Esinemised basseini serval ja linnukaka peas. Holger Marjamaa ja Susanna Aleksandra seiklused maailma eri otstes


Holger Marjamaa esimesed mälestused Susannast puudutavad hoopis tema vanaema. „Mamma käis sõbrannadega mind baarides kuulamas ja alati olid lilled ka kaasas.” – „Õigupoolest käib siiamaani!” muheleb Susanna.
Holger Marjamaa esimesed mälestused Susannast puudutavad hoopis tema vanaema. „Mamma käis sõbrannadega mind baarides kuulamas ja alati olid lilled ka kaasas.” – „Õigupoolest käib siiamaani!” muheleb Susanna.Foto: Madis Veltman

Džässitar Susanna Aleksandra ja pianist Holger Marjamaa meenutasid enne festivali Baltic Sun ootamatuid olukordi, millesse esinemised on neid pannud.

„Ema rääkis mulle mingist imepoisist, kes jõi kõigiga võrdselt rummikoolasid ja mängis Clazzis nagu vanakurat,” meenutab lauljanna Susanna Aleksandra esimest korda, kui ta kuulis Holger Marjamaast. Praeguseks on nad koos musitseerinud kümme aastat, millesse on mahtunud nii džässi kui ka korralikku Ladina-Ameerika kütet ja eri riikide lavasid. „Kui oled lahanud nii palju teemasid, muu hulgas sedagi, mis meid muusikas häirib, ja jagad ka muidu samu väärtusi, siis on hea ka koos muusikat teha,” tõdeb Holger.

Homme on mõlemad Narvas Baltic Suni festivalil ja mängivad luksuslaeval Mojito. Sisuliselt on tegemist kodumaise ristlusega. Laev sõidab mööda Narva jõge edasi-tagasi, Holger ja Susanna mängivad hommikust saadik n-ö džässistandardeid ja omaloomingut. Kui viin jutuajamise veidratele juhtumistele, küsib Susanna alustuseks retooriliselt vastu: mis üldse kvalifitseerub sellise eluala puhul veidraks?

Holger Marjamaa ja Susanna Aleksandra Foto: Madis Veltman

Holger meenutab eelmise aasta novembrit, kui trompetistist kursusevend kutsus ta New Yorki Manhattani südalinna keikka’le. „See pidi olema eriti uhkes kohas, kus on muu hulgas bassein. Reaalsuses tähendas see mingi restorani tagaruumi, kus oli tõepoolest sisuliselt terve tuba basseini täis. Tähendab, esinemiseks jäi meile kitsas ala, kuhu pidid peale meie mahtuma ka elektripillid. See oli küll võrdlemisi veider koht,” nendib Holger. Oma basseinilugu on ka Susannal: „Üks pool bigbändi oli ühel pool basseini, selle ees aga uhke lava, kus oli solist. Kujuta nüüd ette seda kaja. Ja ürita siis muusikuna aru saada, kus selle kõige keskel on bänd ja kus oled sina…”

Paluti laulda Smilersit

Aeg-ajalt tuleb muusikutel ette ka ekspromptesinemisi. Hiljuti, kui Susanna reisis sõpradega Gruusias, sattusid nad klubisse, kus musitseerisid Gruusia klassikalise muusika õppejõud. „Öeldi, et nad oskavad mängida Eesti lugusid Smilersilt. Mind kui lauljat lükati lavale, mina jällegi puiklesin vastu, sest Smilersi lugusid ma tõesti laulda ei oska. Lava ise oli sisuliselt auk, kus ma seisin külmkappide vahel ja mõtlesin, mis võiks olla meie ühine keel, kui mina ei laula Smilersit ja nemad ei mängi džässi,” räägib Susanna.

„Ma ei võta selliseid asju kunagi eksimistena. Mulle meeldib kingi kulutada ja vaadata, kuhu elu mind viib,” tõdeb Susanna Aleksandra.

Käsile võeti hoopis prantsuse šansoonid. Sealsamas istus aga kamp prantslasi, kellel oli sinnamaani silmanähtavalt igav olnud ja kes sel hetkel üllatusest luksatasid, sest ühtäkki oli nendega samas ruumis 40-pealine eestlaste jõuk ja kõlama hakkasid prantsuskeelsed lood. „Neil läks siis ka peoks,” meenutab Susanna.

Kihvtimatest kohtadest, kuhu ta esinema on sattunud, nimetab Susanna Inglismaa lossi, mis nägi välja kui Buckinghami palee. „Kui esinesime, siis sõna otseses mõttes lendas mööda lossi sissesõitu kohale tüüp, kes kandis Supermani meenutavat jetsuit’i,” on ta siiani hämmingus. Ta on esinenud ka Soomes Kaamosjazzil, kuhu jõudmiseks pidi publik kilomeetri mäkke kõndima, et seal virmaliste taustal muusikat nautida. „Paar korda olen esinenud Peterburis Valgete Ööde svingifestivalil. Muusikuid veeti seal gaasiavariiautos. Alati kui oli vaja ummikutest läbi sõita, pandi sireen tööle,” pajatab Susanna.

Holger Marjamaa ja Susanna Aleksandra Foto: Madis Veltman

Viimatistest käikudest meenutab ta seiklusi Roomas, linnas, mis tema sõnutsi „sisuliselt ei tööta”. Ühistransport ei funktsioneeri normaalselt, ükski graafik vett ei pea. Sellepärast sattusid nad sõpradega plaanitud kontserdile mineku asemel ühel päeval lihtsalt mööda Rooma tänavaid seiklema ja inimesi vaatama. „Ma ei võta selliseid asju kunagi eksimistena. Mulle meeldib kingi kulutada ja vaadata, kuhu elu mind viib,” tõdeb lauljanna.

Istanbulis esinedes sattus seiklushimuline Susanna türklaste seltskonda, kelle inglise keel ei olnud parimate killast. „Are you boring?” uuris üks neist, tahtes teada, kas Susannal on igav, mitte kas ta ise on igav. Üks õhtu otsa vait olnud türklane tegi aga lõpuks suu lahti vaid selleks, et uurida, kas Susanna sooviks ehk türgi mehega abielluda. Ei soovinud.

Loe veel

Kord Soomes oli ta end klubis Juttutupa esinemiseks kenasti valmis seadnud: soeng, meik, kleit – kõik, mis komplekti kuulub. „Aga teel klubisse kakas lind mulle pähe…” Kuna ema oli talle ikka öelnud, et see toob õnne ja raha, ei tahtnud Susanna linnult palumata saadud mälestust enne maha pesta, kui raha mõnda mängumasinasse paneb. Soomes jagub neid igale nurgale. Tulemus? „Ei võitnud,” nendib Susanna. „Juttutupa vetsus püüdsin natuke juukseid pesta, aga sisuliselt esinesin lõpuks ikka, linnukaka peas.”

Euroopa on risti-põiki läbi käidud

Külastatud riike on nii tal kui ka Holgeril kogunenud korralik kollektsioon. Küsimusele, kus nad on käinud, vastab Holger, et õigem oleks küsida, kus ei ole. Ja vastab kohe ise – Aasias! Ent juba novembris ootab teda ees esinemine Jaapanis Tokyo Blue Note’i klubis. Euroopa on risti-põiki läbi käidud ja nüüd unistab Holger, et ehk võiks ka USA 50 osariiki läbi mängida. Nii mõnessegi on ta juba jõudnud ja San Franciscos esinesid nad koos Susannaga. „Seal oli kodukontsert. Me ei teadnud, kus täpselt oleme, kuni ühel hetkel nägime, et kaminasimsil on kaks Grammyt. See oli esimene kord, kui sain Grammyt käes hoida,” muheleb Susanna.

„Mõtlesin, mis võiks olla meie ühine keel, kui mina ei laula Smilersit ja nemad ei mängi džässi.”

Reisiva muusiku jaoks võib tegelikkus olla sellinegi, et iga järgmine päev tähendab uut riiki. See eeldab toimuva pidevat enese jaoks mõtestamist. Susanna on seda kunagi arutanud ühe oma õpetaja, džässlaulja Deborah Browniga. „Koduriigis esineda on midagi muud kui tuuritada mööda maailma, kus muusik peab suutma endale ükskõik kus koduse tunde tekitada. Ja kohe kindlasti peab ta oskama üksi olla, eriti kui reisib ilma bändita,” ütleb Susanna. Ta ise on kõige rohkem puudust tundnud sellest, et ei saa reisides ägedaid seiklusi sõprade ja sugulastega jagada. Rääkimine pole päris see.

Sama tunne on tuttav ka Holgerile. „USA-s on palju seda, et keegi helistab, kutsub mingile keikka’le, lähed kohale, sulle visatakse lood ette ja mängid tüüpidega, keda sa pole kunagi näinud,” ütleb ta. Muide, kui Eestis tehakse pea alati enne esinemist proovi, siis USA-s eriti mitte. „Tasud on nii väikesed, et keegi ei viitsi nende pärast proovi teha,” nendib Holger sealset tegelikkust.

Beebi ja seikleja

Reisijana on Holger ja Susanna kardinaalselt erinevad. „Kui olen tuuril, siis näen ma linna juhul, kui mind viiakse ja tuuakse. Olen selles mõttes täielik beebi, keda peab hoidma,” naerab Holger. „Minu jaoks on väga oluline üksi olla ja end täielikult muusikale fokuseerida.” Susanna aga kalpsab välismaal hotellist välja peaaegu kohe, kui on sinna jõudnud. „Tahan seda kohta, kus ma olen, võimalikult palju näha. Ja mulle meeldib kohalikega rääkida,” ütleb ta. See pole enamasti kuigi keeruline, sest peale eesti keele räägib Susanna soome, inglise, prantsuse, itaalia ja hispaania keelt ning tönkab mõnevõrra ka vene keelt.

Holger esineb enamasti oma bändiga, kuid Susannale antakse bänd sageli kohapeal.

Ka muidu on Holgeri ja Susanna reisid erinevat tüüpi. Holger esineb enamasti oma bändiga, kuid Susannale antakse bänd sageli kohapeal. „Saad noodid ette, vaatad siis poole tunniga lood läbi ja järgmisel päeval on võib-olla juba uus bänd,” tunnistab Susanna vajadust olla paindlik.

Pärast Baltic Sunil esinemist lähevad Susanna ja Holger juba edasi Peterburi, et esineda „Neeva sümfoonial” – üritusel, millest nad esialgu veel kuigi palju ei tea. Nad nendivad, et see on asi, mida muusikute sõpradel on sageli raske mõista – et nii ongi, nad tõesti ei tea sageli täpsemalt, mis toimub. Tuleb lihtsalt usaldada, et keegi tuleb vastu, keegi viib ja toob. „Puu all magama pole veel pidanud,” ütleb Susanna rõõmsalt. Sellegipoolest pole Peterburi mineku planeerimine läinud väikeste äpardusteta. Nimelt avastas Holger napilt enne viimast võimalust, et pass aegub peagi. Nii et mis seal ikka, kiirpassi järele ja seejärel kiirviisat taotlema.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare