Muidugi olid sellised süüdistused ülekohtused ning rahvusvaheline Estonia laevahuku komisjon lükkas need tagantjärele ümber. Aga need süüdistused olid väga iseloomulikud, sest peegeldasid ilmekalt jõukate ja sajandeid ühtlaselt areneda saanud naaberriikide suhtumist vaesesse ning äsja taasiseseisvunud Eestisse.

Kui reedel hukkus Norra vetes ülimoodne katamaraan Sleipner, viies märga hauda 21 inimest, ei tulnud Eesti meremeeste ametiühingutel ega laevaomanikel pähegi rünnata Norra katamaraani omanikfirmat või meeskonda. Eestist ei kostnud ühtki süüdistust selle kohta, et Norra kapten tegi ränga vea, et meeskond ei osanud hädaolukorras tegutseda või et tormisel merel valiti ohtlikult suur sõidukiirus. Ehkki Sleipneri kapten ajas kursilt eksides laeva karile ning ka õnnetuse järel ei osanud meeskond laeva vigastusi õigesti hinnata.

Selline erinevus käitumises on mõistetav. Kui sotsioloogid uurisid üheksakümnendate aastate algupoolel eestlaste ja rootslaste vastastikust suhtumist, siis selgus, et eestlased pidasid Rootsit lähedaseks ja väga oluliseks riigiks. Seevastu teiselt poolt Läänemerd paistis hoopis teistsugune pilt – rootslaste teadvuses asus Eesti palju kaugemal ja eestlased polnud neile sugugi nii lähedane rahvas. Rootslaste suhtumist võib julgelt laiendada teistele Põhjamaadele, Soome mõningate reservatsioonidega välja arvatud.

Igal riigil ja rahval on naabrite silmis ajapikku kujunenud kindel maine. Eestis võib igat asja julgesti reklaamida kui "tuntud Saksa kvaliteediga" toodet ning suhtumist Rootsisse iseloomustab tabavalt mõiste "vana hea Rootsi aeg". Seevastu mõisted "Vene aeg" või "tuntud Korea kvaliteet" kõlavad eestlase kõrvale kahtlaselt või ühemõtteliselt halvasti.

Põhjamaades ei tasu tõenäoliselt niipea Eesti ettevõtetel turule tulla toodetega, milles rõhutatakse nende päritolu. Rootslased ja norralased tunnevad küll suhteliselt hästi Eestit ja teisi Balti riike, kuid neile vaadatakse oma majanduslikku üleolekut ja suuremat poliitilist kaalu tunnetades veel kaua ülevalt alla.