Esimene peatükk "Eilse päeva saarest"
Is the Pacifique Sea my Home?
John Donne, Hymne to God my God*
Stolto! a cui parlo? Misero! Che tento?
Racconto il dolor mio
a l’insensata riva
a la mutola selce, al sordo vento
Ahi, ch’altro non risponde
Che il mormorar de l’onde!
Giovan Battista Marino, “Eco”, La Lira, XIX*
1. DAPHNE
“Ma olen uhke oma alanduse üle ja kui taoline kuulsus on mulle juba määratud, siis ma peaaegu naudin oma kohutavat pääsmist; ma usun, et olen ainus inimrassi esindaja, kes pärast laevahuku läbielamist on leidnud end mahajäetud laevalt.”
Nõnda kirjutas Roberto della Griva oletatavasti juulis või augustis 1643. aastal.
Kui palju päevi oli ta hulpinud lainetel, seotuna lauatüki külge, päeva ajal näoli, et päike ei pimestaks silmi, kael õieli, et vesi suhu ei tungiks.
Tema kirjad ei anna seda teada ja jätavad mulje, nagu kestnuks see terve igaviku; aga ta ei saanud nõnda lainetel loksuda üle kahe päeva, sest kauem poleks ta Phoebuse noolte all vastu pidanud (nagu ta ise nii poeetiliselt kaebleb), nii põdur nagu ta oli, ööloom kaasasündinud defekti tõttu.
Ta ei lugenud tunde, ent oletatavasti rahunes meri otsekohe pärast seda, kui järjekordne tormi-iil oli uhtnud ta vette “Amaryllise” pardalt, ja aastaajal, mil ekvaatorist lõuna pool valitseb mahe talv, libises parvetaoline moodustis, mille ta oli madruselt saanud, passaattuultest triivituna mööda siledat merepinda, kuni hoovused kandsid selle vaiksesse lahesoppi.
Oli öö, ta oli tukkuma jäänud, ega pannud tähelegi, et läheneb laevale, kuni laud põrkas kolksatades vastu “Daphne” vööri.
Kui ta äkki täiskuuvalguses märkas, et kiigub laeva pukspriidi all, millelt rippus alla köisredel (Jaakobi redel, nagu selle kohta ütles isa Caspar) tuli ta mõtlemisvõime otsekohe tagasi. Ilmselt oli tegu meeleheite kannustava toimega: ta püüdis otsusele jõuda, kas ta kulutab rohkem jõudu, kui hakkab karjuma (aga kurk põles nagu tules) või kui ta püüab vabastada end köitest, mis olid lõiganud ta ihusse sinised vorbid, ja katsub üles ronida. Ma usun kindlalt, et taolistel puhkudel omandab surija hällis madusid kägistava Heraklese jõu. Roberto kirjeldab seda seika üpriski ebamääraselt, aga kuna ta laeva ruhvi nii või teisiti siiski jõudis, siis tuleb oletada, et ta vinnas ennast kuidagimoodi redelist üles. Võttis see tal aega nii palju kui võttis, kurnatusest kokku varisemas, veeretas ta ennast üle reelingu, roomas üle köite, nägi, et ruhvi uks oli avatud Ilmselt vaistu ajel leidis ta üles veetünni, ajas ennast selle najale püsti ja sai kätte keti küljes rippuva kruusi. Ta jõi niipalju, kui temasse vett mahtus, ja varises siis kokku küllastatuna sõna kõige otsesemas tähenduses, sest tõenäoliselt sisaldas see vesi nii palju igasuguseid putukaid, et seda võib nimetada nii söögiks kui ka joogiks.
Ta pidi olema maganud terve ööpäeva; võime seda küll vaid oletada: kui ta avas silmad, siis oli öö, aga ta tundis, nagu oleks ta uuesti sündinud. Nii et see ei olnud enam sama öö, vaid see oli uus öö.
Talle aga tundus, et tegemist on sellesama ööga, vastasel korral oleks ju keegi ta möödunud päeva jooksul üles leidnud. Kuuvalgus, mis tungis sisse laevalaelt, valgustas kambüüsi, lee kohal rippus katel.
Ruumil oli kaks ust, üks viis pukspriidi poole, teine tekile. Roberto vaatas välja tekiuksest ja nägi nagu päevavalgel korralikult kokkupandud taglast, kepslit, maste kokkurullitud purjedega, suurtükke suurtükiavade juures ja kajutiteki piirjooni. Ta hõikas paar korda, kuid talle ei vastanud keegi. Ta läks parempoolse reelingu äärde ja ta pilgule avanes umbes miili kaugusel asuva briisituules õõtsuvate rannapalmidega Saare kontuur.
Kuhtuvas hämaruses helendava liivaribaga ääristatud rannajoon tegi käänaku ja Roberto ei osanud öelda, kas tegemist on saare või mandriga.
Ta läks vastasparda äärde, kust paistsid – seekord üsna kaugel, peaaegu horisondil – juba teiste mäeahelike tipud, ka need laugusid maaninade suunas. Peale selle ei olnud näha midagi peale mere, mis tekitas mulje, et laev oli jooksnud madalikule siis, kui läbis mingit väina. Roberto jõudis järeldusele, et kui tegemist ei olnud kahe saarega, siis pidi tema pilgule avanema ühelt poolt saar ja teiselt poolt mingi manner. Ma ei usu, et talle oleks tulnud pähe mingi muu võimalus, kuna ta polnud kuulnudki laiadest väinadest, kus võiks tunduda, nagu asuksid kahe mandri vahel. Niisiis, olgugi et tal ei olnud aimugi määratute kontinentide olemasolust, tabas Roberto märki.
Merehädalise kohta polnud ta olukord sugugi halb: kindel pind jalge all ja maa peaaegu käeulatuses. Ent Roberto ei osanud ujuda. Varsti avastab ta, et pardal pole ainsatki päästepaati ning et vahepeal on hoovus kandnud eemale ka laua, mis oli toonud ta laeva külje alla. Nõnda et pääsemisrõõmu varjutab ahastus – kolmekordne tühjustunne: tühi on meri, tühi on saar meres ja tühi on laev. “Ahoi, on siin keegi?” hüüdis ta kõikides keeltes, mida oskas, ja märkas samas, kui nõrk oli ta hääl. Vaikus. Nagu oleksid pardal kõik surnud. Ning mitte kunagi ei olnud ta – nii aldis kui ta oligi sarnasusi märkama – nii hästi märki tabanud. Või peaaegu et märki tabanud – ja just sellest ma tahaksingi teile rääkida, kui ma vaid teaksin, kust alustada.
Olgugi et tegelikult olen ma juba alustanud. Merehädaline, kurnatuse viimases staadiumis, triivib merel; lõpuks halastavad lained ta peale ja kannavad laevale, mis tundub tühjana, nagu oleks meeskond selle just äsja maha jätnud, sest kui Roberto komberdab kambüüsi, leiab ta sealt lambi ja tulekivi, nagu oleks kokk need enne magamaheitmist valmis pannud. Ent mõlemad rippvoodid kolde kõrval on tühjad. Roberto süütab lambi, vaatab ringi ja avastab küllaltki suured toiduvarud: kuivatatud kala ja kuivikuid, mis olid küll niiskusest rohekaks tõmbunud, aga mida on võimalik noaga puhtaks kraapida. Kala on tulisoolane, ent pardal on küllaldaselt magedat vett.
Nähtavasti taastas ta kiiresti oma jõuvarud või siis andis talle jõudu kirjutamine – niivõrd kõrgelennuliselt kirjeldab ta oma esimest peosööki: ealeski pole Olümpose jumalad maitsnud midagi taolist, oo, magus ambroosia tõotatud maalt, oo, koletis, kes kinkis mulle surma läbi elu Nõnda kirjutab Roberto oma südame Valitsejannale:
Minu varju päike, minu öö valgus,
miks taevas ei hävitanud mind sellesama tormiga, mille ta nii julmalt oli lahti päästnud? Milleks oli vaja aplast merekuristikust välja kiskuda minu keha, kui nii kohutavalt ja veel õnnetumas üksilduses pidi vältimatult hukka minema minu hing?
Kui taevas ei halasta mu peale ega aita mind, siis ei loe Te võib-olla mitte iialgi seda kirja, mida ma Teile kirjutan, ning hääbudes nagu tõrvik nonde merede valguses, haihtun ma pimedusse Teie silmis nagu Selene, kes nautinud liialt – oh õnnetust – oma Päikese valgust, ja kaob vähehaaval oma teekonnal meie planeedi serva taha, kui tema Käskija Valgusallika kiired ei küündi enam temani ning ta muutub esmalt kitsukeseks nagu sirp, mis lõikab läbi ta elu, ja seejärel, üha enam kahvatudes, lahustub ääretul lasuursel kilbil, kuhu leidlik loodus on paigutanud oma saladuste müstilised embleemid ning heroilised vapid. Minetanud Teie pilkude valguse, olen pime, sest Te ei vaata mind enam, olen tumm, sest Te ei kõneta mind enam, olen mälutu, sest Te ei mäleta mind enam.
Ma olen vaid elus, hõõgav tuhmus ja varjuleek, ähmane viirastus, mida mu mõte, mis kunagi ei muutu, püüab seostamata vastuolude puntra kaudu anda edasi Teie mõttele. Päästes oma elu sel puust kaljul, sel hulpival bastionil, mis kaitseb mind, mere vangi, mere eest, armuliku taeva poolt karistatud, maetud sellesse sügavasse sarkofaagi, avatud kõigile päikestele ses õhust koosnevas koopas, ligipääsmatus vanglas, mis pakub mulle põgenemisvõimalust ükskõik mis suunas, on mu meeleheitlikuks sooviks Teid kas või kordki veel näha.
Valitsejanna, kirjutan Teile, et asetada Teie jalge ette vääritut andi, minu igatsuse närbunud roosi. Ent ma olen uhke oma alanduse üle ja kui mulle on saatusest määratud niisugune eesõigus, siis ma rõõmustan peaaegu oma kohutava pääsemise üle; usun, et olen kõikide inimeste seas ainus, kelle laevahukk on paisanud mahajäetud laevale.
Aga kuidas siis nii? Otsustades selle esimese kirja kuupäeva järgi, tuleks arvata, et Roberto kirjutas selle otsekohe pärast laevale jõudmist, kui oli leidnud kapteni kajutist kirjutusvahendid, veel enne seda, kui oli laeva üle vaadanud. Ometi pidi tal, otsekui haavatud loomal, kuluma vähemalt pisutki aega, et jõudu koguda. Võib-olla on tegemist armunu väikese kavalusega ja tegelikult uurib ta kõigepealt välja, kuhu on sattunud, ja alles seejärel asub kirjutama, dateerides oma kirja varasema kuupäevaga? Aga milleks seda, kui ta ju teab, oletab, kardab, et need kirjad ei jõua iialgi pärale, ja ta kirjutab neid vaid enese piinamiseks (piinavaks lohutuseks, nagu ütleks ta ise, aga meil ei maksa tema stiili üle võtta)? Pole kerge rekonstrueerida kangelase tegusid ja tundeid, kes kahtlemata on haaratud tõelisest kirelõõmast, ent kelle kohta pole teada, kas ta väljendab seda, mida tunneb, või seda, mida armukunsti reeglite järgi oli tema ajal ette nähtud tunda – ent teisest küljest, mida me teame üldse erinevusest kiretunde ning selle väljenduse vahel ja kumb neist on esmane? Niisiis, ta kirjutas iseendale, ja see pole kirjandus, vaid armunud nooruki eneseväljendus, kes unistab võimatust, kirjates paberilehte oma pisaratega mitte igatsetu eemalviibimise tõttu, kuna tegemist oli olnud pelgalt kujutelmaga ka siis, kui naine viibis läheduses – vaid üksnes kaastundest iseenda vastu, olles armunud armastusse
See süee võiks ju olla aluseks romaanile, ent jällegi, kust alustada?
Ma arvan, et selle esimese kirja kirjutas ta siiski hiljem, vaadanud enne laeva peal ringi, kõike nähtut aga kirjeldab ta juba oma järgnevates kirjades. Ent taas: kuidas tõlgendada päevikut, kus keegi püüab teha eredate metafooride abil silmanähtavaks seda, mida tema haiged silmad on näinud vaid öösel? Roberto ütleb, et nägemine jäi tal kehvaks Casale piiramise ajal, kui kuul riivas ta meelekohta. See võib ka nii olla, ent teises kohas kinnitab ta, et silmad jäid nõrgaks katku tagajärjel. Roberto ei saanud kiidelda tugeva tervisega, pealegi oli ta, nagu mulle tundub, hüpohondrik. Ühest küljest võib tema valgusekartlikkuse põhjuseks pidada lihtsalt musta sappi, teisest küljest aga mingit vana haigust, mille kulgu olid ehk veelgi kiirendanud härra d’Igby preparaadid.
Tundub olevat täiesti kindel, et purjetades “Amaryllisel”, viibis ta kogu aeg ülateki all nii oma valguskartlike silmade tõttu kui ka selleks, et hoida silma peal alumistes laevaruumides toimuval. Mitu kuud täielikus pimeduses või siis hämara õlilambi valgel – ning seejärel kolm päeva vrakirusul ekvaatori- või troopikapäikese kiirte all. Kui ta maandub “Daphnel”, kas haigena või mitte, siis vihkab ta päikest. Esimese öö veedab ta toibudes kambüüsis, teisel ööl teeb oma esimese uurimisretke laeval ning seejärel kujuneb rutiin välja juba nagu iseenesest. Päike hirmutab teda, mitte üksnes seetõttu, et silmad ei talu päikest, vaid tunda annavad ka põletushaavad seljal, ja ta poeb pakku nagu loom urgu. Imekaunis kuu, mida ta kirjeldab, värskendab teda öösel, päeval on taevas samasugune kui igal pool mujal, öösel aga avastab ta uusi tähtkujusid (heroilisi märke ja müstilisi embleeme, nagu ta neid nimetab), see on nagu teatrietendus, ta veenab ennast, et säärane on ta elu veel pikka aega, võib-olla surmani, ta loob paberil oma Valitsejanna kuju, et teda mitte kaotada, saades küll aru, et tal pole kaotada kuigi palju, kuna ei saa kaotada seda, mida pole õieti omatudki.
Seetõttu on need öised palvused talle varjupaigaks nagu emaüsk ning tema otsus vältida päikest muutub veelgi kindlamaks. Võib-olla oli ta lugenud nendest Ungaris, Liivimaal või Valahhias tegutsevatest soenditest, kes askeldavad ringi päikeseloojakust kuni koiduni ning kargavad tagasi oma haudadesse koos esimese kukelauluga: nende saatus võis teda ahvatleda
Roberto alustas uurimisretke järgmisel õhtul pärast laevale jõudmist. Enne seda oli ta tükk aega hõiganud ja hüüdnud, et olla kindel, et seal tõesti ei ole kedagi. Aga nüüd oli tal hirm, et ta võib sattuda laipadele või mõnele märgile, mis seletab ära nende puudumise. Ta liikus edasi ettevaatlikult ning kirjade järgi on raske otsustada, kust ta alustas. Ta kirjeldab laeva, selle osi, pardalolevaid esemeid üpriski segaselt. Paljud neist on talle tuttavad, ta on kuulnud madrustelt, kuidas neid nimetatakse, paljud aga on tundmatud ja ta kirjeldab nende välimust. Aga ka talle tuttavate laevadetailide järgi on näha, et “Amaryllise” meeskond oli kokku korjatud seitsme mere jäätmetest, sest ühtesid nimetusi on ta ilmselt kuulnud prantslastelt, teisi hollandlastelt, kolmandaid inglastelt. Ta kasutab terminit staffe, nagu on talle nähtavasti õpetanud doktor Byrd – pidades silmas güüsivarras; lugejal on raske taibata, et kui Roberto viibib kord ahtritekil, kord kvartertekil, kord galliard d’arrière’il, siis on tegemist ühe ja sama paigaga; ta ütleb laevaluugi asemel sabordo, mille ma talle meelsasti andestan, kuna see tuletab mulle meelde lapsepõlves loetud mereraamatuid; ta räägib parrocchetto’st, mis meie mõistes tähendab vööri praampurje, aga kuna prantsuse perruche tähendab hoopis ahtripurje, mis on kinnitatud besaanmasti külge, siis me ei teagi, mida ta silmas peab, kui ütleb, et ta seisab parrucchetta all. Samal ajal kasutab ta sellesama besaanmasti kohta ka prantsuskeelset sõna artimone ning mõnikord ka mizzana, ajades selle ilmselt segi itaaliakeelse nimetusega mezzana, kuid ei võta arvesse, et prantsuse keeles tähendab misaine fokkmasti (inglise keeles paraku aga on mizzen kõige ahtripoolsem mast, Jumal kaitse!). Ja kui ta räägib rennist, siis mõtleb ta ilmselt piigartit. Ühe sõnaga, ma püüan selles segaduses sotti saada ja kasutan edaspidi meile harjumuspäraseid termineid. Kui ma ehk ka eksin, siis kannatust, ma arvan, et meie lugu sellest ei muutu.
Niisiis, sel teisel ööl, avastanud kambüüsis piisavad toiduvarud, otsustab Roberto väljuda laevalaele kuuvalgusse.
Meenutades vöörtäävi ning laeva kumeraid külgi, mida ta oli ähmaselt näinud eelmisel ööl, otsustades laeva kitsa teki ning kitsa ümarja pupi järgi ning võrrelnud seda “Amaryllisega”, tuli Roberto järeldusele, et “Daphne” oli samuti hollandi fluyt ehk fly-boat või flûte, või fluste, või fliebote, nagu nimetatakse neid keskmise veeväljasurvega kaubalaevu, mis tavaliselt on südametunnistuse rahustamiseks varustatud kümnekonna suurtükiga piraatide kallaletungi puhuks. Arvestades laeva mõõtmeid, pidi purjetamiseks piisama tosinast madrusest, kuid pardale oli võimalik võtta palju suurem hulk reisijaid, kui loobuti mugavustest (mida seal tegelikult eriti polnudki) ja topiti kajutid koikusid täis, nii et seal ei saanud sammugi astuda – ja teele, kartmata kahjulikke miasme, kui vaid jätkuks suitsutamisnõusid. Niisiis oli “Daphne” flöit, ent “Amaryllisest” suurem, ning selle tekk oli peaaegu üleni nagu rest, otsekui tahtnuks kapten ammutada laeva vett igast kõrgemast laineharjast.
Igatahes oli see, et laev oli “Amaryllisega” sama tüüpi, Robertole eeliseks, sest ta sai lähtuda harjunud ruumide ja esemete paigutusest laevas. Näiteks pidanuks laevalael asuma suur sõudepaat, mis on mõeldud tervele meeskonnale, kuid kuna seda seal polnud, siis võis oletada, et meeskond oli lahkunud. Aga see mõte ei rahustanud Robertot: laeva ei jäeta merel mitte kunagi järelevalveta, isegi siis, kui see on ankrus tuulevaikses väinas, purjed alla lastud.
Sel esimesel õhtul läks ta kõigepealt kaptenisillale ja paotas ettevaatlikult ust, nagu peaks kelleltki luba küsima Kompass roolipinni kõrval näitas, et väina koordinaadid osutasid lõunast põhja. Seejärel liikus ta edasi ja jõudis kambrisse, mida tänapäeval võiks nimetada komandoruhviks: see oli L-tähe kujuline ruum, kust viis uks kapteni kajutisse, mille suur aken asus rooli kohal ning kust kõrvalkäik viis laevarõdule. “Amaryllisel” ei olnud komandosild kapteni kajutiga ühendatud, ent siin oli ilmselt ruumi kokku hoitud millegi muu tarvis. Ja nii see oligi, komandoruhvist vasakule jäi kaks laevaohvitseride kajutit, paremal aga paiknes veel üks ruum, mis oli kapteni kajutist suuremgi – selle tagumise seina ääres seisis magamisase, ent ilmselt oli see kajut mõeldud töötamiseks.
Lauale olid kuhjatud kaardid, Roberto meelest oli neid rohkem kui oleks vaja olnud laeva juhtimiseks. Pigem sarnanes see juba teadlase tööruumiga: peale kaartide avastas Roberto seal ka pikksilmad, suurepärase vasest nokturlaabi, mis veikles ruskjalt, nagu kätkeks ta endas mingit valgusallikat, lauaserva külge kinnitatud taevasfääri gloobuse, arvutustega kaetud paberilehed ning pärgamendi, millele olid joonestatud punased ja mustad ringid, ta tundis need ära, kuna oli näinud taolisi ka “Amaryllisel” (olgugi et palju rohmakamas teostuses) – tegemist oli Regiomontanuse kuutsüklite tabelitega.
Ta läks tagasi kapteni kajutisse, väljudes laevarõdule, nägi ta Saart ning tema ilvesepilk – nagu ütleb Roberto ise – läbistas Saare vaikuse. Mis tähendab, et Saar oli endiselt sealsamas, kus varem oli olnud.
Laevale saabudes oli ta ilmselt enam-vähem ihualasti: minu arvates oligi tema esimeseks tööks pesta endalt kambüüsis maha soolakiht, mõtlemata isegi nappide mageda vee varude kokkuhoiule; seejärel leidis ta ühest kirstust piduliku kaptenivormi, mis oli seal tallel kodusadamasse naasmise puhuks. Tõmmanud jalga ka saapad, kenitles ta kapteni pidurüüs ning tundis end taas oma õiges elemendis. Alles nüüd, taas korralikult riides härrasmees ja mitte enam kaltsakas merehädaline, võtab ta mahajäetud laeva ametlikult oma komando alla. Peremeheliku liigutusega nihutab ta laual enda ette avatud pardaurnaali koos hanesule ja tindipotiga. Kohe esimeselt lehelt saab ta teada laeva nime, ent järgnevad sõnad – anker, passer, sterre-kyker, roer – on talle täiesti arusaamatud, erilist rõõmu ei paku ka teadasaamine, et kapten on olnud flaamlane. Viimane sissekanne on kuupäevastatud paar nädalat tagasi. Arusaamatu kirjutise keskel torkab silma allakriipsutatud ladinakeelne fraas: pestis, quae dicitur bubonica.
See oli juba jälg, see oli mingi selgitus. Laeval oli puhkenud katk. Robertot see ei ehmatanud: ta oli põdenud katku kolmteist aastat tagasi, ja nagu teada – see, kes on selle haiguse kord läbi põdenud, saab otsekui imelise armu osaliseks, otsekui ei julgeks too madu enam teist korda salvata inimese niudeid, kes on temast üks kord võitu saanud.
Ometigi ei toonud see teadmine talle suuremat selgust, vaid andis pigem põhjust veel tõsisemaks muretsemiseks. Oletame, et kõik on surnud. Aga siis peaksid ju laevalael vedelema vähemalt viimaste hingeheitnute laibad, kuna esimesed koolnud pidid olema halastavasse mererüppe heidetud.
Päästepaat oli kadunud. Viimased ellujäänud või kogu meeskond oli laeva hüljanud. Mis võis küll olla kujutanud sel katkutõbiste laeval neile nii hirmsat hädaohtu? Võib-olla rotid? Robertole tundus, et kapteni idagooti kiirkirjas tehtud märkmete hulgas oli vilksatanud sõna rottenest (mille ta arvas rotipesaks) – ja ta pööras kähku ringi, tõstis lambi kõrgele üles, ise valmis selleks, et näeb kohe seina ääres sibavaid elukaid ja kuuleb nende piiksumist, mis oli pannud ta vere tarretuma “Amaryllisel”. Võpatusega meenutas ta, kuidas karvane olend oli kõdistanud ta nägu, kui ta oli just uinumas, ning kuidas tema hirmukarjatuse peale oli kohale tormanud doktor Byrd. Kõik madrused olid tema üle naernud: rotid iseenesest ei pruugi veel tähendada katkuohtu, igal laeval on rotte rohkem kui metsas linde, ja kui sa tahad merd sõita, siis pead nendega ära harjuma.
Ent vähemalt siin, kajutitekil, polnud rottidest jälgegi. Võib-olla redutasid nad trümmis, punakad silmad värske liha ootel pimeduses vilkumas. Roberto ütles endale, et kui on laeval rotte, siis peab ta selle otsekohe välja selgitama. Kui tegemist on tavaliste rottidega ja neid pole rohkem kui tavaliselt, siis oli ta igatahes võimeline neid välja kannatama. Aga millised nad peaksid siis olema kui mitte tavalised, küsis ta seejärel endalt. Sellele küsimusele ei tahtnud ta vastata.
Ringi vaadanud, leidis Roberto tekilt musketi, mõõga ja suure noa. Kuna ta oli olnud sõdur, siis sai ta aru, et musket oli caliver-tüüpi, nagu ütlevad inglased – sellega sai lasta ilma lasketoeta; ta kontrollis püssi üle, lihtsalt igaks juhuks – tal polnud mingit kavatsust külvata rotikarja üle kuulirahega. Seejärel kinnitas noa vööle, kuigi rottide vastu olnuks sellest vähe kasu.
Ta kavatses uurida laeva läbi vöörist ahtrini. Tagasi kambüüsis, laskus ta alla mööda pukspriidi külge kinnitatud redelit ja jõudis moonalattu, kuhu oli varutud piisavalt toitu pikaks merereisiks. Kogu see kraam ei saanud olla peale võetud juba reisi algpunktis, ilmselt oli meeskond varusid täiendanud alles hiljuti mõnes sõbralikus sadamas.
Seal olid punutud korvid täis suitsutatud kala, kookospähklite püramiidid, tünnid mingite ebahariliku kujuga, kuid ilmselt söödavate mugulatega. Ja lisaks sellele puuviljad, milletaolised olid ilmunud ka “Amaryllise” pardale pärast purjeka esimesi peatusi troopikasaartel; paistis, et ka need ei rikne just kergesti, välispidi küll ogalised ja soomustega kaetud, laskis nende kirbe lõhn aimata viljaliha mahlakust ja magusust. Mingisugustest saarte viljadest oli ilmselt valmistatud ka hallikas kopitusehõnguline jahu. Jahukottide kõrvale olid laotud samast jahust küpsetatud leivad, mille maik tuletas meelde noid imalaid mügarikke, mida Uue Maailma indiaanlased kutsuvad kartuliteks.
Kaugemas nurgas märkas ta umbes kümmet punniga suletud ankrut. Ta paotas üht punni, ankrus oli värske vesi, mis polnud veel lehkama hakanud, nähtavasti oli vesi alles hiljuti varutud ning väävliga töödeldud, et see kauemini säiliks. Vett ei olnud kuigi palju, ent kuna ka puuviljad kustutasid janu, siis võinuks ta laeval elada üsna pikka aega. Aga need avastused, mis kinnitasid, et laeval ei pruugi ta karta näljasurma, masendasid teda veelgi enam – nagu melanhoolikutele omane, käsitles ta igat, olgu või heatahtlikku, saatuse märki alati halva endena.
Merehädalise maandumine mahajäetud laeval oli juba iseenesest üpriski tavatu, ent säärasel juhul pidanuks laev olema vähemalt nii inimeste kui Jumala poolt hüljatud kasutuskõlbmatu vana logu, kus ei leidu enam midagi eluks vajalikku, olgu see siis looduse või inimkätega loodu, sel juhul oleks see olnud asjade loomulik käik, mis on vastavuses tolleaegsete meresõitude kroonikatega; ent leida laev ees täies korras, otsekui valmistunuks ta vastu võtma kallist ja oodatud külalist, nagu oleks tegemist läbimõeldud annetusega – siis võis siin tõepoolest väävlilehka tunda, ja seda ei põhjustanud hoopiski ainult vesi ankrutes. Robertole meenusid vanaema räägitud muinasjutud ning ka teised, hoopis peenema koega lood, mida oli ette loetud Pariisi salongides, kus metsaeksinud printsess astub lossi ja leiab sealt eest luksuslikult sisustatud toad baldahhiinvooditega ja imeilusaid kleite täis kappidega ning kaetud lauad Ja teadagi ootab viimases toas printsessi väävliaurudest ümbritsetud põrguvaim, kes oli talle selle lõksu üles seadnud.
Ta riivas kookospähklite püramiidis üht alumist pähklit, rikkudes sellega püramiidi tasakaalu, ning tüükalised kerakesed veeresid laiali nagu rotid, kes olid senini varitsenud tummalt põrandal (või nagu nahkhiired, kes olid haakunud, pea alaspidi, laetalade külge), valmis otsekohe ronima üles mööda ta keha ja nuhutama higist soolast nägu.
Tal tuli kindlaks teha, ega tegemist ei olnud nõidusega: oma merereiside jooksul oli Roberto omandanud oskuse, kuidas ümber käia meretaguste puuviljadega. Tarvitades nuga nagu kiini, avas ta ainsa hoobiga kookospähkli ja jõi selle jahedat piima, seejärel purustas koore ja laskis hea maitsta ka koorealusel mannal. See roog tundus nii imelise ja magusana, et temas süvenes üha enam hirm, et tegemist on lõksuga. Võib-olla ta juba oligi pettekujutluse kütkes – tundes kookose maiku, haukas ta tegelikult jälki närilist, võttes ühtlasi omaks tolle olemuse; otsekohe muutuvad tema käed peenikeseks, tõmbuvad kokku ja nende otsa kasvavad küünised, tema keha kattub hapukalt lehkava karvastikuga, selgroog kooldub ja ta kutsutakse Acheronil seilava lootsiku karvaste asukate apoteoosile.
Ent lõpetamaks ülevaadet sellest esimesest ööst, meenutagem veel üht hirmuäratavat märki. Laialiveerevate kookospähklite kolin oli ilmselt äratanud magajad, seina tagant kuuldus kära, ei, see ei olnud rottide piiksumine, vaid pigem mingisugune sädin, siuksumine ja küüntekrabin. Tähendab, et tegemist oli ikkagi nõidusega, kuskil urkas pidasid oma sabatit öösigidikud.
Roberto küsis endalt, kas peab ta kohe, musket käes, ründama seda Harmagedoni. Ta süda põksus, ta nimetas end argpüksiks ja veenis ennast, et kui mitte sellel, siis järgmisel ööl tuleb tal nagunii Neile vastu astuda. Ta pööras kannapealt ringi, ronis üles tekile, õnneks noolis koiduvalgus juba suurtükkide metalli vahast helki, mida seni olid paitanud kuukiired. Koidab juba, ütles ta endale kergendusega – ent päevavalguse eest pidi ta põgenema.
Nagu mõni ungari soend tormas ta pikkade hüpetega üle laevalae, et jõuda kajutitekile, vupsas sealt kajutisse, mille ta oli oma valdusse võtnud, barrikadeeris ukse, sulges ka teised väljapääsud ja viskus voodisse, et mitte näha Päikest – timukat, kes raiub oma kiirte kirvega läbi varjude kaelad.
Viibides sellises erutusseisundis, nägi ta unes laevahukku – ta nägi seda nagu erksavaimuline inimene, kes isegi unes ja eelkõige just unes tunneb vajadust, et mõõduline kooskõla kaunistaks ideed, liialdused elavdaksid seda, müstilised seosed lisaksid pinget, kaalutlus annaks sügavust, tunderõhud ülevust, allusioonid salapära, kalambuurid peenust.
Ma usun, et tollal seilas neil meredel rohkem niisuguseid laevu, mis läksid põhja, kui noid, mis jõudsid sadamasse; ent igaühele, kes oli kogenud laevahukku esimest korda, pidi see kogemus olema korduvate košmaaride allikaks, ning harjumus anda oma elamustele kunstilist vormi, pidi olema muutnud need mälupildid elavaks nagu stseenid viimsest kohtupäevast.
Eelmisest õhtust saadik oli õhk nagu põletikust nakatatud ja näis, nagu ei suudaks pisaraist turdunud taevasilm enam taluda mere küütlevat avarust. Looduse pintsel oli hajutanud horisondijoone ja visandanud taevarannale uduste maastike kontuurid.
Roberto sisikond hakkas sees keerama; see ennustas lähenevat tormi, ta heitis koikusse, ning kiigutatuna tsüklonite toitjast, vajus rahutusse unne, nähes und unenäost, mida ta siin kirjeldab ja milletaolisi galaktikate valitseja puistab nagu küllusesarvest. Teda äratab tormibakhanaal, madruste karjed, vesi ujutab üle tema aseme, doktor Byrd jookseb mööda ja hõikab ukse vahelt, et ta läheks ülatekile ja võtaks seal kinni ükskõik millisest kindlast laevaosast.
Ülatekil paanika ja karjed, inimkehad, mille oleks nagu jumalik käsi õhku paisanud ning seejärel merre heitnud. Esialgu klammerdub Roberto besaanpurje poomi külge (kui ma temast õigesti aru sain), kuni tormi-iilidest raputatud mast murdub, besaankahvel kõverdub, jäljendades tähtede liikumiskaart, ning Roberto paiskub grootmasti alla. Üks hea südamega madrus, kes on sidunud end masti külge, kus Robertole enam ruumi ei jätku, viskab talle köieotsa ja käsib tal end siduda ukse külge, mille vesi oli sinna kandnud kajutitekilt, ja Roberto õnneks libiseb uks, ja tema nagu mingi nugiline koos uksega, umbreelingu äärde, sest samal hetkel murdub mast pooleks ja selle ülemine ots lõhestab tema avitaja pea.
Läbi augu reelingus näeb Roberto, või talle viirastub, et ta näeb, kokkukuhjunud varjude tantsu välkude valgel, mis veiklevad selle õõtsuva vainu kohal, ent mulle tundub, et siinkohal laseb Roberto ennast kõrgelennulistest kujunditest liialt kaasa kiskuda. Aga kuidas ka ei oleks, “Amaryllis” kaldub viltu merehädalise poole, kes on valmis lainetesse vajuma, ning Roberto libiseb koos oma lauaga kuristikku, mille kohale, adub ta alla varisedes, kerkib kaljusid matkides Ookean; pimestatuna hoomab ta kokkuvarisenud Püramiide taas üles kerkimas, ta tunneb ennast kui veekomeet, mis eksleb tolle keerleva rõske taeva orbiidil. Lained välklevad heitlikult, vahuhari sööstab alla, veekeeris kuriseb ning läte avaneb. Hullunud meteoorikimbud moodustavad tagapõhja mäslevale, välkudest lõhestatud õhule, taevas vahelduvad valgusevihud ja pimeduselaam, ning Roberto meenutab, et oli näinud Alpide vahuseid harju libajate kuristike vahel, vahtu muundumas viljavoosideks, ja õitsvat Cerest safiiride säras, ning siin-seal opaalide pahisevaid kaskaade, nagu oleks maa-alune tütar Persephone haaranud ohjad kätte, ja saatnud pakku oma viljaka ema.
Ümbritsetuna sagivatest möirgavatest metsloomadest, hõbedane kaste keemas mässavaks meluks, lakkab Roberto äkitselt olemast selle etenduse pealtvaataja, ta muutub selle osaliseks ning kaotab teadvuse, hoomamata enam, mis temaga sünnib. Alles hiljem oletab ta oma unenägude põhjal, et plank pidi kas taeva armulikul tahtmisel või siis vee peal püsiva materjali omaduste tõttu selles diigikeerises kord alla laskuma, ent siis jälle üles kerkima ja taltuma aeglases sarabandas – seejärel aga oli elementide raev paisanud segi igasuguse säädsa tantsude järjestuse ning kandnud ta üha laiemate kaartega eemale karuselli keskmest, kuhu Aiolose poegade käes vajus see salakaval vurrkann, õnnetu “Amaryllis”, pukspriit sihtimas taevast. Ja koos temaga kõik elusolendid ta pardal: juut, kes pidi nüüd leidma taevases Jeruusalemmas selle maise Jeruusalemma, mida talle ei olnud näha antud, Malta rüütel, lahutatud igaveseks Escondida saartest, doktor Byrd oma käealusega ja lõpuks – vabastatud heatahtliku looduse poolt meditsiinikunsti abistavast käest – too õnnetu üleni kärnas peni, keda mul muide pole olnud võimalust seni mainida, kuna Roberto kirjutab temast hiljem.
Ent ma arvan, et unenäo ja tormi tõttu osutus Roberto uni nii rahutuks, et see ei kestnud kuigi kaua, ning et sellele pidi järgnema sõjakas meeleolus virgumine. Ja tõepoolest, märgates, et väljas on päev, ent lohutatud sellest, et läbi kajutiteki tuhmide akende tungis sisse vaid ähmane valguskuma, ja lootes, et ta leiab mõne sisetrepi, mida mööda saab laskuda alumisele tekile, võttis ta julguse kokku, otsis üles oma relvad, ning vallatud hirmust ja hulljulgusest ühtaegu, suundus selgitama öiste häälte põhjust.
Või tegelikult, ta ei läinud sinna otsekohe. Ma palun vabandust, aga see on Roberto süü, kes kirjades oma Valitsejannale räägib kogu aeg iseendale vastu – ta ei anna toimunud sündmusi edasi õiges ajalises järjekorras, vaid püüab oma kirjad üles ehitada nagu jutustuse, või õigemini, tegemist on nagu visandiga ükskõik kas siis jutustuse või kirja tarvis; ta paneb sündmused kirja, teadmata, milliseid neist valida, asetab nupud malelauale, suutmata ühtäkki otsustada, kuidas neid üles rivistada või välja käia.
Kõigepealt kirjutab ta, et laskus laeva sisemusse. Ent kohe seejärel loeme, et teda äratas koiduvalgus ja kauge kontserdi hääled. Need hääled kostsid kindlasti Saarelt. Roberto kujutas ette pikki pärismaalaste horde täistuubitud kanuusid, mis olid valmis laeva ründama, ja haaras oma musketi, ent siis mõistis ta, et tegemist ei olnud sõjahüüetega.
Päike tõusus, kuid ei küündinud veel akendeni. Roberto läks rõdule, haistis merehõngu, paotas aknakatet ja püüdis poolsuletud laugude alt tabada kalda piirjooni.
“Amaryllisel”, kus Roberto polnud kunagi käinud ülatekil päeva ajal, oli ta kuulnud reisijaid rääkimas tulekarva koidikutest, mil päike pillutab nooltega maapinda, nüüd aga nägi ta, ilma et silmad oleksid läinud isegi veekalkvele, pastelseid värvitoone: taevas tumedas pilvevahus, mida ümbritses kerge pärljas viirg, ning õrn roosakas kuma kerkimas Saare tagant, mis oli joonistatud nagu türkiissinise akvarellvärviga karedale paberile.
Ent sellest peaaegu põhjamaisest paletist piisas hoomamaks, et siluett, mida ta oli öösel pidanud massiivseks kaljurahnuks, kujutas endast puudega kaetud järsku mäenõlva palmidega ääristatud rannariba kohal.
Aeglaselt muutus liiv aina säravamaks ja selle ääres liigatasid nagu suured luustunud ämblikud, kelle tardunud jäsemed vonklesid vee kohal. Roberto sai ka eemalt aru, et need olid rändvetikad, ent kuna valgus muutus aina eredamaks, siis pidi ta tagasi tõmbuma.
Talle oli juba selgeks saanud, et kui silmadest pole asja, siis aitavad kõrvad, ning tõmmanud illuminaatorikatte ette, jäi ta kuulatama kaldalt kostvaid hääli.
Kuigi tal olid meeles koidikud kodumägedes, mõistis ta praegu, et kuuleb linnulaulu tegelikult esimest korda elus, ja igatahes polnud ta kuulnud kunagi nii paljusid erinevaid linde laulmas ühekorraga.
Tuhandete kaupa tervitasid nad päikesetõusu, talle tundus, et ta suudab eristada papagoide hõikeid, ööbikute laksutamist, laulurästa, lõokese ja lugematute pääsukeste sädinat ning isegi tsikaadide ja ritsikate saagimist, ja ta mõistatas, kas ta kuuleb tõepoolest neidsinaseid faunaesindajaid või on tegemist nende antipoodsete sugulastega Saar oli kaugel, ent ometi tundus talle, nagu tooksid need helid endaga kaasa apelsiniõite ja basiiliku lõhna, nagu oleks kogu õhk lahe kohal läbi imbunud sellest aroomist – aga teisalt, kas polnud ka härra d’Igby talle jutustanud, kuidas ta ühe reisi ajal oli maa läheduse ära tundnud lõhnavate aatomite järgi, mille olid kandnud laeva pardale tuuled
Ent nuhutades õhku ja kuulatades seda nähtamatut rüma, nagu vaataks ta lossi katusevallilt või kindluse ambrasuurist sõjaväge, mis hargneb kärarikkalt tasandikul mäekünka all, kindlusemüüri kaitsva jõe taga, tundus talle, et seda, mida ta kuulmise järgi ette kujutas, on ta juba näinud, ning piiratud sellest mõõtmatust avarusest, tundis ta end taas piiramisrõngas olevat ja oleks juba peaaegu püssi palge tõstnud. Ta oli taas Casales ja tema ees voogasid hispaania rügemendid, saateks plaanvankrite krigin, relvade tärin, kastiillaste kõrged hääled, naapollaste kaagatamine, landsknehtide karedad uratused ja selle kõige taustal pasunahuiked, mis kostsid summutatult nagu läbi vati, ja tuhmid arkebuusimütsatused, klok, pahh, taa-pum, nagu plakspaugutid mõne kohaliku pühaku päeval.
Nagu olekski kogu ta elu kulgenud kahe piiramisrõnga vahel, millest üks oli teise peegelpilt – ainult selle vahega, et nüüd pärast kahe lustrumiringi sulgumist, oli see jõgi juba liiga lai ja ta täielikult ümber piiranud, mis tegi võimatuks igasuguse väljapääsukatse – ja Roberto naasis taas Casalesse.
