka jääss. Valitseja os võinu looma püssist maha laske, ei os meil vaja tan mürrätä. Kas täl sis põdrakuule es ole vai?”

“Saksa oitva püssirohtu jänessejahiss,” arvas Paaksi Peeter ja sülitas; tal oli süda pahaks läinud.

Tõrve Aadu, jalas viisud, pikad õlgadele ulatuvad juuksed täis kõõma, togis üle hauaperve Savikoja verevat Punikut.

“No messä lõugat!”

“Ärä rohmi lapjuga, kae ku purskass sulle verd vasta näku, läät kah peräkõrd marru,” hoiatas Kuudse Jaan.

“Sis ma joose opmanile ja Leesk-Juhanile ammastega külge nigu üits räkin.”

“Sis pandass küll püss paukma,” pasundas Savikoja Juhan.

“Sis om jah püssirohusarven pulvrit külländ,” kinnitas minu vanaisa ja ajas kiirustades hauda kinni, et ometi vaibuks see veel mulla altki kostev verd tarretama panev röökimine, mis ajas kõigil matjail kananaha ihule.

Paaksi Peeter vangutas pead.

“Taa om niisaate kole ku Pühäjärve sõda.”

“Koledamb,” kinnitas Savikoja Juhan. “Pallu koledamb. Na joh ilmsüitä looma.”

“Tuless ote vanembavihma. Taa keväjä ei oleki õiget sadu ollu,” lausus Kollaku Rein taevasse vahtides ja viskas labida vankripõhjale.

Nad peaaegu põgenesid minema. Savikoja Juhan ja Tõrve Aadu suundusid Vanamõisa kõrtsi, et ennast viinatilgaga vabastada painavatest piltidest, mis ei tahtnud kuidagi silme eest taanduda.

Kuudse poisid sõitsid koju. Mihkli kohta ei sobi küll öelda poiss, oli ta ju suure renditalu peremees, kakskümmend kaks aastat vana ja käinud mitu talve Pärnus viina- ja kaubavooris; olgu siis pealegi poiss ainult kaheksateistkümneaastane Jaan, temale see sobib. Nõndaks – laseme neil rahumeeli sõita 1850. aasta kuumal kevadpäeval ja oma mõtteid mõlgutada. Mida mõtles vanalell, tulevane Vene soldat, ei tea, kuid minu vanaisa muretses, kas Miira jääb ikka terveks või tuleb temagi ära hävitada, kui hakkavad ilmnema hirmsa haiguse tundemärgid.

Nende selja taga Kullamäe põõsastikus laksutas ööbik ja toomingate õiterohked oksad ulatusid peaaegu kruusase kääpani, mis pleekis palava päikese käes järjest valgemaks.

(1998)