Et osataks vaadata
Vaja on spetsiifilist optikat, jooni paralleelseks ajavaid objektiive, konstantset varakevadet ja lagedate tänavatega pühapäevahommikuid. Koos Lembit Kiburiga omaenda arhitektuurifotofirma Zepp Grafelini loonud arhitekt-foto-graaf Arne Maasik teab, et tegu on eksklusiivse tootega. Tema fotod pole kunagi neutraalsed, neis on kirge.
Firma lõi ta eelkõige selleks, et teha kunsti: “Kunstnikuna otsin aspekte, mis oleks väljaspool seda klantsmaailma ja mille olemasolust pole tihtipeale kellelgi aimu. See on tõeliselt mu südameasi.”
Isiklik lähenemine hoonele
Käesoleva aasta pooleteise kuu jooksul on Maasik jõudnud avada juba kolm näitust: “Tallinna panoraamid” Pärnu maantee disainigaleriis, Arhitektide Liidu ülevaatenäituse “Korterelamu & asum” Rotermanni soolalaos ning möödunud kolmapäeval väljapaneku “Aldo Rossi, Gallaratese hoonetekompleks Milanos, D-korpus” Linnagaleriis.
Enda sõnul pole tegu hullumeelse enesekehtestusprojektiga, algselt ei pidanud ükski näitus teisega samale ajale sattuma. Rossi ekspositsioon oli ainuke, mis oli kaua ette planeerinud. “Rossi projekt on sügavalt isiklik.
Plaan just Rossit vaatama minna oli ammu, käisin Milanos lõpuks 2000. aasta suvel. Kui materjal käes oli, sai selgeks, et tahan sellest näitust teha. Äratundmine, et Rossi on see õige, tuli ERKI teisel kursusel, kui juhtusin nägema pilte Modena surnuaiast. Hiljem näitas vana metafüüsik Vilen Künnapu mulle juba teisi asju, sealhulgas Gallaratese kvartali D-plokki, mida on pildistanud Yukio Futagawa 1970-ndatel”.
Konventsioonist vaba pilk
Arne on õppinud arhitektiks ja töötanud seitse aastat Künnapu & Padriku arhitektuuribüroos. Ise arvab ta, et arhitektid pole tegelikult kained ja kaalutlevad ratsionalistid, vaid hästi romantilised, lihtsalt töö on sedavõrd kammitsev, et nad ei saa endale lubada olla lehvivate juustega kunstnikud. Fotograafidel on palju lihtsam. Ja loomulikult on eriala talle eelis: “Arhitektina ei vaata ma maju konventsionaalselt, pigem teevad seda need, kes arhitektid pole. Selleks, et arhitektuuri pildistada, on vaja rohkem kui pelgalt fotograafiaalaseid teadmisi, sest sisuline pool jääb muidu nõrgaks. Objektile minnes ei pea sellest enne palju teadma, tunnen idee kohapeal ära ja oskan asjadel vahet teha. Lääne fotograafe olen vaadanud, ent imetlenud-ihalenud pole kedagi, mu sisemine veendumus on nii suur, et ei pea kedagi vaatama.” Ka ei taha ta oma otsust fotograafia kasuks lõplikuks lugeda, plaan ükskord taas arhitektuuri teha on täiesti olemas.
“Fotograafia võlu ongi see, et sa ei tea tegelikult, mis toimub, lõpptulemus ei ole kontrollitav. Mul on teooria, et hea foto saamiseks ei pea pingutama, tuleb lihtsalt tahta, et asi tuleks hea. Väga tähtis on ajafaktor – aastaaeg, kellaaeg, sinu enda aeg,” rääkis Maasik.
Loob kaoses korra
“On võimalik vaadata ja mitte näha,” ütles arhitekt Jüri Okas kunagi. Kunstnikupositsioon on Arne piltides primaarne. Üle kõige meeldib talle pildistada tühja maastikku, vaimsusega kohti. Keskkonna hingus on oluline ka arhitektuuri pildistamisel: “Ma tahan avada arhitektuuri läbi foto, pildistades on fotograafil võimalus avada ehitiste neid tahke, mis tavavaatajale jäävad varjatuks. Tal pole lihtsalt oskusi või teadmisi selleks. Tihti muutuvad asjad nähtavaks alles fotodel. Fotograaf on inimene, kes valib kaosest rakursi või kaadri – see on signaal kaose keskelt.”
Nii Arne fotode temaatikas kui ka kaadrivalikus tunneb eksimatult ära arhitekti. Tema panoraamsed linnavaated, uue arhitektuuri mastaap ja tihedus, puhta geomeetrilise ruumi jõud – need on suured teemad, mis väikestest argiasjadest, inimeste ja majade kokkupõrkel linnaruumis tekkivatest mikrosündmustest üle vaatavad. “See ehitusbuum, mis Tallinnas praegu toimub, on erakordne ja ma tahan seda dokumenteerida. Võimalus praegu Eestis elada on ainukordne.”
