Et need dinosaurused ka ei sure
Mis sellest, et arvuti abiga. Reaalsus, teate, on suhteline asi. Need tüübid, kes üksikule saarele Ladina-Ameerika vetes saurusekasvanduse rajasid, mõtlesid ju ka, et loovad Eedeni aeda. Ja Michael Crichtoni romaanist “Saurustepark” võib igaüks lugeda, mis neist edasi sai. Ära söödi.
Steven Spielbergi esimest “Jurassic Park’i” (1993) peaksid kõik vist mäletama. Kaks järgnevat, vol II ja vol III, on tehtud selle arvestusega, et kui oled esimese pala alla neelanud, lähevad eeldatavasti järgmised sama teed. Uudsuse võlu ja trikkide värskust sisaldab vaid esimene, ülejäänud on juba seeriatoodang. Seega pole vaidlusel, kumb oli vägevam, kas nr 2 või nr. X, pehmelt öeldes mõtet.
Ehkki tagantjärele tunduvad “Jurassic Park II” (1997) dinokad justkui õudsemad. Sellised jubedikud, kes ei mõtle, vaid aina inimesi näost sisse ajavad. Käesolevas filmis tekib uus liik – Velociraptors, kes on ülejäänutest märksa intelligentsemad. Inimesi söövad samuti, ent kuidagi nutikamal moel. Kohe näha, et ajud töötavad.
Ka lugu ise on omandanud muheda koguperetoote trafaretsed mõõtmed. Papa ja mamma ei saa omavahel läbi, poiss satub dinosaurustesaarele Isla Sormal, ehmunud vanemad tõttavad lapsukest päästma ja leiavad tegevuse käigus teineteist. Mingem ikka selleks dinosauruste keskele!
Seega: tegu on klassikalise koletisefilmi suureelarvelise uusversiooniga. Vaatemänguline. Erilist mõttetööd ei nõua. Sobib igas vanuses vaatajale, kes iseendaga muud tarka peale hakata ei oska.
Jurassic parkCoca-Cola Plaza 12.25, 14.45, 17.10, 19.30 ja 22 6. saalis
