Essee
Jumal on surematu. See kujutelm tuleb meile kristlusest. Apostel Pauluse noorem kaasaegne, ajaloolane Tacitus näiteks imestab, et Rooma juudid kummardavad “igavest ülimat Jumalat, kes ei hukku”. Jumala surm oli antiikaja inimesele ju midagi enesestmõistetavat.
Inimene on surelik. See tõsiasi on loonud kultuuri, mis pole ju õieti muu kui püüd pikendada oma elu üle ajalikkuse piiride, jätta jälg kollektiivsesse mällu. Püha Isidorus küll hoiatab, et “mitte keegi ei saa hõlmata ühekorraga jumalikku kuulsust ja siinpoolset kuulsust”. Aga juba see tõsiasi, et me seda pühakut tuhande neljasaja aasta tagant siinpool mäletame ja tsiteerime, kummutab tema väite. Inimkultuuris teostub maise surematuse iha.
Kõige vahetumalt kunstis. Seepärast täidab meid uhkusega eesti kirjanduse pidulik avaakord, Kristjan Jaak Petersoni “Kuu” (1818):
Kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?
Siin on meie kirjanduse ja kultuuri esimene manifest. Mitte ükski hilisem loomeprogramm või programmikene pole paigast nihutanud seda püha nurgakivi. Ja me tõuseme veel tänagi nagu üks mees igasuguste välis- ja kodumaiste OSCE misjonäride vastu, kes seda nurgakivi kangutada kavatsevad!
Autor seisab ikka igaviku ja kaduviku ristteel. Eelmise millenniumi keskel, 1500. aastal, kui üldiselt oodati maailmalõppu, otsustas Dürer talletada oma näo. Ta maalis end Kristusena ja kirjutas pildile: “Mina, nürnberglane Albrecht Dürer, maalisin 28-aastaselt iseenda igaveste värvidega (propriis coloribus)”. Neis kahes viimases sõnas kätkeb inimese ja kunstniku surematuse programm, soov jõuda mitte ainult ajalukku, vaid ka igavikku.
Kui see seik kord kõneks tuli, ütles Olev Subbi ehmatava selgusega: “Maalikunstniku surres ei juhtu midagi erilist – ainult tema tööd lähevad kallimaks. Aga luuletaja surm on kohatu!”
Jah, luuletajal on võimatu olla surnud teisiti kui surnult sündinuna. See andis Horatiusele kindluse öelda: Non omnis moriar!
Autoril on vabalt valida kas surelikkuse või surematuse rada.
Goethe elas igaviku perspektiivis. Paul Valéry märkis tema sajandal surma-aastapäeval 1932: “Ta esindab üht meie kõige edukamaist katseist esineda jumalana.”
Mitte kunagi polnud lord Byron sarnasem Düreriga kui 1816. aasta aprillis, kui ta Waterlood külastades uuristas Hugomont’i kabeli seina oma nime.
Stendhal ütles, et kirjutab oma teosed sõbrale tulevikus: “1900. aastal loevad mind need, keda ma armastan.”
Thomas Mann, kes nüüdsama tunnistati XX sajandi saksa kirjanduse tipuks, teadis samuti, et tema jääb: “Niikaua kui te minust mõtlete, võite kindlad olla, et teie peale mõteldakse.”
Ja Sartre pihib: “Ma värisesin erutusest, tardudes oma surma, kõigi oma tegude tõelise mõtte ees... ma tõstsin pea, otsisin päevavalgusest abi, aga ka see oli läkitus: kuidas tõlgitsetakse seda ärevuspuhangut, seda aimust, seda silmade ja kaela liigutust aastal 2013, kui on olemas mõlemad mu avamiseks vajalikud võtmed – minu looming ja minu surm?”
Eesti kunsti- ja kirjanduskultuuri praegune langus on sisemise vastutustundetuse vili. Kunstniku-kirjaniku tiitel on nii odavaks läinud, et selle kandjad ei häbene teenida kaduvikku, jahtida ühepäevakuulsust, leppida lähikondlaste komplimentidega. Ei häbeneta “videokunstina” serveerida primitiivset kasimatust, oma nime all häälekalt müüa bulvarikirjandust, “naistekaid” ja “meestekaid”, harimata luulet ja kasimata hinge. Kunstist ja kirjandusest on saamas naljanumber, killupanekukoht, disainerite ning ajakirjanike pärusmaa.
Sellele allakäigule tuleks uue aastatuhande algul piir panna. Meenutades igaviku olemasolu ja seda, et Eesti riigi ülesanne on ehitada meie igavikku. Loomeliidud, ärgake!
