Etnoloog Ants Viires leidis jõulupuu mainimise kirjasõnas

 (2)

Just enne jõulukuud ilmus raamatulettidele Ants Viirese raamatu “Meie jõulude lugu” täiendatud uustrükk. “Olen selle uue trükiga rahul, hea suurus ja ilus raamat.

Sain sinna viimase aja leiud sisse panna. Näiteks leidsin huvitava detaili Eesti jõululoos – esimese teadaoleva jõulupuu mainimise kirjasõnas. Nimelt väidab Martin Körber, et Bremeni kandist Eestisse tulnud Johann Heinrich Koch, kes oli Kärlas pastor, levitas Saaremaal viljapuude ja põldudel kartulite kasvatamise kõrval ka “kena kommet jõulupuud süüdata”, räägib etnoloog ja värske Tartu ülikooli audoktor Viires, kes järgmisel nädalal tähistab oma 87. sünnipäeva.

“Ma ikka jälgin tänapäevast jõulusaginat, kuid iga aastaga nihkub see jõuluaeg varasemaks. Tähtis on, millal kuusk üles pannakse. Tallinnas pandi see sellel aastal ju kaks nädalat enne 1. adventi! Mulle ei meeldi, et Raekoja plats on jõuluajal täis putkasid ja kuusk on sinna keskele surutud. Kuusk vajab ikka suuremat ruumi, et seda saaks imetleda. See on lastele tähtis, et nad näeksid kuuse ilu.”

Tallinna kaubamaja aknaid ehtivad valge glasuuriga piparkoogitegelased sarnanevad vana aja jõuluehetega, mis Viiresele esmaselt meenuvad, kui räägime jõulukuuse ehtimisest ja kuuseehetest. “Vana tava kohaselt olid Eestiski esimesteks jõulupuueheteks söödavad maiusasjad: õunad, kullatud kreeka pähklid, suhkrukirjadega kaunistatud piparkoogid ja präänikud, magusad saiakesed ja pikad jõulukommid, mis olid pakitud värvilisse narmasotstega paberisse,” ütleb Viires oma jõuluraamatu kirjeldusest. Aga maakodudes olid jõulueheteks ka sibul- ja paradiisiõunad, pihlamarjakobarad või omaküpsetatud saiakesed.”

Elav ajalooraamat

Viirese kodu Tallinna südalinnas on soe ja sõbralik. Suure osa tema sõbralikkusest ja elutarkusest moodustavad raamatud, mis igal hetkel kodusolijaid silmavad. Suur valge kabinetklavergi hingaks kergemalt, kui seda poleks ümbritsemas raamatud. Aga eks ole nad omavahel juba sedavõrd harjunud, et võõra soovid siin ei loe.

Eesti mõtteloo 39. raamatus “Kultuur ja traditsioon” räägib Ants Viires oma vennast Kallest, kes oli suurepärane joonistaja ja sepitseja ning kes tegi Antsule jõuludeks vineerist terve toreda talu kõigi selle loomade, tööriistade, peremehe ja perenaisega ning lisaks ilusa värvilise albumi maailma loomadest.

1. detsembril Tartu ülikoolis audoktorite nimel peetud lühikeses tänukõnes tegi Viires väikese sõnamatka oma 30. aastatel käidud ülikooliaega ja meenutas peast peetud kõnes õpetajaid ja ülikooliaega, tema sõnaseadmine ja kõne rütm on segamatu ja selge. Viires on kui elav ajalooraamat, mis paotab lahkelt ajaloohetki ja murranguaastaid, võrreldes oma vanust emakeelse ülikooli vanusega.

“Ma ei usu, et leiaksime Eesti jõulutraditsioonile ja jõuluaja ajaloole midagi rohkemat lisaks kui siin raamatus kirjas. Kindlasti on kuskil veel materjale, kuid midagi väga ootamatut ei oska isegi mitte välja pakkuda. Jõulud on ikkagi Eestis üsna hilisel ajal tekkinud püha, kuid minu arvates eestlase jaoks väga tähtis püha. Kogu see jõululugu on meil üsna silmanähtav olnud.”

Viires ütleb muuseas, et järgmisel aastal ootab ta trükist oma raamatut Eesti puutöönduse kohta, mille lugu algas 50. aastatel, mil tal oma erialal õpetada ega teadust teha ei lubatud. Nüüd saab raamat värskema sisu ja uue lihvi.

Lahkudes annab Ants Viires mulle oma ühe kuu vanuse meiliaadressi ja naeratab sõbralikult. Naljaga pooleks, nagu isa teda elus raskusi võitma õpetanud. Ehk nii peaksime meiegi jõuluaja kiirusele ja segadusele vaatama.

Ants Viires

Sündinud

23.12.1918 Tartus

etnoloog

Helsingi ülikooli audoktor

Kuningliku Gustav Adolfi

akadeemia (Uppsala) auliige

Tartu ülikooli audoktor

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare