•• Mida te arvate hüüdnimest Proua Suhkur?

Üks sõber ütles viimati helistades Sugarbaby (naerab). Mis seal ikka, olen andnud endast parima, aga silmatorkav on ikka suhkur.

•• Kas te tunnete otsest või kaudset survet, et peaksite ministrikohalt tagasi astuma?

Ma ei tule selle pealegi, et tagasi astuda. See pole üldse teema, millest rääkida.

•• “Riigimehelikku” sammu ju nagu oodatakse?

Ilmselt on ringkondi, kes on sellest huvitatud. See on poliitiline võitlus ja ääretult primitiivse lähenemisega. Süüdistajad pole endale kogu probleemi selgeks teinud.

##•• Tundub, et olete saanud vastutuse Euroopa Liidu suhkrutrahvide eest tervikuna enda kaela?

Mulle tuleb see üllatusena, sest tegelikult tegelen ma ju tagajärgedega. Kui ma ministriks sain, ei osanud keegi hinnata, et üleliigsest suhkruvarust võiks saada selline probleem. Probleem oli küll olemas, aga selle tõsidust ei tajutud.

Ma saan omal nahal tunda seda poliitikat, millest olin siiamaani ajalehtedest lugenud. Julgen öelda, et see on ülekohus, aga ilmselt on see tänases Eestis tavaline.

•• Olete te viimasel ajal ennast kirunud: miks ma küll pidin Rahvaliidu pakkumise vastu võtma ja poliitikasse tulema?

Ma tulin sellele kohale, et tööd teha. Jah, mul tõesti puudus poliitiline kogemus, olen olnud pigem alahoidlik. Minu jaoks on ministriamet väljakutse, uus tase elus. Ma tunnen seda ala siin ministeeriumis, tundsin ka siis, kui siia tulin. Poliitika on lihtsalt sellega kaasnev teema.

Ma ei kahetse. See amet on mind kasvatanud, arendanud, muutnud tugevaks, õpetanud lugema ridade vahelt, nägema seoseid. Tunnen end selles järjest rohkem tegijana.

•• Ministriamet pole ju igavene?

Ma arvan, et ükski amet pole igavene. Mis edasi saab? Eks siis mõtlen, kui see aeg tuleb. Keskendun praegu sellele tööle, töötan nii ehk teisiti edasi teemadel, mis on mulle hingelähedased – põllumajandus ja eesti toit.

•• Mida suhkrutrahvide üle peetavad läbirääkimised praegu teie jaoks tähendavad?

Kuna tähtaegu on Euroopa Komisjonis pikendatud, on meil võimalik arve korrigeerida. Ettevõtetel on võimalik üleliigsed kogused kuue kuu jooksul turult kõrvaldada.

•• Te ütlesite, et teile võib aknast paista kas või suhkrumägi, aga kui ettevõte seda ei deklareeri, on teil võimatu sellest EL-is teada anda. Teid on süüdistatud ka selles, et olete soosinud oma lapsepõlvesõbra Oliver Kruuda juhitavat Kalevit ja Rahvaliidu liikmete juhitavaid ettevõtteid?

Võimatu. Ma ei läheks kunagi nii labase asja peale välja. Võin käe südamele panna ja öelda, et minu südametunnistus on puhas.

Pidime ettevõtetelt saama deklaratsioonid, kus nad ISE kinnitavad üleliigse laovaru suurust. Materjalides, mida meie komisjon arutas, polnud näha ettevõtete nimesid, seal olid koodid. 17 ettevõtet on suhkruvaru pärast kohtusse kaevatud.

•• Kas mulle tundub või ongi Eestis hakanud maaettevõtlus end ootamatult ära tasuma?

Jah, on küll nii. Tänu liitumisele hakkame euroliidu põllumeestega võrdseks saama. Toetuste protsent on meil neist madalam veel kuni 2013. aastani, aga siis see muutub. Ma ei tahaks seda üle tähtsustada, aga need toetused kompenseerivad eelmiste aastate tulu puudujääke, mis on põllumajanduses tekkinud. Piimanduses on meil palju positiivset, turg on korrastatud, piima hind tõusnud.

•• Kas tõesti on toetustest olnud nii palju abi?

Ühelt poolt on tegemist turu korrastatusega, sest kauba eest makstakse väärilist hinda. Põllumajanduses on puudujääk ikka väga suur ja tihtipeale lapitakse toetustest aukusid, mis on varasemal ajal tekkinud. Kindlasti on paranenud maaelu maine.

Hariduslik lünk on väga suur. Põllumajandus tunneb puudust tänapäevase haridusega spetsialistidest: toetame küll noorte põllumajanduslike erialade õpinguid Olustveres, Türil, Põltsamaal, Räpinas ja mujal, aga selle tulemus hakkab alles aastate pärast tunda andma.

•• Kas tänapäevane põllumajandus on üldse nii sõnnikulõhnaline?

Tänane põllumajandus pole kindlasti see, mis ta oli kümme aastat tagasi. Kui ma proovin oma tädile seletada, et käin lautades kostüümi ja kõrge kontsaga kingadega, ilma et ennast ära määriksin, siis tädi ütleb: ära aja hullu juttu!

Nagu viimati Maamessi masinaparki vaadates võis öelda: põllumees teeb tööd konditsioneeritud traktorikabiinis oma lemmikmuusikaga CD-d kuulates, puhas särk seljas.

Meeldiv on tunda, millise uhkuse ja pühendumusega räägivad maaettevõtjaid oma tööst ja kuidas nad naudivad elu maal. Ma hindan neid vestlusi väga.

•• Aga kas tänane põllumajandusminister üldse ongi selline, kellel on sõnnikuhark ühes ja põrsas teises käes, nagu kujutatakse?

Muidugi on tore vaadata, kuidas minister lehma lüpsab, aga tänapäeval pole põllumajandus enam päris selline. Siin ministeeriumis on traditsioon, et eelmine minister pärandab järgmisele hargi – mitte klassikalise sõnniku-, vaid maakaevamishargi. Selle varre peale on kirjutatud eelmiste ministrite nimed ja valitsusaeg. Kummikud olevat ka, aga neid mulle ei antud. Ilmselt seetõttu, et mu jalg on palju väiksem kui mu meestest eel-

käijatel. Või on kummikud ära kulunud?

•• Aga millal Eesti peekon ja munad hakkavad Brüsselisse jõudma nagu õndsal Pätsu ajal?

Põllumajanduse tulevikku ei määra isegi niivõrd see, mida toodetakse, kuivõrd see, kuidas toodetut müüakse. Raha tuleb turult. Omaette võib ju toota igasuguseid asju, aga sellel pole mõtet, kui keegi ei taha seda osta. Ma arvan, et Euroopas oleks turgu meie kalatoodetel, kohukestel, miks mitte mustal leival. Mõistagi ka magusal.

•• Vaatasin teie kabineti ukse kõrval Eesti põllumajandusministrite fotosid läbi aegade. Seal pole ühtki naist. Kas keskmisele talupojale mõjub, et minister on naine?

Ma pole korrakski tundnud üleolevat suhtumist selle pärast, et olen naisminister. Julgustan naisi poliitikasse tulema. Mul on olnud palju kompetentseid kolleege, kelle teadmistele olen saanud toetuda. Nii mehi kui ka naisi. Vähemalt nii pole seda välja lastud paista, kui ka keegi on arvanud: noh, see naisterahvas – mis see ka teab. Aga ega mehedki kõike tea. Nagu minagi.

•• Kas põllumajandusministeerium pole mitte üks Eesti suuremaid ministeeriume? Selline pompoosne masinavärk?

Arvuliselt töötab selles majas pisut üle kahesaja inimese, siis on veel haldusala ettevõtted, millega kokku on meil tööl umbes 2000 inimest. Olen siin kõigiga kokku puutunud, aga nimepidi ei pruugi ma tõesti kõiki teada. Mul on hea meel, kui mind ei kardeta, vaid võetakse kui juhti, kellele võib alati tulla oma probleemidest rääkima.

•• Te olete ise Põlvamaa maatüdruk ja peate praegugi seal maakodu?

See on meie perekonna maakodu, kus mina olen juba neljas või viies põlv. Selline juurtega koht. Võimaluse korral sõidan sinna üsna tihti. Ise ma kasvatan ainult aiamaal lilli, tomateid ja kartuleid. Mul on väga hea koostööpartner, kes harib minu maid ja hoiab need korras. Seal tegeldakse põhiliselt viljakasvatusega – nisu ja oder.

Elu on nii mobiilne, et võime ennast rakendada nii ühes kui ka teises kohas. Ma olen elanud ka korterites ja elan praegugi, aga kodu maal on üks ja püsiv. Vanemad on pööranud töökasvatusele suurt tähelepanu. Nii keskkoolis kui ka kõrgkoolis käies tuli suviti ikka maal tööd teha ja muud plaanid heinatöö järgi seada.

•• Miks te valisite ülikoolis just kaubandusökonoomika? Kas teie kodus ei tehtud juttu, et linnas koolitatakse hobusevargaid?

Haridust hinnati meie kodus väga kõrgelt. Isal jäid Siberi tõttu õpingud pooleli ja ta rõhutas alati, et seda, mis on sul peas, ei saa ükski võim ära võtta. Vanemad tahtsid, et ma õpiksin farmaatsiat, aga keemia polnud just mu lemmikaine. Plaan jäigi katki, valisin Tartu ülikoolis kaubandusökonoomika. Ülikool tundus vanematele usaldusväärne.

•• Läksite pärast kõrgkooli Põlvasse tagasi. Kas kaugemale ja kõrgemale ei tahtnud minna?

Enne ülikooli astumist töötasin Põlva Tarbijate Ühistus ja sain sinna õpingute lõppedes ka töökoha. Mingil hetkel jäi see asutus mulle kitsaks ja paljude asjade kokkulangemise tõttu muutsin valdkonda ega tahtnud kaubanduses jätkata. Siis asutati just Põllumajandus-Kaubanduskoda, kandideerisin sinna tööle.

Algul läksin sinna majandusjuhatajaks – ei saa ju maalt tulnud tüdrukut usaldada, mis ta siis ikka teha oskab? Paarikuise koostöö tulemusena sai minust aseesimees ja siis juhatuse esimees.

•• Millest sai alguse teie juhitud Eesti toiduainete promoprojekt?

Saksamaal toimunud koolituselt. Tundus, et kogu see töö on meil tegemata. Euroopa turul on vaja väga tugevalt esineda, et meie kaubad ei oleks alumistel riiulitel, vaid silmade kõrgusel. Et meie oma tarbija oskaks hinnata omamaist toitu. Nagu sakslane uhkelt ütleb: mina sõidan ainult Saksamaal tehtud autoga ja ostan ainult Saksamaal tehtud tooteid. See on patriotismitunne, millega ta toetab ümbrust, kus elab, ja sealseid väiketootjaid. See on küll kauge eesmärk, aga tore, kui ka eestlane hakkaks nii mõtlema.

•• Kas ministriamet pelutas teie ettevõtjast elukaaslase minema? Kuidas üldse mõjub kõrge positsioon inimsuhetele?

See on teema, millest ma meeleldi ei räägiks. Sõltub teisest poolest, kuidas ta suhet võtab. Mina olen jäänud endiseks, mind amet ei muuda. Sõpradele ja tuttavatele olen seda öelnud ja nad on sellest ka aru saanud.

•• Kui palju te olete mänginud mõttega pehmetest pereväärtustest?

Ma arvan, et olen inimene, kes on üksjagu tööle pühendunud. Ärkan enne kuut, tööle jõuan seitsmest, vaatan läbi päevateemad, mis mind ootavad, mõnikord jään siia õhtuti pikemaks tööle. Üritan viia end kurssi kõikide asjade taustaga.

•• Mis pakub teile sellise elutempo juures rõõmu?

Pinge laadimise koht on kindlasti maakodu, mis on avatud nii minu sugulastele kui ka sõpradele. Kui mind juba sealkandis nähakse, siis helistatakse: “Ma tulen nüüd sinu poole!” Külalisi käib palju. Erakonnakaaslane kinkis kõndimiskepid, harjutan nendega kõndimist, hämaral õhtutunnil käin ka jooksmas.

Nüüd olen hakanud ka merest lugu pidama. Mulle kui maismaainimesele tundus meri külm ja tuuline, minu arvates võis meri olla ainult pildi peal. Aga kui tunned, et on liiga tehtud, siis on merel rahustav toime.