Esmasündinu noorus
Lipu suuruse tõttu ei olnud võimalik üldpesu laboratoorsetes tingimustes ja pesemine toimus Arheoloogia Keskuse sauna basseinis. Pesuainena kasutati vahendeid “Kastan” (Leedu) ja “LV” (Soome).
Nii on öeldud lipu konserveerimise aruandes. Pärast üldpesu niisutati lipu sinist paani äädikhappe 0,5% lahusega, et taastada rohekaks tõmbunud sinise algne värv. Pesu, sellele järgnenud kuivatamine, niisutamine, toestamine, paikamine, niitide sirutamine, täitmine, rõngaste kinnitamine ja muud tublide restauraatorite tehtud tööd andsid kaks tulemust.
Esiteks: esimene sinimustvalge lipp säilib loodetavasti veel aastasadu, aga miks ka mitte tuhandeid. Aga teiseks hävitas konserveerimine kõik lipu aktiivsel tarvitamisel tekkinud ja lipukangas salvestunud elu jäljed. Konserveerituna on lipp steriilne, ta on unikaalne muuseumiväärtus, osa klaasitagusest elust, millelt parimgi silm ei saa välja lugeda tema noorepõlve torme ja tunge, teravaimgi nina tunda lahingukeeriste higi, vere ja püssirohu lõhna. Kõik see on kuivade faktidena paberil, mitte originaalpitserina lipusiidil.
Küllap see oli lipule omamoodi kergendus, vabanemine. Või vabastas ta hoopis ise rahva, kinkis võimaluse lasta fantaasial vabalt lennata, mitte olla kinni faktides. Olgem ausad, meie ei ole ju seda teinud, fantaseerinud kunstis ja kirjanduses. Mitte ainult lipuloos, kogu ajastu, milles lipp ja tema rahvas sündisid, on kunstiliselt hõlmamata. Üksikute eranditega, nagu Jaan Krossi “Pöördtoolitund” või Koidula-käsitlused. Aga romaanid Jakob Hurdast? Jaan Tõnissonist? Eesti elu lätetest kultuurrahvana? Muistsest vabadusvõitlusest on kokku kirjutatud mitu korda rohkem, kui meie peaaegu käegakatsutavast sünniloost kultuurrahvana.
*
Algselt on siidi toon olnud taevasinine, mida on näha palistuste sisekülgedel, kuid pleekimise ja vananemise tagajärjel on omandanud roheka varjundi.
Jah, see pleegitav päike, mis lipu nooruses tema igakordne saatja oli. Ega ju vihmaga välja tudengipidudele mindud! Kui juba väljasõit, siis ikka põhjalikult ja Tartust kaugele – nagu esimesest korrast, kui lipp Otepääle pühitseda viidi, kombeks jäi. Tartus tegutsemist takistasid küll korporatsioonireeglid, küll Vene keisri seadus. Ka siis, kui aastal 1902 lipu kodumaja valmis, ei seisnud lipp vapitoas pimeduses, vaid ikka päeva paistel. Või siis, kui ta lehvis 1905. aasta revolutsiooni käigus juba peaaegu et rahvuslipuna.
*
Lipp oli määrdunud, plekiline ja kohati rebenenud.
Kuidas? Kas siis sajanditagused noored Eesti mehed ei kandnudki lippu range ja piduliku auvahtkonnaga ainult kirikusse ja tagasi? Kas ei hoitudki temast ainult valgetes kinnastes? Muidugi mitte. Lipp liikus koos üliõpilastega, lipu all, kõrval – ja kust me teame, võib-olla ka peal – sooritati mitte ainult pühalikke, vaid ka ühtaegu meeleolukaid rituaale. Sest need värvid olid omad, käegakatsutavad, mitte ainult kaugelt ihalemiseks ja silmadega söömiseks. Küllap lehvis ta Kvissentalis ja Jänese kõrtsis, paadis ja hobuvankris. Kui veel ka lipu suurust arvesse võtta (174x375 cm) ning seda, et ülikoolide sünnist saadik on tudengite elu ikka lõbus olnud, oleks pigem imelik, kui restauraatorid poleks leidnud ühtki “keskkonna toimest tema kasutusperioodil tingitud kahjustust (tolm, tahm, tööstusgaasid, sademed, tuul, päikesevalgus jms.)”
*
Kõige suuremate kahjustustega oli valge materjal. Eriti selle ühe kolmandiku osas, kus lõimelõngad olid katkenud ja narmendavad koelõngad sassis. /-/ Sinisel ja mustal paanil olid rebendid enamikus lipu äärtel. Rebendeid oli püütud oskamatult parandada, sinisele siidile oli õmmeldud puuvillasest riidest paik. Rebendeid oli mõnes kohas parandatud musta puuvillase niidiga.
Vaene rebasehakatis! Võib-olla alles kuu või kaks EÜS-i liige ja juba antakse ilmvõimatuna tunduv ülesanne – lipp katki, paika ära! Aega pole rohkem kui tund. Kust peab vaene talupoiss, kes veel Tartu linna tänavatelgi ära eksib, leidma paraja paigamaterjali, nõela ja niidi? Ja siis veel tegema õmblustööd sõrmedega, mis pole elu sees hanguvarrest peenemat pulka käes hoidnud. Pole lihtne, kuid tuleb teha, et sind hiljem karistuseks triiki õlut täis ei joodetaks.
Ega lipp, mis harva õues käib, tuulest ikka auklikuks ei kulu, nagu need sinimustvalge järeltulijad, mis Pikas Hermannis või Tartu tähetornis iga ilmaga lehvima peavad. Kust tulid rebendid? Kes kakles, kes rebis? Või on rebendi algpõhjuseks rapiiritorked, mis meenutavad lipu all toimunud duelle, kahevõitlusi au asjus enne 1904. aastat, mil avastati, et auvahekordi saab ka rapiiri abita klaarida, ja duelleerimine EÜS-is keelati?
*
Valgel siidil olid allservas huulepuna plekid...
Nagu ikka, otsige naist! Oli see aadlipreili või aguliplika? Vaevalt küll, et keegi neist kolmest, kes lipu valmis õmblesid. Huulepuna tuli hiljem. Aga millal? Kas oli see unikaalne lipusuudlus isamaa-armastuse või millegi hoopis maisema kinnitus? Autor teadmata. Ja nii jääbki, salapärasele lipusuudlejale võib igaüks nime ja näo valida, mõelda ta romantiliseks kangelannaks või odavaks meelelahutajaks. Igaüks nii, nagu rikkumatus või rikutus võimaldab. Ehk on tegu kellegagi, kellelt saadud inspiratsioonita ei olekski mehed, need kuulsad iseseisvuse patriarhid ja Eesti demokraatia isad, omariikluse rajamise pingutust ette võtnud?
*
...ja vardapoolses otsas ümar rasvalaik.
Tuleb välja, et isamaakõnede ja rahvaluule ning vanavara kogumise vahel võeti ikka kehakinnitust ka. Söödi-joodi mehemoodi ja ega püha lipp sellest, et ta korra piknikulinana töötab, ometi vähem pühaks ei muutu. Rasvaplekk pole ainus, ka sinisel paanil on pruunid laigud ning lisaks veel kollased ookrivärvi pritsmed, ümbritsetud oreooliga. Tähendab, lippu ei viidud isegi remondi ajaks ära?
*
Ja kõik. Enam kunagi pole lipule ette nähtud lehvida lõbu ja lusti keskpunktis. Lipu saatus on elada spetsiaalsel rullil, keeratuna puuvillase riide vahele. Käia väljas ehk korra viie aasta tagant, ja sedagi vähemalt kuue valvuri saatel. Aga loodetavasti jääb lipp ka oma turvakodus elutsedes inspiratsiooniallikaks rahvusele ja tema kunstile ning võib lebada vaikselt oma vutlaris Eesti Rahva Muuseumi hoidlas teadmisega, et väljas on tema lapsi ja lapselapsi ning edasi alanevaid sugupõlvi tuhandeid, miljoneid. Lõpmatuseni.
