Estonia „Faustis”on vallatud tantsud ja suured solistid
Estonia teatri ooperilavastus „Faust” püstitab omamoodi rekordi eri stiilide, teemade ja kujundite ühte patta panemises. Sellist segaputru näeb teatrilaval harva, aga siiski suudavad lavastuse loojad sellest supist enam-vähem puhtalt välja tulla.
Lavastuse veidi epateeriv visuaalne kulminatsioon on see, kui Charles Gounod’ kauni ja sugugi mitte epateeriva muusika saatel tulevad lavale hoopis Kanderi „Kabareesse” sobivad sihvakad sukkpükstes mehed ja teevad koos punkbändi Pussy Riot kostüümis neidudega ühe vallatu tantsu. Nii tähistavad nad pahelist teed, mida võimukas põrguvürst Mefisto peategelasele Faustile sillutab.
Nähtav eneseületus
Pakutud lahendusele võib ette heita, et väljapakutud kujundid ei leia edaspidi erilist arengut ja visuaalne kulminatsioon ei lange kokku dramaatilise kulminatsiooniga.
Kuid esteetilise terviklikkuse seisukohalt on võimas tantsustseen laitmatu, Ene-Liis Semperi kostüümide ja Moskvast pärit koreograafi Edvald Smirnovi plastikaga kasvab see visuaalseks reaks, mis sobitub ootamatult sujuvalt Gounod’ magusavõitu muusikasse.
Väikese provokatsioonina mõeldud visuaalne külg on selle „Fausti” lavastuse puhul tegelikult teisejärguline. Teos klapib Estonia teatri mängukavasse, arvestades teatri kunstipotentsiaali. Muusikalisele materjalile pole alla jäädud ja ühtlasi on igal sammul näha eneseületamise pingutust, mis kannab head vilja.
Esietendusel nähtud Mefisto roll on sulaselge kunstivõit Priit Volmerile: Mefisto loodud ahvatlusi saadab esinemine, milles on haaravat teatraalsust. Volmeri vokaal on nõtke ja mänguline, tegemist on solisti võimeid valla päästva tööga.
Tenor Luc Robert Kanadast pani Faustina välja oma lüürilise väe, nii et kuulsat suudlusestseeni Margaretega (Anne Wik Larssen) täitis armastuse ilu. „Fausti” teemade segapudrus vedasid armastajad veenvalt välja kergelt moraalitseva kodanliku draama, nagu see oli ka Gounod’ libretoks valitud näitemängus.
Eraldi tasub nimetada Helen Lokuta Siebeli osa, mis kasvas lavastuses eriti suureks. Asi pole selles, et Lokuta laulis Siebeli dramaatilise aaria „Faites lui mes aveux” nauditavalt ära, vaid lavastust läbiva rolli plastilises lahenduses, kus Siebel tegevust oma kohalolekuga justkui kommenteerib, toimuvat kurva klounina jälgib. Ootamatu ja vaieldav teatraalne lahendus sai tänu solisti pingutusele õigustuse.
Neile, kes tulid kaasa elama Estonia solistide ja kutsutud külalisesinejate laulule, „Faust” pettumust ei valmistanud. Väärt arendavat tööd pakub ooper paljudele. Rauno Elp laulis end Valentini rollis suureks, balansseerides sõjamehe rämeduse ja tundlikkuse vahel. Sündis huvitav, vastuolusid täis roll. Estonia solistide jaoks tähistab „Faust” ilmselget edasiminekut.
Orkestri uus kvaliteet
Uut kvaliteeti väljendas ka teatri orkester, kes oli värske peadirigendi Vello Pähna juhatusel unustanud alatasa probleeme valmistanud vokaali ja orkestri vahel tasakaalu hoidmise. Lavaaugust kostis ilmekaid viiuli- (Andrus Haav) ja klarnetisoolosid (Vahur Vurm), kuid mis kõige tähtsam: orkester oli lavatundlik, elas laulmise ja liikumisega samas vaimus.
Muidugi on Estonia „Faust” vaieldav ja oma eklektilisuses haavatav. Ent postmodernistlik sallivus, mis lubab ühte patta panna erinevaid (ka kokkusobimatuid) komponente, vallutab mitte ainult loojate, vaid ka teatris käijate meeli. On olemas tasand, kus publik võib eredalt kokkuklopsitud teose vastu võtta, ja esietenduse lõpuaplaus kinnitas, et see õnnestuski.
Lavastuse kujunditerida ei ole ka nii vallatu, et peletaks eemale ooperigurmaane. Neile pakub Estonia „Faust” huvitavaid solistitõlgendusi, kui lavale astuvad Oliver Kuusik ja Aile Asszonyi, rääkimata Ain Angerist, kes laulab Mefistot tuleval kuul.
„Faust”
Charles Gounod’ ooper
Dirigent: Vello Pähn
Lavastaja: Dmitri Bertman (Helikon-Opera, Moskva)
Kunstnik: Ene-Liis Semper (NO99)
Koreograaf: Edvald Smirnov
Osades: Luc Robert (Kanada), Priit Volmer, Aile Asszonyi, Rauno Elp, Helen Lokuta
Esietendus Estonia teatris 20. septembril
