1970. aastate suurte autode ja afro-soengute Ameerikas koorub lahti lugu, mis sai alguse viisteist aastat tagasi, kui toonase hirmkuulsa estraadiduo Lanny Morrise (Kevin Bacon) ja Vince Collinsi (Colin Firth) hotellitoa vannist leiti imekauni naise alasti surnukeha, mis viis nende esinejakarjääri lõppemiseni. Publikulemmikuid mõrvaga seostada ei suudeta ning ametlikku protokolli läheb surmapõhjusena kirja alkoholi ja narkootikumide üledoos. Aga tõde on muidugi kusagil mujal.

RezŠissöörgi muigab

Tõe jälile asub noor ja edasipürgiv reporter Karen O’Connor (Alison Lohman), kes saab ülesandeks kirjutada duo lahkuminekust lugu. Ja tee tõeni viib seekord valede ja voodite kaudu. Karen sellelt teelt tagasi ei kohku ja ega muidu filmist erootilist thriller’it saakski.

Egoyan on oma film-noir’ hõngulise põnevusloo looritanud unenäolisusega. Magusate värvidega pildikeel ja koolitüdrukulikult edasipüüdliku, ent hapra peategelase Kareni sensuaalne ekraanitagune jutustajahääl viivad vaataja reaalsustaju nihkesse. Natuke narkootikume ja seksi ning juba hõljubki vaataja 1950-ndate meelelahutusmaailma kaamerate- ja lavataguses hedonismis, mille kangelased on Morris ja Collins. Need tele- ja klubiestraadi jumalad hullutavad 50-ndate keep-smiling’u ja korralike (veel mitte meeleheitel) koduperenaiste Ameerikat. Pärast väikekodanliku (ent stiilipuhta) eeskava lõppu sukelduvad mehed ise aga muretusse groupie’de ja narkootikumide maailma, millest 50-ndate müügiagendist pereisa võib ainult und näha ja ilmselt näebki.

Noore tüdruku laip sinna unenäkku muidugi ei kuulu, ning kui juba on laip, siis ilmselt on avalikkuse pilkude eest peidus muudki. 50. aastate kodanlik vaoshoitus on ideaalne koht küsimaks, mida inimesed jäikade normide taga näha tahavad ja mida tegelikult näevad. Filmi jooksul saavad need küsimused uued vastused.

Egoyan juhatab vaataja tõeni aidsiajastu eelse muretusega, kaotamata seejuures pinget ja põnevust. Ta ei sunni filmi liiga tõsiselt võtma ning tundub ka ise suhtuvat oma mängu paljaste inimkehade, ajastumärkide, ootamatute süzŠeekäikude ja ajas edasi-tagasi hüpetega kerge muigega. Siin tuleb tuua teatav ohver muidugi veenvusele.

Filmi “Kus on tõde?” unenäoline pehmus kaisutab vaatajat ligi kahe tunni jooksul, räägib ära oma loo ning laseb nad siis rahulikult ja süüdimatult argipäeva tagasi. Tõde on endiselt kusagil.

Film

“Kus on tõde?”

“Where The Truth Lies”

•• Kanada, USA, Suurbritannia, 2005

•• RezŠissöör: Atom Egoyan

•• Stsenaarium: Atom Egoyan

•• Osades: Kevin Bacon, Colin Firth, Alison Lohman, Rachel Blanchard

•• Sõpruses alates 31. märtsist